Autoralli, kultuur ja mets

 Saime hoiatuse, kus teatatakse, et meist sõidavad mööda suure rahvusvahelise autoralli meeskonnad. Ja meie metsateel on siis ilmselt kiiruskatsed. On olnud lugeda, kui agaralt meie kultuuriminster Lukas seisab selle eest, et ralli ikka toimuks. Et ära jäetakse kirjandusfestival HeadRead, teda vist nii ei morjenda. On ju meil sport loetud kultuuri osaks ja auto-motosport spordi osaks. Milles võib muidugi kahelda. Minu meelest on sport tänapäeval pigem reklaamibisnesi osa, rallides reklaamivad end autofirmad, keda võistlejad ka esindavad. Mitte maid, kust nad pärit. Nad pole mitte eestlased, soomlased või sakslased, vaid hyundaiased, fordlased, toyotalased...

Olen metsast, mis jääb võidukate autotajate raja äärde, kirjutanud kaks pikemat lugu. Üks kannab päälkirja "Läbi metsa", on ilmunud ka ingliskeelses luulevalimikus "Through the Forest", mis temalt sai ka päälkirja. See teos ona ka sõnaline osa Märt-Matis LIlle kontserdikavast "Heli ja keel". Teine mu teos kodusest metsast on võrukeelne "Läbi mõtsa", mis on omamoodi mikro-reisikiri lähikesest jalgsiretkest, mis viib koduõuest kodumetsa ja säält tagasi. 

Nii on rallile nüüd kulissideks olev mets saanud rolli eesti kirjanduses, ja on ka jõudnud ingliskeelse lugejani Suurbritannias ja mujal. Ning paraku ei sobi selle metsaga sugugi kokku temast mõurates läbi kihutavad hyndailaste-toyotalaste autod. Ei sobi. Usun, et keegi ralli korraldajatest ei tea mu teoseid. Rallindus pole kultuur. Veidi kummaline on, et ka kultuuriministeeriumis pole ilmselt mõeldud sellele, kas vana kirjaniku kodukohta ja kodumetsa ei peaks rallisaginast ja mootorimõuramisest säästma. Huvitav, kas Venemaal näiteks peetaks rallit mis paarisaja meetri kaugusel möödub Tolstoi Jasnaja Poljanast. Aga mis parata, toimuv on veel üks tõendus sellest, et Eesti on autovabariik, kus autod on olulisemad kui kultuur ja isegi inimesed, nende tervis ja rahu. Tahaksin saata ralllitajatele oma kabalistidest esivanemate järgi ühe needuse. Loodan, et suur osa neist elab selle üle.