Kompromissitu loodus ja Jeesus piitsaga

Ikka enam saab mulle selgeks, et see, mida meie ilusas uues ilmas nimetatakse demokraatiaks, on üks liik korruptsiooni. On massiivne korruptsioon, kus ära ostetakse terve rahvas või rahva enamus. Kes ostab? Kapitalistid? Juudid ja vabamüürlased? Nii lihtne see pole. Ostab tehnosüsteem, masinavärk, millesse oleme sattunud, mille osadeks saanud. Mõned hääuskselt, mõned vastu tahtmist, mõned entusiastlikult, kindlas usus, et nii ongi õige ja hää. Et majandus peab kasvama, elatustase tõusma, väheväärtuslik puit väärindatama, vana telefon, kompuuter ja auto kärmelt vahetama uue vastu. Jne. Tehnosüsteemi, majandussüsteemi masinavärk toimib meie inimlikke nõrkusi kavalasti ära kasutades. Ekspluateerides meie instinkte, mis tõmbavad meid kirevama, põnevama, seksikama, uuema-huvitavama poole. Ja pakkudes meile seda kirevamat-uuemat aina tõhusamalt, aina nutikamalt. Pakkujad vajavad meie, raha toetust, nii käibki võidujooks selle toetuse pärast, käib pakkumine, mis ongi sisuliselt korruptsioon. Polegi nii oluline, mis jõud, parempoolsed või vasakpoolsed, liberaalid või konservatiivid saavad sellega parajasti paremini hakkama, saavad ostetud rahva toetuse. Ka nemad on tegelikult osa rahvast, niisama kui majandussüsteemist ja teenivad süsteemi.

Hull lugu on see, et tehnosüsteemi sattunud, seda teenivad inimesed on unustanud, ei tea, vahel ei tahagi teada, et nende süsteem on osa suuremast süsteemist. Mida nimetatakse biosfääriks, planeet Maa looduseks. Ning seetõttu peab tehnosüsteem, majandus arvestama looduse seadusi. Millest mitmed, kõige üldisemad, on üpris lihtsad. Me elame planeedil, mille ressursse me kasutame. Need ressursid, loodus on piiratud. Inimene ei saa läbi looduseta, uut, teist loodust inimene luua ei saa, oleme ise looduse, evolutsiooni looming. Ükski elusolevus, ka inimene, ei saa elada keskkonnas, mis koosneb ainult tema jäätmetest. Mille hulka paratamatult tuleb arvata kõik töödeldud, väärindatud, ärakasutatud loodusressurss. Mille hulk võrreldes kasutamata ressursiga aina kasvab.

Inimsugu on osa biosfäärist. Inimene on loom. Meil on selles süsteemis oma osa, me tegeleme suuresti samaga, mis kõik loomad, sh sööme ja situme, kasutame loodusressurssi ja heidame kasutatu kõrvale. Probleem on selles, et meie tegevus on muutnud selle loodusliku kasutamise-kõrvaleheitmise, tootmise-tarbimise-saastamise protsesse enneolematult kiireks. Inimene on nagu kahjutuli, mis mõne tunniga teeb seda, mida aeglasemad protsessid, kõdunemine, mineraliseerumine jne. aastatega, aastakümnetega. Inimene ka lihtsustab biosfääri, hävitades ökosüsteeme, kooslusi, liike, vaesustades ja lihtsustades loodust. Ja seda aina kiiremas tempos.

On olemas teooriad, korralikud matemaatilised teooriad, mis lubavad ennustada, mis juhtub, kui inimtegevus, loodusprotsesside kiirendamine, looduslike süsteemide asendamine tehislikega, looduse ümberkujundamine, olgu stalinistlikus või kapitalistlikus vaimus, ületab teatud piiri. Näiteks perkolatsiooniteooria, mis, kui seda rakendada inimese ja loodussüsteemide, sh terve biosfääri vahekorra kirjeldamiseks. Asja iva on selles, et senine tootmise-tarbimise-äraviskamise tsükkel võib võimendudes kesta veel tükk aega. Kuid mingil hetkel ta katkeb. Loodus ei tunne kompromisse, tema seadusi ei saa trotsida. Ja siis tuleb see, mida nimetatakse ökokatastroofiks. See, mille eest meie aina karmimalt hoiatavad teadlased, mille eest meid hoiatab Rooma paavst Franciscus oma ökoloogilisest mõtlemisest kantud ringkirjas, entsüklikas „Laudato si” -- „Kiidetud ole”. Viimati ütlesid enamvähem samu mõtteid, mis paavst, ka mitmed Eesti teadlased, kes on alla kirjutanud 15 000 teadlase memorandumile, manitsuskirjale, kus meid kutsutakse üles oma elulaadi otsustavalt muutma. Hakkama elupõletajatest eluhoidjateks. Mis tähendab paljude väärtuste, sihtide, tõekspidamiste põhjalikku ümberhindamist. Saabuvad katastroofi vältida ilmselt enam ei saa, selle märke on aina selgemini näha, olgu järjest tugevamates orkaanides, tulekahjudes, mis haaravad aina enam piirkondi Euroopas, Ameerikas ja mujal, ookeanipinna kiirenevad kerkimises, suurte järvede, näiteks Araali mere ja Tšaadi järve hääbumises. Need väiksema õnnetused on nagu tuulehoog, mis käib üle maa äikesetormi eel. Torm on tulekul. Mida varem ta tuleb, seda parem. Seda tõenäosem, on et rohkem loodust, rohkem eluvõimalusi ka meie jaoks on alles. Ilmselt vaid katastroof suudab murda majandussüsteemi võimu, aidata inimestel selle lummusest, sõltuvusest pääseda ja hakata elama teistmoodi. Elada, pidamata hüveks rikkust, vaid pigem vaesust, leidma mõistlikke viise elatustaseme langetamiseks, majanduskasvu peatamiseks, loobuma plastpudelitest, plastkottidest, reklaambuklettidest, murutraktoritest, suuremast osast sõiduautodest, igasugusest reklaamist, mis õhutab meid ostma, tarbima, vahetama vana uue vastu. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Paavst Franciscus on sellest kirjutanud. Nagu paljud teadlased. Mida varem tuleb katastroof, seda suurem on lootus, et inimene, end Homo sapiensiks nimetav imetaja, siin planeedil alles jääb. Ent on võimalik ka, et ei jää.

Eks nende mõtete kohta võib öelda ja küllap mõni lugeja ka ütleb, et näe, üks hädakisa tegija juures. On neid ju enne olnud, muudkui hoiatavad ja tänitavad, aga näete – elame aina paremini, majandus kasvab, ehitame uusi toredaid tehaseid, loome aina arukamaid roboteid, kasutame metsa tõhusamalt, saame oma kasutusse aina kiirema interneti. Elu läheb edasi, karavan läheb edasi, haukugu koerad tee ääres või ei. Nojah. Olen kord selle vaatenurga kohta leidnud hää analoogi. Nimelt selle, et tädi Maali ei sure kunagi, on surematu. Kuigi sugulased on mitu korda olnud tema tervise pärast mures ja arstid on ka hoiatanud, et ta peaks end paremini hoidma. Aga näe, on jälle terve ja rõõmus ja toimetab kodus-aias edasi. Kust me võtame, et tädi Maali sureb. Ei sure ju. Tühi jutt, paanika tekitamine.

Käies läbi jõuluehtes kaubamajade siin ja Portugalis, kus igal pool kõlavad jõululaulud ja letid on jõulukraami all lookas, viirastub mulle Jeesus. Jah, Jeesus, kes seisab kuskil, piits käes, ja ootab. Kord ta peksis templist välja kaubitsejad. Piibel ütleb ka, et inimene on Jumala tempel, kus elab Jumala vaim. Nüüd teenitakse selles templis hoopis teisi jumalaid, teenitakse ja kulutatakse raha. Jeesuse käes on piits, millel võib olla orkaani või tuletormi vägi. Need, kes Jeesust ja loodust mõistavad ja kuulavad, palvetavad, et see piits ei lööks meid liiga valusasti.