Riigikogus ja
Kultuuriministeeriumis tegeldakse praegu kunstitoimetajate
küsimusega. Nimelt on aeg ammu küps selleks, et kõrvaldada ebakõla
kirjanduse ja muude trükiste ja kunstitoodete vahel. Iga vähegi
korralik kirjastus kasutab toimetajate teenust ja peaaegu igal
raamatul on mainitud toimetaja, vahel eraldi ka keeletoimetaja nimi. Nii on kirjanike ja ajakirjanike, nagu ka kõigi avalikus sõnas esinevate kodanike keelekasutus selgelt muutunud korrektsemaks ja ka üldsuse keeleteadlikkus tõusnud. Samal ajal aga pannakse näitustel välja, müüakse poodides ja
eksponeeritakse avalikus ruumis, nagu ka kodudes, kunstiteoseid,
millega ei ole tegelnud ükski kompetentne toimetaja ja milles esineb tõsiseid vigu. See olukord ei tohi kesta. Plaanis on vastu võtta seadus, mis lubab avalikus ruumis
eksponeerida ainult toimetatud kunstiteoseid, sama kehtib ka
kunstiteoste kohta, mis on ostu-müügitehingute objektideks.
Toimetajad parandavad koos kunstnikuga teoses esinevaid vigu ja
signeerivad teose koos kunstnikuga. Nende volituste piirid ja õigused
määratakse seadusandlikus korras. Kunstitoimetajateks saavad
loomulikult vaid kunstiharidusega inimesed. Kunstitoimetajate
töölevõtmine loob neile hulgaliselt uusi töökohti, tõstab
avalikus ruumis olevate taieste kunstilist taset ja tõstab publiku
kunstiteadlikkust.
vendredi 17 février 2017
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire