Ei ole inimene

Sain kokku oma kunagise tuttava Joonatan Vaglarauaga. Ta nägi mind tänaval, ruttas mu juurde. Nägin, et ta oli üsna erutatud ja kohe selguski, miks. Nimelt oli ta lugenud uudistest, et Briti valitsus pöördunud ÜRO poole taotlusega, et tema dokumentides ei kasutataks enam sõnapaari "rase naine" -- pregnant woman, беременная женщина jt. See olevat solvav transseksuaalidele-transgenderitele, kes ka vahel otsustavat lapsi saada. Rasedat tulevat nimetada ainult "rase inimene". Joonatan seletas, et ta on sellest uudisest väga rõõmus. Viimaks ometi! Tema loodab tõsiselt, et see on algus, mille juurde ei saa pidama jääda. Nimelt on tema, Joonatan, lapsest pääle veendunud, et ta ei ole inimene, vaid siga. Õnnetuseks ei olnud tema lapsepõlves meditsiin suuteline inimest seaks kujundama. Seda ei suuda veel ka tänapäeva meditsiin, kuid juba on võimalik sea organeid inimesse istutada. Ilmselt ka vastupidi. Nii loodab Joonatan meditsiini edusammudele ja kavatseb omalt poolt varsti esineda üleskutsega kõigile, kes end samamoodi tunnevad kellegi muu kui inimesena. Ta tunneb vähemalt veel üht siga, üht mäkra, kaht koera ja üht karu. Ta on ka kindel, et nüüd, innustatud Briti valitsuse epohhaalsest sammust, astuvad need ja teised olevused nüüd avalikkuse ette ja hakkavad nõudma oma õigusi. Esimese sammuna muidugi tuleb koos iganenud sõnadega "mees" ja "naine" jätta ka sõna "inimene" ja selle asemel kasutada sõna "olevus", "olend" või "elusolend". Kõigile olevustele tuleb anda õigus abielluda, elada pere-elu ja saada järeltulijaid, teisi olevusi. Joonatan usub, et teaduse, eriti geenitehnoloogia ja plastilise kirurgia edusammud teevad selle juba põlvkonna-paari pärast võimalikuks. Seni peavad esimesed oma õiguste eest välja astuvad olevused leppima teadmisega, et nad on suure eetilise revolutsiooni kuulutajad, esimesed, kes julgevad astuda kivinenud tabude vastu.