Inimvaba Eesti poole

Viimasel aastakümnel on saanud selgeks, et pole valdkondi, kus masinad-robotid ei suudaks asendada inimest. Juba on ilmunud piloodita droonid, juhita autod, robotkelnerid ja robotlõbutüdrukud. Inimesi vajatakse aina vähem. Siin peab Eesti riik, kes on maailmas tuntud ja hinnatud oma julge innovaatilisusega, tegema julge sammu tulevikku ja rajama inimvaba riigi. Riigi, mis toimib täiuslikult ka ilma inimesteta. On selge, et tootmises ja teeninduses saame varsti inimesteta hakkama, ka kunstiloomingus ületab tehisintellekt varsti inimese loodu. Inimese ainsaks funktsiooniks jääb juba lähemas tulevikus vaid tarbimine. Ent ka siin on automaatikal oma sõna öelda. Tänapäeval valmistatakse ju tooted kindla kestvusajaga, nii pole raske näiteks toota riideid, mööblit, ent ka kompuutreid ja televiisoreid, mis teatud aja pärast kõrvaldatakse, suunatakse taaskasutusse ja asendatakse uutega. Ka toidu tootmisega alates taime- ja loomakasvatusest, loomade tapmisest ja liha töötlemisest kuni toidujäätmete utiliseerimiseni,, sh. komposteerimiseni saavad robotid kahtlemata suurepäraselt hakkama. Inimese võib siis riigi majandusest ja muust elust lihtsalt kõrvale jätta. Nii ei sõltu riigi majandus ja poliitika enam inimeste tujudest, emotsioonidest ja lihtsalt inimlikust rumalusest. Selline inimvaba Eesti riik saavutab kindlasti suurepäraseid tulemusi, tema majandus puhkeb õitsele, SKP tõuseb plahvatuslikult ja Eestist saab hiilgav eeskuju teistele riikidele. Võib küsida, mis saab siis inimestest, Eesti kodanikest ja elanikest. See selgub muidugi tulevikus. Kindlasti ei saa inimvabast Eestist ebahumaanne riik. Riigil, mis ei vaja inimesi, pole siiski õigust inimesi likvideerida. Arvatavasti saavad inimestest Eestis ja mujal riigi lemmikud, analoogselt meie lemmikutele – koertele ja kassidele, kes tunnevad üksteisest, oma olemasolust rõõmu ja saavad endale mingi osa riigi poolt külluses toodetud materiaalsetest ja vaimsetest väärtustest. Suure osa oma ajast veedavad need lemmikinimesed arvatavasti virtuaalses tõeluses. Pole võimatu, et tehnoloogia arenedes saab võimalikuks inimesed ka päriselt virtuaalsesse tõelusse ümber suunata, viia meie teadvus kompuutritesse, kaotades niiviisi vahe loomuliku ja tehisintellekti vahel.