Roheline kõrb Maaülikooli ümber

Vimasel ajal on Tartu saanud mulle kodusemaks, kodulinnamaks ja just tänu sellele, et linnas on murdumas senine murutraktorite ülemvõim, murusid niidetakse mõõdukalt ja pääe rohelise on neisse ilmunud ka muid värve. Silm näeb murus raudrohtu, tähtheina, ristikheina, isegi kellukaid. Ja kimalastel-mesilastel ning liblikatel on haljastele platsidele rohkem asja. Lindudel ka. Isegi Lõunakeskuses paistab olevat toimumas teatav pööre -- platsidel niidetakse nagu vähem, vähemalt valge ristik saab rohkem kasvurahu. Kurbi erandeid muidugi on ja kahjuks paistab ühena neist silma eikeegi muu kui Maaülikool. Tema ümber, dendraariumis ja paaril hektaril maantee ääres Tallina poole vaadates vasakut kätt, laiub hektareid rohelist kõrbe, hoolikalt murutraktordatud maad, kus lilledele, liblikatele ja kimalastele pääsu ei ole. Miks just Maaülikool, kus pääle muu tegeldakse ka niitude ja hajasaladega, heinte, kõrte ja murudega, oma ümbruses niisuguse elurikkuse tasalülitamisega, lausa hävitamisega tegeleb, ei saa mina mitte aru. Loodan siiski, et ka sääl asutuses jõutakse järele muudele tartlastele ja ei lasta murutraktoritel enam nii totalitaarselt võimutseda.