Fatalistist vabamõtleja nägemus inimese ajaloost

 Pole ammu niisuguse mõnuga midagi lugenud kui nüüd, kui jõuluvana tõi mulle kingiks Margus Laidre "Aja lugu ja inimese aeg". Lugedes taipasin, kui vähe on meil tegelikult seda, mida nimetatakse vabamõtlemiseks, mõtlemist, mis pole kinni käskudes ja keeldudes, ei järgi juhtnööre, ei püüa kellelegi meeldida, lohutada või ärritada. Ta püüab inimeste maailmast, inimeste ajast aru saada ja jõudumööda seda arusaamist ka teistega jagada. Paraku on ta oma vabamõtlemisega üsna üksi. Kui võrdlen Laidre arutlusi maailmapoliitikast ja sh Venemaast, siis on need üpris teised kui meil tavalised. Enamasti kõlab eesti poliitikute ja analüütikute hääl kahtlaselt hästi kokku sellega, mida võiks nimetada "His Master's Voice". Näiteks Katri Raiki artikkel, kus ei jäeta manitsemast Hiina ja Vene ohuga ja muretsemast "euroatlantilise koostöö" nõrgenemise üle. Laidre ei manitse ja võibolla ka väga ei muretse. Ta teeb oma tööd, täidab oma kohust oma riigi ja rahva ees. Võibolla see kõik on pikemas perspektiivis asjatu pingutus, nagu nii paljud pingutused ajaloos. Aga neid pingutusi tegemata jätta oleks lihtsalt rumal ja nurjatu. Ajaloos näeb ta inimloomuse avaldumist üsna alasti kujul ja siin ei saa riike, nagu meil taas kombeks, jagada mustadeks ja valgeteks. Inimene ja tema loodud riik ajavad taga seda, mida nimetavad oma huvideks. Ja need huvid on paraku banaalsed. Püüame saavutada au, staatust, prestiiži, olla teistest üle, võitleme-võistleme tähelepanu, tunnustuse pärast. Sõnadega, kaigastega, mõõkadega, pommidega... Laidrel pole lootust, et maailm oluliselt muutub, sest inimloomus ei muutu, kuigi me ei taha eriti endasse, oma pimedamasse poolde vaadata. Aga see tuleb ikka ja jälle esile. Ja mitte ainult natsi-Saksamaal või Venemaal, vaid ka kõige demokraatlikumates maades. Ka meil Eestis. Laidre on kasvanud Tartus, nagu minagi, on süvenenud Tartu-Tarbatu-Dorpati-Jurjevi sündinud asjade lukku, mis on tema maailmanägemust kindlasti paljus kujundanud. Minu maailmanägemuses on oluline koht mälestustel Tartu pommivarjenditest, sõjapaost mitmes Eesti paigas ja kasvamisest Tartu kesklinna varemete vahel. Püüdsin kokku lugeda, mitu korda on Tartut vallutatud, vabastatud ja selle käigus ka osalt või täiesti purustatud. Sain viisteist korda. Ning raske on uskuda, et 1944 oli viimane kord. Vallutamisi-vabastamisi võib tulla veel. Kas oleme selleks valmis? Kas usume, et euro-atlantiline tamm, mis peaks meid idast tulvavate voogude vastu kaitsma, on lõplik ja kindel kaitse? Kui tamm murdub, on tulv rängem. Kas näeme paralleele praeguse Venemaa ja Versailles' rahu järgse Saksamaa vahel, kas mõistame, mida alandav kaotus suurele riigile ja rahvale tähendab? Kas mõistame, et Venemaa käitumist ei määra Putin, vaid pigem määravad Putini ja tema meeskonna käitumise vene rahva enamuse tunded ja tahtmised. Ning nendeski avaldub osa inimloomusest, mis on meile kõigile ühine, kuigi meil on raske seda näha ja tunnistada. 

Keeletundest ja õigest keelest

 Tihti räägitakse, et ajalehtedesse ja mujale kirjutajate keelt peab väga palju parandama, vahel terveid lauseid ümber kirjutama, sest inimesed ei oska selgelt ja õieti kirjutada. Kirjutada. Rääkimisega on asi vist segasem. Rääkija ei saa väga pikki ja keerulisi lauseid kokku panna, keel läheks sõlme. Riigiametnikest, keda telekas näha-kuulda, ei oska keegi eriti rääkida, kõik on kantseliidi ja estoranto keelega pooleks. Ainus, kes rääkis mõnuga ja ilusti, oli Andres Tarand. Mõelda, et ometi oli eestlaste esivanematel tublisti keele- ja luuleannet, millest on Hurda kogudes küllalt tunnistusi. Ja tunnistus sellest, kui keeruliseks, huvitavaks ja kreatiivseks kujunes eesti keel ilma grammatikateta, kirjaoskuseta, toimetajateta, on keele enda keerukus. Kuidas said sellise keele luua kirjaoskamatud talupojad? Sedasama võib öelda paljude teiste põlisrahvaste keelte kohta, olgu Siberi ketid, Euroopa baskid või Ameerika päriselanikud. 

Olen noorespõlves sattunud kuulama "lihtsaste" maainimeste juttu ja vahel imetlenud seda kõnelemise lusti ja mõnu, mis nende juttudes on, seda sõnasäädmise leidlikkust, seda huumorit. Nii Võru- ja Tartumaal kui Saaremaal. Need inimesed ei olnud üldiselt palju kooliharidust saanud, selle, grammatika olid nad omandanud lapsepõlves ja sellega polnud neil enam olnud tarvis tegemist teha. Oma keele-energia kulutasid ja sellele, kuidas mõnusasti, huvitavalt kõnelda. Kasutasid kõnekäände, mängisid keelega, leidsid ootamatuid viise mõtteid sõnadeks sääda. Ja sõnu kokku panna ning muuta. See oli elav, kreatiivne keelekasutus, mis keelt hoidis ja arendas. Ja muidugi kubises see keel metafooridest. Midagi sellest loovast keelepruugist on alles nüüdki või oli äsja, ametlikke klaasipuhasteid nimetatakse ikka kojameesteks, telerit telekaks, selvekauplust kutsuti näpupoeks või korvipoeks...

Moraal: keele loovus, ent ka grammatika keerulisus ja selle hoidmine ei sõltu inimeste haridusest, "õigekeelsuse" õpetamisest+juurutamisest, toimetamisest, hädaldamisest selle üle, et inimesed räägivad-kirjutavad vigaselt. Vana võruke või saarlane ei rääkinud vigaselt, tema keeletunne hoidis ja aitas teda kindlalt. Nii et mida rohkem vaeva oma keele õpetamise, korraldamise ja valvamisega näeme, seda suuremaks takistuseks võib see saada keele elujõule, inimeste keeletundele.

Laual on Dulsoni vana keti keele grammatika. Üle kuuesaja lehekülje. Mõni eesti grammatika on sama mahukas. Ja see kõik, need sajad, kui mitte tuhanded reeglid, peavad mingil kujul olema inimese ajus, on ta siis keeleteadlane, poemüüja või hoopis Siberi kütt ja kalamees. Omaette küsimus on, kuidas see nii suur ja keeruline süsteem ajju kujuneb, kuidas teda kasutatakse jne. Aga selge on, et sellega, kas inimene on grammatikat õppinud või ei, pole sellel mingit tegemist. 

Täiendusi: kui grammatika, keele kasutamise reeglid saavad selgeks lapseeas, alateadlikult, siis saab inimene vabamalt kasutada keele võimalusi loovalt, rääkida leidlikult, tunda rääkimisest mõnu, nagu vanad inimesed veel tundsid. Reeglitele mõtlemine segab seda.

Üks mu Vene tuttav rääkis, et tema tuttav sai õpetajaks kuskil Põhja-Vene linnakeses. Sõitis ümbruskonnas ringi ja sattus ühes külas vanapaarile, kes rääkisid nii huvitavalt, toredasti, et hakkas nende pool külas käima ja kutsus oma sõpru ka. Kas meil Eestis on selliseid vanapaare, vanainimesi? 

О самом важном?

 Конец этого, двоекратно коронованного года устрашающе близок. Думаем, что из случившегося в этом году было самым важным, имело самые значительные последствия. Сам могу честно ответить, что не знаю. Не знаю будущего и не понимаю, что из сегодняшних или вчерашних происшествий было самым важным. Просто не знаю. И почти уверен, что никто не знает. Событий было много, некоторые из них стали очень резонансными, а о некоторых мало писали, их почти не заметили. Может быть, самым важным событием 2020 года было возобновление солнечной активности, что, по мнению некоторых ученых, может стать очень сильной? Может быть, изменения в планктоне Атлантического (или Тихого, Индийского...) океана? Может быть, мутация в пока неизвестном науке вирисе где-то в Южной Азии или Америке? Может быть, открытия в области управления термоядерным синтезом? А может быть, углубление кризиса демократии, вызванное тем, что уже больше 50% граждан формально демократических государств не опиентируются в политике и экономике, что некомпетентность избирателей в этом году достигла или скоро достигнет такого уровня, что они будут избирать своими представителями в большинстве некомпетентных людей, что поведет к трагическим последствиям? Мы не знаем. Знаем, вероятно, еще меньше, чем знали наши предки. Их могла подводить природа, погодные катастрофы, неурожаи. Но природа была и пока еще есть более предсказуема, чем человек и попавшая под его влияние природа – антропосфера. К сожалению, это не ноосфера, область разума, а скорее мориосфера -- область безрассудства.

Laensõnad ja tõlkelaenud

 Arusaamine sellest, mis võõras-võõrapärane ja mis oma-omapärane, on meil naiivsevõitu, vahel lausa vildakas. Sõna "poodlema", mida "Keele ja Kirjanduse" päätoimetaja Johanna Ross talle vastumeelse "šoppamise" asemel õigeks eesti sõnaks loeb, on tegelikult topeltlaen. Arvan, et ma ei eksi, kui oletan, et sõna "kauplus" tuli keelde, et kõrvale tõrjuda alamsaksa laenu "pood". Ja eesti keelele pole omane kohta tähendavast sõnast selkombel verbi moodustada. See on puhas anglitsism, inglispärasus. Ei räägi me ju mitte kõrtslemisest, teaterdamisest, kinolemisest jms. Võitlus võõrsõnade vastu jätab tähelepanuta niisugused tõlkelaenud ja inglise jm keeltest üle võetud konstruktsioonid nagu "teavitan teda", kus vanemat ja kindlasti omapärasemat "teatan, annan teada, saadan sõna temale kaudsihitise asemel on nüüd otsesihitis. Analoogsed asendused on konstruktsioonides verbidega "nõustama, rahastama..." 

Знакомые теории заговора

 После массовых демонстраций в Белоруссии, в Москве, кажется, не знали, что делать. Путин молчал, некоторые чиновники высшего ранга выступали противоречивыми заявлениями. А наконец, после довольно долгого замешательства, Кремль и МИД заявили, что недовольство белорусского народа своим фюрером -- результат враждебной западной пропаганды и действий двухсот украинских агентов. Как это знакомо! Многим из нас вспоминается, что революция в России была организована немецкими деньгами и/или массонами, что Троцкий, Зиновьев идр были иностранными агентами, как недавно Андропов, Горбачев и Путин, продавшие Россию западным капиталистам. Как это глупо! И как жаль, что напуганные пробуждением белорусского народа российские правители, поддерживающие смешного диктатора, потерявшего свой имидж и поддержку своего народа, лишатся симпатии и белоруссов, которой могли бы пользоваться, не воскресив дурацких теорий заговора и не утверждая, что белорусский народ -- наивные детишки, которыми манипулирует коварный Запад. 

P. S.

Так как нет "Запада", нет и "путинской России". Власть Путина ограничена и, возможно, идет на убыль. И по некоторым признакам как будто усиливается влияние неосталинистов, которые не могут простить нынешним руководителям поражение партийного всевластия, коммунистической бескомпромиссной идеологии в его сталинском варианте, идеологии, где силам добра, представленным покойным СССР, противостоят силы зла, преставленные США, НАТО и "Западом". Неосталинистам не нравится либерализм, хорошие отношения с Западом, и не удивляюсь, если нынешняя кремлевская риторика не результат их нажима на Путина и его команду. "Вот вам плоды либерализма!" говорят они, показывая на демострации в Минске, которые, по их идеологии, не что иное, как результат заападного подстрекательства, операций западных спецслужб. Не удивляюсь, если и отравление (?) Навального дело их рук. Ухудшение отношений России с "Западом" им подходит, кроме всего, оно поставит команду Путина в затруднительное положение, ослабит их авторитет и поможет им подкреплять свои позиции. До сих пор считаю Путина и Лаврова умными прагматиками. Если мои догадки верны, западным правительствам следовало бы не действовать так, как это понравилось бы русским неосталинистам, не следовало бы замораживать контакты с Россией и ужесточить политику санкций. Почти невозможно верить, что Путин идр просто сошли с ума и из-за этого стали говорить чушь. Кремлю не подобает плясать под дудку прогоревшего шута Лукашенко. 

Autoralli, kultuur ja mets

 Saime hoiatuse, kus teatatakse, et meist sõidavad mööda suure rahvusvahelise autoralli meeskonnad. Ja meie metsateel on siis ilmselt kiiruskatsed. On olnud lugeda, kui agaralt meie kultuuriminster Lukas seisab selle eest, et ralli ikka toimuks. Et ära jäetakse kirjandusfestival HeadRead, teda vist nii ei morjenda. On ju meil sport loetud kultuuri osaks ja auto-motosport spordi osaks. Milles võib muidugi kahelda. Minu meelest on sport tänapäeval pigem reklaamibisnesi osa, rallides reklaamivad end autofirmad, keda võistlejad ka esindavad. Mitte maid, kust nad pärit. Nad pole mitte eestlased, soomlased või sakslased, vaid hyundaiased, fordlased, toyotalased...

Olen metsast, mis jääb võidukate autotajate raja äärde, kirjutanud kaks pikemat lugu. Üks kannab päälkirja "Läbi metsa", on ilmunud ka ingliskeelses luulevalimikus "Through the Forest", mis temalt sai ka päälkirja. See teos ona ka sõnaline osa Märt-Matis LIlle kontserdikavast "Heli ja keel". Teine mu teos kodusest metsast on võrukeelne "Läbi mõtsa", mis on omamoodi mikro-reisikiri lähikesest jalgsiretkest, mis viib koduõuest kodumetsa ja säält tagasi. 

Nii on rallile nüüd kulissideks olev mets saanud rolli eesti kirjanduses, ja on ka jõudnud ingliskeelse lugejani Suurbritannias ja mujal. Ning paraku ei sobi selle metsaga sugugi kokku temast mõurates läbi kihutavad hyndailaste-toyotalaste autod. Ei sobi. Usun, et keegi ralli korraldajatest ei tea mu teoseid. Rallindus pole kultuur. Veidi kummaline on, et ka kultuuriministeeriumis pole ilmselt mõeldud sellele, kas vana kirjaniku kodukohta ja kodumetsa ei peaks rallisaginast ja mootorimõuramisest säästma. Huvitav, kas Venemaal näiteks peetaks rallit mis paarisaja meetri kaugusel möödub Tolstoi Jasnaja Poljanast. Aga mis parata, toimuv on veel üks tõendus sellest, et Eesti on autovabariik, kus autod on olulisemad kui kultuur ja isegi inimesed, nende tervis ja rahu. Tahaksin saata ralllitajatele oma kabalistidest esivanemate järgi ühe needuse. Loodan, et suur osa neist elab selle üle. 

Roheline kõrb Maaülikooli ümber

Vimasel ajal on Tartu saanud mulle kodusemaks, kodulinnamaks ja just tänu sellele, et linnas on murdumas senine murutraktorite ülemvõim, murusid niidetakse mõõdukalt ja pääe rohelise on neisse ilmunud ka muid värve. Silm näeb murus raudrohtu, tähtheina, ristikheina, isegi kellukaid. Ja kimalastel-mesilastel ning liblikatel on haljastele platsidele rohkem asja. Lindudel ka. Isegi Lõunakeskuses paistab olevat toimumas teatav pööre -- platsidel niidetakse nagu vähem, vähemalt valge ristik saab rohkem kasvurahu. Kurbi erandeid muidugi on ja kahjuks paistab ühena neist silma eikeegi muu kui Maaülikool. Tema ümber, dendraariumis ja paaril hektaril maantee ääres Tallina poole vaadates vasakut kätt, laiub hektareid rohelist kõrbe, hoolikalt murutraktordatud maad, kus lilledele, liblikatele ja kimalastele pääsu ei ole. Miks just Maaülikool, kus pääle muu tegeldakse ka niitude ja hajasaladega, heinte, kõrte ja murudega, oma ümbruses niisuguse elurikkuse tasalülitamisega, lausa hävitamisega tegeleb, ei saa mina mitte aru. Loodan siiski, et ka sääl asutuses jõutakse järele muudele tartlastele ja ei lasta murutraktoritel enam nii totalitaarselt võimutseda.

Esstorantistid tegutsevad

Avastasin üllatusega, isegi jahmatusega, et lemmikloomadeks võib endale muretseda looma nimega "mustsaba-rohtlahaukur". Uurisin, kes see sihuke on ja leidsin, et tema varasem nimetus maakeeli oli "preeriakoer", ingliskeeli "prairie dog". Huvitav, mis selle uue haukur-sõnaga pääle hakata. Kirjanduses oleks üpris kentsakas kirjutada jalutuskäiku preeria ääres, kus kõrvu kostavad mustsaba-rohtlahaukurite haugatused. Erialases kirjanduses võib ju seda sõna kasutada, aga siingi nimetatakse loomi ka nende ladinakeelsete nimedega ja siis pole vaja enam eestikeelset terminit. Miks peab eesti keel ilutsema ja uhkustama sellega, et siin on igasugu olevuste jaoks ranged terminoloogilised nimed. Võiksime jääda rahvakeelsete, andekalt tõlgitud nimede juurde, näiteks nimetada seda loomakest preeriakutsu, preeriapeni, preeriakoer vms. Ja kõik oleks korras. Eestis valitsev pedantsus, ülemäärane korralikkus ja see, et ei taibata, et termin ei ole tavakeele, ka mitte kirjanduskeele sõna, ajab vahel iiveldama. Nagu kavatseks keegi preeriakoerte, cynomys'ide kohta eestikeeles monograafiat kirjutada. Analoogseid näiteid niisugusest terve mõistuse ja keeletunde vastasest terminologismist leiab küllaga.

Imestama paneb, miks Eesti on ainuke maa, kus piinlikult püütakse ka Valgevene nimesid kirjutada valgevene keelest transkribeerides: Lukašenka, Aljaksievitš, Aljaksandr, jms. Valgevenes räägitakse enamasti vene keelt ja vene keel on ka ametlik riigikeel. Kas püüd on kirjutada, kui vähegi võimalik, mitte vene keele järgi. Ka siis kui on tegelikult tegu vene keeles kirjutava autoriga. 

Tõeline Vene oht

Tõeline Vene oht

Vene ohust kirjutatakse palju, aga enamasti asjatundmatult ja muidugi tendentslikult. Venemaast ja president Putinist on saanud müüdid, millesse ilmselt on mugav uskuda. Uskuda on lihtsam kui teada. Tegelikult on Vene oht olemas, aga ta pole see, mida usutakse. Oht pole Putinis ega „Putini Venemaas”, vaid mujal. Võib prostoilt öelda, et Putini vastastes. Kelle all ma ei mõtle naiiv-vabameelseid intelligente, kes, nagu eelmise aastasaja alguseski, ei jaga poliitikast suurt midagi, vaid väga tugevat rahvusradikaalide-neostalinistide seltskonda. Neid, kes sügavalt, pimesi vihkavad Hruštšovi, Gorbatšovi, Jeltsinit. Muidugi ka Solženitsõnit, Sahharovi, kelle jaoks „liberaal” on sõimusõna. Isegi Andropovit kahtlustavad nad selles, et too oli Lääne agent. Putin on nende meelest Venemaa Läänele maha müünud. Kõik halb algas sellest, et heideti kõrvale stalinlik tee „helge tuleviku” poole ja hakati Lääne ees lömitama. Lääs on sellele seltskonnale umbes seda, mis meie kangematele Vene-vastastele Venemaa – Vaenlane, vaenlase kehastus, kes aegade algusest on aina püüdnud Venemaad ahistada ja alistada, röövida tema varasid, orjastada tema rahvast. Solženitsõni Gulagi-paljastusi nimetatakse fantaasiaks, kolhooside loomine oli hädavajalik „kulakute” võimu murdmiseks ja ressursside mobiliseerimiseks sõjatööstuse tarvis, Poola ohvitsere ei tapnud NKVD, vaid fašistid, 1937-38. aasta terror oli vajalik, 1941. aasta küüditamised niisamuti, sedasi puhastati maa potentsiaalsetest vaenlastest. Stalini ja tema meeskonna süüdistamine massimõrvades on laim. „Liberastid” tegelevad Lääne huvides Nõukogude Liidu ja nõukogude aja mustamisega. Jne. Jne. Neostalinistide nägemuses valitseb vaenlase kuju, nende nägemus poliitikast on võitlus vaenlasega, vaenlastega. Seda, et Venemaale lõi kõige enam vaenlasi Stalini poliitika, nad muidugi näha ei taha. Stalinism on Venemaal paraku populaarne ja seda maha suruda oleks võimalik ainult stalinistlike meetoditega, mida Putin ei kavatse kasutada. Putini hoiakutes ja sõnades ei ole seda vihkamist, millest nõretavad tema rahvusradikaalidest oponentide sõnavõtud. Vene rahvusradikaalide toetust ei tohi paraku alahinnata.

Katyni mõrva eitamine on sisuliselt rünnak ka Putini vastu, kes NKVD osa selles tunnistas ja püüdis niimoodi luua paremaid suhteid Poolaga. Putin on väljendanud oma lugupidamist Solženitsõni vastu. Eriti selgelt on ta öelnud välja oma eitava suhtumise 1917. aasta revolutsiooni ja bolševismi. Ta pidas kõne kindral Anton Denikini ja filosoof Ivan Iljini põrmu ümbermatmisel Donski kalmistul, muuseas puhkab nende kõrval ka kirjanik Ivan Šmeljovi põrm, kes kirjutas raamatu „Surnute päike” metsikust bolševistlikust terrorist 1920. aastal Krimmis. Raamatu, mille kohta Thomas Mann ütles: „Lugege, kui julgete.”

Suhtumisega Stalinisse ja stalinismi on lugu keerulisem. Austusega Solženitsõni vastu ja mõnede väljaütlemistega on Putin oma seisukohta väljendanud. Kuid avalikult kuulutada Stalin kurjategijaks-massimõrtsukaks ta ei saa, minemata konflikti suure osaga Vene rahvast. Nii on ta leidnud kompromissi, püüdes mobiliseerida avalikku arvamust Suure Võidu tähistamisele ja pühitsemisele, tunnustades Stalinit kui kõrgemat ülemjuhatajat, kuid hoidudes tema teeneid eriti rõhutamast. Ta on ka korra öelnud, et Stalinit võiks võrrelda teiste ajaloos tuntud ja siiski tunnustatud türannidega nagu Henry VIII. Samal ajal on näiteks Putinile ustav Tšetšeenia diktaator Kadõrov Stalini ära neednud.

Nii on Vene võimude suhtumistes traagilisse minevikku olemas habras tasakaal, mis peegeldub ka suhtumises Läände, mis on suuresti negatiivne, kuid kõrgemal, presidendi ja valitsuse tasemel siiski kompromissivalmis. Kahjuks ei suuda või ei taha suur osa Lääne ja muidugi ka Eesti meediast olukorda Venemaal tõsiselt analüüsida, jäädes mustvalgete skeemide juurde, siunates „Putini režiimi”. See suhtumine on muidugi saanud valdavaks pärast 2014. aasta sündmusi Ukrainas. Venemaa välispoliitikat nimetatakse ekspansionistlikuks ja revisionistlikuks, jällegi süvenemata selle põhjustesse, olukorda kainelt analüüsimata. Mis osutab sellele, mida on tõdenud mitmed Lääne analüütikudki: Venemaa käitumine Ukrainas ja Kaukaasias on olulisel määral reaktsioon NATO laienemisele ja naabermaades levivale Vene-vastasusele, mis näiteks Ukrainas juba enne konfrontatsiooni Krimmis ja Donbassis oli võtnud räigelt marurahvusliku suuna. 2009 kirjutas USA analüütik George Friedman, et kui Ukraina peaks pöörduma Läände, võtab Venemaa midagi ette, sest ta ei saa lubada niisugust geopoliitilist riski: Ukraina siirdumine võimalikku vastasleeri teeks raskeks, isegi võimatuks Vene südamaa kaitsmise läänepoolse võimaliku rünnaku vastu. Krimmi kaotamine tõrjuks Venemaa välja Mustalt Merelt. Asjal on ka psühholoogiline pool: suur osa Vene rahvast ei oleks leppinud sellega, mida nemad tõlgendaksid Ukraina kaotamisena, häbistava löögina Venemaa julgeoleku ja prestiiži vastu. Nii tegelikult ei jäänud Vene liidritel valikut: tuli reageerida. Iseasi on, kas reageeriti adekvaatselt, õigel ajal ja õigel viisil. Kuid reageerimata jätmine oleks väga võimalikult viinud tõsisele võimukriisile, vahest isegi riigipöördeni. Ja tõeliste revanšistide-neostalinistide diktatuurini. Mis oleks naaberriikide julgeolekule kindlasti suurem oht kui „Putini Venemaa”. Paraku on lugu ka selles, et jäigavõitu suhtumisega Venemaasse ja tema juhtidesse ning käreda ja sageli asjatundmatu Vene-vastase propagandaga võime ehk nõrgendada Putini ja tema meeskonna positsiooni, ent pea kindlasti tugevdada tema stalinistlikku vastasrinda, kes niimoodi saab taas väita, et Lääs on Venemaa põlisvaenlane. Seda ei tohiks teha. Putiniga on võimalik rääkida, nagu on sõna ja teoga näidanud meie president Kersti, on võimalik ka koostööd teha. Neostalinistidega oleks see võimatu.

Kord 90ndatel ütles mulle Prantsuse saadik Eestis, et Venemaa pole enam maailmapoliitika subjekt, vaid objekt. Loomulik on, et sellega ei saa Venemaal leppida ei võimulolijad, nende vastased, ega rahvas. Siin peavad võimulolijad, olgu tsaarid või presidendid üldsuse arvamusega arvestama. Muidu nad ei saaks olla võimul. Nii on Vene praeguse poliitika taga suuresti Vene rahva hoiakud. Kui Putin nendega ei arvestaks, poleks ta enam võimul. Nii on arvestatav kontroll võimu üle, Vene poliitika, ka Vene välispoliitika üle küllalt vanameelse orientatsiooniga rahva käes. Ja mida enam Venemaad ja Putinit siuname, seda enam tugevdame neostalinistide mõju rahva hulgas. Ja et seda poliitikat radikaalselt muuta, tuleks Venemaal teha seda, mida soovitas Bertolt Brecht DDRi juhtidele pärast 1953. aasta rahutusi: saata rahvas laiali ja valida uus. Mida ei suuda teha ei Putin ega tema pooldajad või vastased välismaal. Minu arusaam on, et Venemaaga tuleb rääkida ja niipalju kui võimalik, koostööd teha, talitseda meedia agarat venevastasust ja mõista, et vene keele väljatõrjumisest ei tule eesti keelele ja meelele midagi hääd. Nii või teisiti on meie huvides kaitsta Putinit ja tema arukat ja suhteliselt liberaalset meeskonda kõige tugevama, käredama ja meile kõige ohtlikuma opositsiooni – neostalinistide eest. Putini meeskonna nägemus ja huvid, mida ta esindab, langevad arvestataval määral meie omadega kokku.

Сталин -- агент исламистов

Есть ли среди разных теорий заговора теория, что Иосиф Джугашвили, aka Сталин был агентом некой тайной исламистской организации? Его цель, как цель сей организации, в таком случае, была сделать все возможное, чтобы остановить экспансию России на исламские территории на Кавказе и в Центральной Азии. Ударить России таким сильным ударом, чтобы она никогда больше не стала угрозой исламскому миру. Сталин был искусным вредителем, под лозунгами укрепления государства, борьбы против врагов, вредителей, шпионов итд. он сам занимался тем, что наносил удары экономике, сельскому хозяйству, армии, науке, церкви и, конечно, создал предпосылки нынешней плачевной демографической ситуации в стране. Всеобщая подозрительность, шпиономания, доносительство создали условия, в которых нормальная жизнь стала трудной, даже невозможной. Вместо крестьянских семей, в которых родилось много детей, появилась масса людей, живущих в тесноте общежитий, бараков, коммунальных квартир. А демографию исправить трудно, почти невозможно. Сталин ждал до последнего, ожидая вторжения Германии, не зная, надо ли оказать сопротивление. Но пришел, по-видимому, к выводу, что Германская империя будет опаснее исламскому миру, чем Советский Союз. Он победил, т. е. он возглавлял победившую державу, и под его руководством СССР стал как будто сверхдержавой. Но это было в немалой степени видимость. СССР был колоссом на глиняных ногах. Некоторые люди из его окружения это понимали и не удивляюсь, если верно то, что Берия его умертвил. И сразу предпринял шаги к нормализации обстановки, к предовращению коллапса. Знал ли Берия что-то об истинной роли Иосифа Виссарионовича? Не исключено. Тогда последине годы властвования И. В. были годами тайной борьбы двух сильных личностей. В чьих интересах действовал Берия? Логично предполагать, что был просто достаточно интеллигентным и хорошо информированном человеком, чтобы понять, что дела в государстве так продолжаться не могут, надо срочно что-то предпринять, чтобы предовратить катастрофу. Он возвратил бы Россию во многом в предреволюционное время, создал бы более-менее нормальное государство без власти партийной бюрократии, без догматической идеологии. Но этого не могла пропустить номенклатура, боясь потерять свою власть. Берию убрали, но некоторые его идеи переняли: освободили большинство политзаключенных, возвращая их к более продуктивной работе по специальности, приняли меры для спасения-оздоровления сельского хозяйства, дали бóльшую свободу интеллигенции, итд. Даже появилась критика бывшей, сталинской системы, „культа личности”. Но иммунитета к этому культу выработалось мало, магическая фигура великого вождя до сих пор оказывает религиозное, гипнотическое влияние на многих. Они верят тогдашним лозунгам, пропаганде, в то, что Россию окружают коварные враги, неустанно строящие козни против нее. Они не знают и не желают знать, каково было истинное положение дел в СССР во время Сталина, какие были его истинные цели. Они истинно верующие сталинисты, советские человеки. Они верят, что Великий Вождь воссоздал Великую Россию, не видя, что он создал предпосылки обвала России. Возврат к сталинской практики и идеологии был бы окончательным, смертельным ударом России. И к победе исламистов, к частичной исламизации России. К чему он, вполне воможно, и стремился. Может быть, в этой теории несколько интересных идей для писателя-романиста?

Watched "Planet of the Humans"

I watched the documentary of Michael Moore and Jeff Gibbs. I have to agree with its critics: there are too many mistakes and unfounded assertions in it. This discredits the film and its makers. But, unfortunately, one problem it touched, but left without analysis, is overpopulation and overconsumption. It's risky to say that there are simply too many of us and too many of us can get what they want. At once you are accused of racism, sexism, etc. But sooner or later we must honestly ask the question: „Can our civilization continue as it is, and for how long?” It's nice to accuse white men to ignore the living conditions in the poor countries and deny to women the right to have as many children they want. But... When I was a little boy, just after the Second World War, my granddad told me there are two and a half billion of us in the world. Now we are nearly eight billion, and quite probably close to ten billion in 2100. It means that for every human being, there will be four times less resources, including arable land and fresh water, than in the 1940ies. At the same time, the living standards of more than a billion of people have drastically risen, and, accordingly, their use of world resources. How far can we go this way? In my childhood, we had ca 0,06 km² of land per person, including deserts and areas perpetually covered with ice. It is about 6 hectares, a small plot. Nowadays it's four times smaller – 1,5 hectares. And roughtly a half of it is „habitable”, and even a smaller part of the habitable land we can use for producing food and some other things we need (or think we need), as cotton. As to food, we can get a part of it from water, nowadays e.g.from acquaculture. We can grow crops on our roofs, although we need the roofs for solar panels, too. It's certainy hypocritical to accuse the Africans, Indians and South Americans of having so many children. It's our Western civilization that gave them this possibility, and our way of life and our living standard is something they are striving to. Who can deny them to want to live a better life, to imitate what they see every day from our TV serials? The good solution would possibly be: for us, to have a much lower living standard, and for them, a higher one? Is such a compromise feasible? Could a sensible majority of people agree with it? What would a sustainable standard of living concretely mean? I am nearly convinced that without a radical change of our way of life, of our values, we are approaching an ecological catastrophe. To avoid it, we need something our secularist, consumerist world has forgotten to take seriously. We need what the Pope Francis has written about: a repentance and an ecological conversion. Here, I am sure, religion and science speak with the same voice. And we have no other way than to take their warnings seriously. 

America first

One third of all COVID-infections are in the US, a quarter of the dead among them are Americans. If this is the result of Chinese disinformation and/or Russian propaganda, then the Chinese and Russians are really masters of hybrid warfare. It's thanks to them that Trump now has what he was eager to achieve -- America first.

Ценить то, что есть

Есть люди, которые ценят, нередко и любят мир, природу, других людей такими, какие они есть. И есть люди, для которых все это ценно лишь как материал, ресурс. Вещи, природа ценна, если из них можно изготовлять что-то другое, их менять на что-то другое, прежде всего -- деньги. Они думают, что нам надо преобразить мир, природу для наших нужд. И, конечно, изобретать новые нужды. Для первого типа людей в мире, в природе, есть что-то священное, если они верующие, то мир создан Богом и не наше дело его преобразить по нашему веленью и желанью. Природа не ресурс, а Божье творенье, чудо. Как и человек тоже не ресурс рабочей силы, а Божье творенье. Или просто что-то замечательное, исключительное. Человек -- чудесная частица Природы, Творенья, Божественного чуда. Как пишет замечательная эстонская поэтесса Мариэ Ундер: "В конце концов, все есть чудо." Если мы это понимаем, умеем глядеть на мир как чудо, нам станет ясно, что нам не столько нужно, что мы можем довольствоваться тем, что есть, миром, как он есть и не преобразить его, по меньшей мере не такими темпами, как сейчас. Может быть нынешняя пандемия -- упоминание человеку обо всем этом.

Esimene tõsine hoiatus

Lugedes internetis, kuidas koroonaviirus USA-s kiiresti levib ja Trump on nüüd saanud oma „America first”, tunneb mingi osa minust rahuldust, kuigi muidugi teine osa esimesele seda ette heidab. Aga olen ammu arvanud, et katastroof peab tulema, et inimestel natuke aru pähe tuleks, et see planeeti ja meid hävitav tsivilisatsioon leiaks endas taipu ja jõudu muutuda millekski, mis elab ja areneb loodusega kooskõlas. Mõtlesin ja ütlesin ka, et mida varem krahh tuleb, seda parem, ta on väiksem ja planeedist ning meist jääb ehk rohkem järele. Minu hääl ei kosta kaugele, aga on olnud teisi hääli, mis kostavad ja mida oleks ammu võinud kuulda võtta. Nagu Bill Gates'i hoiatust epideemia-pandeemia ohust, mis ta esitas 2015. aastal oma TED loengus: https://www.youtube.com/watch?v=6Af6b_wyiwI

Inimkonda tõsiselt ähvardavate ohtude seas on külgehakkavaid haigusi nimetanud teisedki prominendid, näiteks kuninglik astronoom Sir Martin Rees. Paavst Franciscus on oma öko-entsüklikas „Laudato si” karmilt hoiatanud meid maailma laastamise eest. Tegelikult ongi praeguse kriisi põhjused ökoloogilised, on selles, et meie, inimesed, oleme hoolimatult, oma kitsaste ja vahel lihtsalt rumalate tahtmiste järgi joostes ignoreerinud looduse, meie koduplaneedi seadusi. Mis on olulises osas ka jumalikud seadused – sellele on väga veenvalt osutanud Franciscus.

Võib öelda, et oleme ökonoomika~ökonoomia nimel unustanud ökoloogia. Ja nüüd tuletab ökoloogia end ise meelde. Nii kliimamuutuse kui epideemiate kaudu, mis on otse looduse tasakaalu rikkumise tulemus. Pandeemia üks põhjus on, nagu ütlevad teadlased, selles, et oleme tunginud liiga lähedale teistele liikidele, puutume nendega liiga tihedalt kokku, sööme metsaloomi, peame neid lemmikutena jne. Teine põhjus on tsivilisatsiooni globaalne haare, see, et kõik inimesed planeedil puutuvad otse või kaude kõigi teistega kokku. On „kuue sammu” seadus, mis tähendab, et põhiosa meist jõuab tutvuste kaudu kõige rohkem kuue sammuga iga teise inimeseni, iga teine inimene on meie tuttava...tuttava tuttav. Kõige rohkem kuue sammuga jõuame nii Hitlerini, Stalinini, Marilyn Monroeni, Saddam Husseinini... Mis tähendab ka, et viiruski jõuab mõne sammuga iga inimeseni. Ja selletõttu tuleb globalismile esialgu mõneks ajaks panna pidurid. Praegu usume, et saame need pidurid veel selle aasta sees lahti lasta. Mina ei usu. Oht igatahes jääb. Ja see ei tähenda ainult seda, et tuleb võtta kasutusele rohkem abinõusid võimalike nakkuste piiramiseks, tõhustada, parandada, parendada profülaktikat, kasvatustööd jne. Vaid ka seda, et peame muutma oma tsivilisatsiooni.

Globalism on kapitalistliku tsivilisatsiooni vältimatu tulemus. Kui aksioom on kasumi maksimiseerimine, on vältimatu, et tootmine viiakse sinna, kus on odavat tööjõudu ja muid ressursse. Ja toodang viiakse sinna, kus tema eest saab rohkem raha. Ning muidugi: kasum on kõige alus, mis tähendab, et majandus, enamasti GDP peab pidevalt kasvama. Siin on üks ökonoomika ja ökoloogia selgeid vastuolusid: looduses ei saa miski pidevalt kasvada, loodus vajab tasakaalu ja hoiab ökosüsteemid, populatsioonid, protsessid tasakaalus. Kui see tasakaal kaob, taastub ta varem või hiljem ikkagi, ent see taastumine võib tähendada suuremaid, isegi katastroofilisi muutusi. Mis ootab ka nüüd meie tsivilisatsiooni, võibolla ka meie planeeti, kui Homo sapiensi tegevus jätkub vanaviisi. Paistab aga, et nüüd on meid tõsiselt hoiatatud. Peame oma tsivilisatsiooni, ennekõike majandust radikaalselt muutma, enne kui tuleb järgmine, juba karmim hoiatus. Tulemata ta ei jää.

Tsivilisatsioon on muutunud tohutuks masinavärgiks, mis enam ei teeni inimest, vaid mida inimesed peavad teenima. Inimene on tsivilisatsioonist pea täielikus sõltuvuses. Meil on vaja töökohti, raha, juurdepääsu igasugu teenustele. Me peaaegu ei saa elada ilma elektrita, veevärgita, autota, telefonita, internetita. Omal ajal andis tsivilisatsioon meile seda, mida meil vaja oli, nüüd surub ta meile pääle oma vajadusi, kasvatab ja ergutab meis uusi vajadusi, et niimoodi kasvatada majandust.

Inimene on loomult pedomorfne, on loom, kes jääb lapseks eluaeg, meie tsivilisatsioon ekspluateerib seda inimlikku nõrkust. Ta muudab meid ikka enam lasteks, kellele on vaja mänge, mänguasju, midagi uut, põnevat, erutavat. On mänge, mida võetakse väga tõsiselt – nii on majandusega, ent ka poliitikaga, sõjandusega. Maailmas, vaatamata viiruse karmile hoiatusele, jätkuvad jaburad geopoliitilised mängud, jätkub võidurelvastumine, NATO kasvatamine, vaenlase kuju loomine ja viimistlemine. Vaese kolhoosi raamatupidaja väljanägemise ja esinemisega Stoltenberg räägib Hiina, Vene ja muudest ohtudest, nagu oleks tõesti otsustav vahe sellel, kuidas elatakse Hiinas, Venemaal, Euroopas või Ameerikas. Selle vahe suureks puhumisel on vaid üks põhieesmärk: aidata majandusel, sh sõjatööstusel, kasvada, haarata rohkem inimesi sõjamängudesse, jätkata business as usual. Aga see bisnes, harjunud planeeti aina kiiremini rahaks ja tuhaks muutev elulaad ei saa jätkuda. Selle asemel peab inimsugu hakkama elama teisiti, suurel määral, kuigi targemini, pöörduma tagasi esivanemate tarkuse, olgu rahvapärimustes või Piiblis talletatu juurde. „Aina rohkem, aina kiiremini” asemel peab tulema „võimalikult vähe, tasa ja targu”. Sõltuvus globaalsest majandussüsteemist peab otsustavalt vähenema, inimesed, kogukonnad, riigid peavad õppima rohkem oma jõududega hakkama saama. Meil ei ole tulevikku, kui meie elu, tervis ja tulevik sõltub sellest süsteemist. Me ei saa edasi elada nagu haiged intensiivravi palatis igasugu torude ja aparaatide küljes.

Peame ümber hindama oma ideaalid ja ka õigused, ka inimõigused. Ei Jumal ega loodus ole meile annud õigust hävitada planeeti oma õiguste nimel. Kui süveneda Piiblisse, siis Jumal andis inimesele planeedi valitseda, mitte oma tahtmiste järgi ümber kujundada, ekspluateerida, laastada. Saada nii palju lapsi, kui tahame, reisida ja osta uusi asju nii palju kui tahame. Maailm ei ole tehtud inimeste tahtmiste järgi, ta ei arvesta nendega. Meie peame oma tahtmised ümber seadma maailma, looduse või Jumala seaduste järgi. Oleme Jumala maa, oma planeedi asevalitsejad ja peame teda hoidma. Vähe sellest, et peame progressi pidurdama, peame mõnelegi protsessile andma tagasikäigu, õppima kulutama vähem ressursse, õppima kasvatama ise endale osa toitu, saagima käsisaega, raiuma puid kirvega, pidama loomi. Elama mõnel määral nii, nagu elati nõuka-ajal, kui auto oli luksusasi, metsas ei tegutsenud harvesterid, värsket piima ja mune sai maalt naabri käest, kui endal polnud. Kas see perspektiiv meile meeldib või ei, pole põhiline. Selle, kuidas saame edasi elada, otsustab nüüd loodus. Või Vanajumal, kui soovime. Ja kummagiga neist ei saa teha kompromisse. 

Logos, language, parole

 In the beginning was the Word

Ye are our epistle written in our hearts, known and read of all men.

2 Corinthians 3:2

It is certainly one of the most well known Bible quotations. But do we understand it, do we understand the meaning of the „Word”? I.e. do we understand the meaning of „Logos” of the original text of the Gospel by John: Ἐν ἀρχῇ ἦν ὁ λόγος ? -- „In the beginning was the Word”? Is it just „word”, an element of language and grammar, or is it reason, intellect, logic, of course, divine intellect we men share with our Creator to some degree? But perhaps Logos is something else, different from either of them?

Ferdinand de Saussure introduced into linguistics the dichotomy of langue and parole. Langue, language can be understood as a list of elements – words, morphemes, etc, and rules for joining them to create, generate parole, texts, to speak or write. Here, langue is certainly the inner structure of the parole, its logical core. Is then logos a kind of a divine langue?

When we look more closely at the text of the Gospel both in the original and in some translations, things may well be somewhat different. Greek „logos” does not mean simply „word” or „reason, intellect, logic”. It means also „speech”, that what is spoken, but also what is meant, what the person speaking wants to tell, the meaning of his/her talk. Studying how „logos” is translated in several languages, we see that the corresponding words in Russian/Church Slavic, Estonian and French have similar meaning. Both in ancient Russian and in Church Slavonic слово did originally not mean a word, but mainly talk, even story as in the „Story of Igor's army” -- Слово о полку Игореве. The same is true of the latin word verbum whose original meaning is „talk”. The Estonian word sõna nowadays means „word”; traditionally it meant „talk, what is said, language”.

In general, it seems clear that initially the words logos, verbum, слово, etc did not mean „word”, lexis, the element of lexicon, grammar. In the past people didn't turn much attention to words in this sense; what was important for them, was what was told, i.e. the meaning of what was told. Grammatical approach to language, dissecting the logos into separate elements and rules is a relatively modern phenomenon. We often learn a foreign language with the help of a grammar and a dictionary, and it may give us the impression that this is the way a language really lives and functions. That grammars and dictionaries generate a language, give us the possibility to speak and write in a language. In such approach langue is primary and parole – secondary. But the history of the expressions discussed here, points to the fact that their interdependance could be more complicated. The children learn their first language (or languages) always without contact with grammar or dictionaries. They learn the parole, learn to speak and usually, after a few years, their command of the language is perfect. Despite the theoretical advances in explaining this process of learning the first language, and the human linguistic abilities in general, a lot of questions still remain unanswered. I cannot pretend to answer them. Instead, I would like to touch some problems, especially the theological-philosophical ones raised the reinterpretation of the word logos.

Usually logos in St John's Gospel is understood in the light of Greek Platonist-Neoplatonist thinking, often as divine reason, stressing the connection between logos and logic. Here, the divine Logos is a kind of an universal grammar, logic of creation. But this is definitely not the only possible, and I doubt it very much, the best interpretation of the word. The God of the Bible is not rational in our human sense, not a planner or architect of the universe, creator of the best of possible words. Jesus too sees God, his Father, his other self, not primarily as somebody acting according to our understanding of logic or rationality. For Jesus, God is our loving Father, but at the same time he is unpredictable, impossible to understand as blowing wind. „The wind blows wherever it pleases. You hear its sound, but you cannot tell where it comes from or where it is going”. (John 3: 8). He is the Spirit, Hebrew ruach, („God is spirit”, John 4: 24), moving upon the face of the waters who created the world with his talk. And our Heraclitan world of panta rhei, the world in flux is similar to a text, talk, parole. The world is God's talk, an Anderssein of God's talk. Or even divine dance, as for the worshippers of the god Shiva in India. Music and dance are also a kind of parole, of rhythmical flow. We could even say that logos is the pulse that connects us, our life, our thinking, our creation, be it poetry, music, or dance, with the rhythms of the living world, of the Universe. In the logos is life; there is life, pulse of life in parole, but not in langue. Logos tells us that it is not time that is flowing, it is eternity. The Chinese have translated logos as tao: this translation connects two important concepts in two different cultures, and, of course, serves a bridge between these cultures, between East and West.

What is interesting is the fact that in Greek the word pneuma is usually translated with two words -- „wind” and „spirit”. In the original, there is only one word. Who is talking to us, is the Spirit, the Divine Wind. As the Son and the Father are one, the talk of the Son is also a pneumatic, spiritual talk. Not langue, but, of course, parole. What is important in talk, is not grammar, but meaning, content. A talk, a text, a poem, a story has a meaning, if it tells us something important, something new. A talk, a text that renews itself, is a part of the eternal creative renewal of the world. There have been many attempts to find out the langue, the logical system behind this talk. But God's logic is not human logic, thus all or nearly all attempts to find God's logic, read his mind, are doomed. There have also been attempts to look at the universe as a text, a message to us. I don't know whether we will ever succeed in finding its entire meaning. It can be a message to us, to somebody else, to every living being, or simply a talk in itself, a talk where the signifiant and the signifié are one. The logos is infinity talking to us, in us and with us. In God's infinite talk, the word and its meaning are one. Infinity has its own different logic. In infinity part can be equivalent to whole, son to father, word to its meaning. Infinity connects macrocosm with microcosm, fleeting thoughts with eternal life.

When we talk about infinity, about God, we cannot avoid talking in parables. The French word parole, as the verb parler comes from the late Latin words parabola – parable, and parabolare. In the Gospel the other reality is called The Kingdom of God, the Heavenly Kingdom. It's eternal, and, what is the same – infinite. As in the judaistic-hellenistic world, nolens volens also in Judaea and Galilee, the concept of infinity (as of eternity) was, in fact, not well understood neither popular, Jesus had to speak about it, about the totaliter aliter using the familiar opposition heaven -- earth. But he also told that the Kingdom of God is not here or there, refused to give its coordinates in space or time. In infinity, it's indeed impossible. But he said it is inside (within) people, us. We are a part of God's parole, his message. It's clear that, for him, the Kingdom is not on the Earth or in the Sky. It is infinitely far, but also infinitely near. We can discover it turning inside us. We live in eternity. Eternity is within us. Perhaps it is better to say that we are open to eternity, to infinity. We are just open, even if we don't see we are.

Kas sellist Eestit...

Kas sellist Eestit tahtsid? - küsitakse. Raske vastata. Palju toredat on, aga on mõned asjad, mis masendavad. Eestis on rahvuslikkus vaata et olulisem kui inimlikkus. Ja sellega ei saa kuidagi leppida. Kui inimene ei saa oma pensioni eest viisakat kohta hooldekodus, on see ülekohtune. Ebainimlik. Nagu seegi, kui liikumisraskustega invaliid peab palju raha kulutama taksodele, kui pidamatusega invaliid peab kulutama veerandi oma pensionist mähkmetele, milleta ta läbi ei saa. Kui raskelt haige, vahel pool-nõdrameelse omakse eest hoolitsemine jääb koduste mureks, kes nii ei saa töötada ja teistega suhelda. Soomes saab invaliidist lähedase hooldaja riigi poolt palka ja talle võimaldatakse ka vabu päevi ning puhkust. MInu jaoks on need asjad olulisemad kui rahvuslus ja omariiklus. Riik on piisavalt rikas, et hoolitseda kõigi nende eest, kes ise enda eest hoolitseda ei saa. Ja kui riik seda ei suuda või ei vaevu tegema, ei ole ta korralik riik.