Kunstirahvas kui lemmikloomad

Kunstnikupalk on parempoolse mõtlemisega poliitikutele punane rätik, nende meelest tuleb kunstnikule-kirjanikule maksta ikka vaid tehtud töö eest. Kuid kas kunsti tegemine, luuletamine, maalimine ikka on töö? Ma pole kindel. Pigem on kunstiinimesed omamoodi ühiskonna lemmikloomad, keda peetakse rohkem lihtsalt sellepärast, et neid ja nende tegemisi on kena vaadata, neist tuntakse mõnu. Ja vale oleks neisse suhtuda kui tsirkuseloomadesse, keda sunnitakse tegema trikke piitsa ja prääniku abiga. Polegi nii oluline, kas luuletaja kirjutab aastas kümme või sada luuletust või üheainsa, kena lihtsalt, et ta on olemas. Ja sagedasti on nii, et kui talle makstakse tükitöö eest, tulevad luuletused lahjemad-kehvemad. Maalidega on sama lugu. Kunstiinimene võib ka tööd teha -- olgu see tellitud portree, seinamaal, pidupäevaluuletus, mõne kihelkonna ajalugu. Siis talle ka selle töö eest makstakse. Muidu aga võiks teda pidada ja toita nagu toidame oma koera või kassi.