lundi 6 juillet 2020

Esstorantistid tegutsevad

Avastasin üllatusega, isegi jahmatusega, et lemmikloomadeks võib endale muretseda looma nimega "mustsaba-rohtlahaukur". Uurisin, kes see sihuke on ja leidsin, et tema varasem nimetus maakeeli oli "preeriakoer", ingliskeeli "prairie dog". Huvitav, mis selle uue haukur-sõnaga pääle hakata. Kirjanduses oleks üpris kentsakas kirjutada jalutuskäiku preeria ääres, kus kõrvu kostavad mustsaba-rohtlahaukurite haugatused. Erialases kirjanduses võib ju seda sõna kasutada, aga siingi nimetatakse loomi ka nende ladinakeelsete nimedega ja siis pole vaja enam eestikeelset terminit. Miks peab eesti keel ilutsema ja uhkustama sellega, et siin on igasugu olevuste jaoks ranged terminoloogilised nimed. Võiksime jääda rahvakeelsete, andekalt tõlgitud nimede juurde, näiteks nimetada seda loomakest preeriakutsu, preeriapeni, preeriakoer vms. Ja kõik oleks korras. Eestis valitsev pedantsus, ülemäärane korralikkus ja see, et ei taibata, et termin ei ole tavakeele, ka mitte kirjanduskeele sõna, ajab vahel iiveldama. Nagu kavatseks keegi preeriakoerte, cynomys'ide kohta eestikeeles monograafiat kirjutada. Analoogseid näiteid niisugusest terve mõistuse ja keeletunde vastasest terminologismist leiab küllaga.

Aucun commentaire: