Tõeline Vene oht

Tõeline Vene oht

Vene ohust kirjutatakse palju, aga enamasti asjatundmatult ja muidugi tendentslikult. Venemaast ja president Putinist on saanud müüdid, millesse ilmselt on mugav uskuda. Uskuda on lihtsam kui teada. Tegelikult on Vene oht olemas, aga ta pole see, mida usutakse. Oht pole Putinis ega „Putini Venemaas”, vaid mujal. Võib prostoilt öelda, et Putini vastastes. Kelle all ma ei mõtle naiiv-vabameelseid intelligente, kes, nagu eelmise aastasaja alguseski, ei jaga poliitikast suurt midagi, vaid väga tugevat rahvusradikaalide-neostalinistide seltskonda. Neid, kes sügavalt, pimesi vihkavad Hruštšovi, Gorbatšovi, Jeltsinit. Muidugi ka Solženitsõnit, Sahharovi, kelle jaoks „liberaal” on sõimusõna. Isegi Andropovit kahtlustavad nad selles, et too oli Lääne agent. Putin on nende meelest Venemaa Läänele maha müünud. Kõik halb algas sellest, et heideti kõrvale stalinlik tee „helge tuleviku” poole ja hakati Lääne ees lömitama. Lääs on sellele seltskonnale umbes seda, mis meie kangematele Vene-vastastele Venemaa – Vaenlane, vaenlase kehastus, kes aegade algusest on aina püüdnud Venemaad ahistada ja alistada, röövida tema varasid, orjastada tema rahvast. Solženitsõni Gulagi-paljastusi nimetatakse fantaasiaks, kolhooside loomine oli hädavajalik „kulakute” võimu murdmiseks ja ressursside mobiliseerimiseks sõjatööstuse tarvis, Poola ohvitsere ei tapnud NKVD, vaid fašistid, 1937-38. aasta terror oli vajalik, 1941. aasta küüditamised niisamuti, sedasi puhastati maa potentsiaalsetest vaenlastest. Stalini ja tema meeskonna süüdistamine massimõrvades on laim. „Liberastid” tegelevad Lääne huvides Nõukogude Liidu ja nõukogude aja mustamisega. Jne. Jne. Neostalinistide nägemuses valitseb vaenlase kuju, nende nägemus poliitikast on võitlus vaenlasega, vaenlastega. Seda, et Venemaale lõi kõige enam vaenlasi Stalini poliitika, nad muidugi näha ei taha. Stalinism on Venemaal paraku populaarne ja seda maha suruda oleks võimalik ainult stalinistlike meetoditega, mida Putin ei kavatse kasutada. Putini hoiakutes ja sõnades ei ole seda vihkamist, millest nõretavad tema rahvusradikaalidest oponentide sõnavõtud. Vene rahvusradikaalide toetust ei tohi paraku alahinnata.

Katyni mõrva eitamine on sisuliselt rünnak ka Putini vastu, kes NKVD osa selles tunnistas ja püüdis niimoodi luua paremaid suhteid Poolaga. Putin on väljendanud oma lugupidamist Solženitsõni vastu. Eriti selgelt on ta öelnud välja oma eitava suhtumise 1917. aasta revolutsiooni ja bolševismi. Ta pidas kõne kindral Anton Denikini ja filosoof Ivan Iljini põrmu ümbermatmisel Donski kalmistul, muuseas puhkab nende kõrval ka kirjanik Ivan Šmeljovi põrm, kes kirjutas raamatu „Surnute päike” metsikust bolševistlikust terrorist 1920. aastal Krimmis. Raamatu, mille kohta Thomas Mann ütles: „Lugege, kui julgete.”

Suhtumisega Stalinisse ja stalinismi on lugu keerulisem. Austusega Solženitsõni vastu ja mõnede väljaütlemistega on Putin oma seisukohta väljendanud. Kuid avalikult kuulutada Stalin kurjategijaks-massimõrtsukaks ta ei saa, minemata konflikti suure osaga Vene rahvast. Nii on ta leidnud kompromissi, püüdes mobiliseerida avalikku arvamust Suure Võidu tähistamisele ja pühitsemisele, tunnustades Stalinit kui kõrgemat ülemjuhatajat, kuid hoidudes tema teeneid eriti rõhutamast. Ta on ka korra öelnud, et Stalinit võiks võrrelda teiste ajaloos tuntud ja siiski tunnustatud türannidega nagu Henry VIII. Samal ajal on näiteks Putinile ustav Tšetšeenia diktaator Kadõrov Stalini ära neednud.

Nii on Vene võimude suhtumistes traagilisse minevikku olemas habras tasakaal, mis peegeldub ka suhtumises Läände, mis on suuresti negatiivne, kuid kõrgemal, presidendi ja valitsuse tasemel siiski kompromissivalmis. Kahjuks ei suuda või ei taha suur osa Lääne ja muidugi ka Eesti meediast olukorda Venemaal tõsiselt analüüsida, jäädes mustvalgete skeemide juurde, siunates „Putini režiimi”. See suhtumine on muidugi saanud valdavaks pärast 2014. aasta sündmusi Ukrainas. Venemaa välispoliitikat nimetatakse ekspansionistlikuks ja revisionistlikuks, jällegi süvenemata selle põhjustesse, olukorda kainelt analüüsimata. Mis osutab sellele, mida on tõdenud mitmed Lääne analüütikudki: Venemaa käitumine Ukrainas ja Kaukaasias on olulisel määral reaktsioon NATO laienemisele ja naabermaades levivale Vene-vastasusele, mis näiteks Ukrainas juba enne konfrontatsiooni Krimmis ja Donbassis oli võtnud räigelt marurahvusliku suuna. 2009 kirjutas USA analüütik George Friedman, et kui Ukraina peaks pöörduma Läände, võtab Venemaa midagi ette, sest ta ei saa lubada niisugust geopoliitilist riski: Ukraina siirdumine võimalikku vastasleeri teeks raskeks, isegi võimatuks Vene südamaa kaitsmise läänepoolse võimaliku rünnaku vastu. Krimmi kaotamine tõrjuks Venemaa välja Mustalt Merelt. Asjal on ka psühholoogiline pool: suur osa Vene rahvast ei oleks leppinud sellega, mida nemad tõlgendaksid Ukraina kaotamisena, häbistava löögina Venemaa julgeoleku ja prestiiži vastu. Nii tegelikult ei jäänud Vene liidritel valikut: tuli reageerida. Iseasi on, kas reageeriti adekvaatselt, õigel ajal ja õigel viisil. Kuid reageerimata jätmine oleks väga võimalikult viinud tõsisele võimukriisile, vahest isegi riigipöördeni. Ja tõeliste revanšistide-neostalinistide diktatuurini. Mis oleks naaberriikide julgeolekule kindlasti suurem oht kui „Putini Venemaa”. Paraku on lugu ka selles, et jäigavõitu suhtumisega Venemaasse ja tema juhtidesse ning käreda ja sageli asjatundmatu Vene-vastase propagandaga võime ehk nõrgendada Putini ja tema meeskonna positsiooni, ent pea kindlasti tugevdada tema stalinistlikku vastasrinda, kes niimoodi saab taas väita, et Lääs on Venemaa põlisvaenlane. Seda ei tohiks teha. Putiniga on võimalik rääkida, nagu on sõna ja teoga näidanud meie president Kersti, on võimalik ka koostööd teha. Neostalinistidega oleks see võimatu.

Kord 90ndatel ütles mulle Prantsuse saadik Eestis, et Venemaa pole enam maailmapoliitika subjekt, vaid objekt. Loomulik on, et sellega ei saa Venemaal leppida ei võimulolijad, nende vastased, ega rahvas. Siin peavad võimulolijad, olgu tsaarid või presidendid üldsuse arvamusega arvestama. Muidu nad ei saaks olla võimul. Nii on Vene praeguse poliitika taga suuresti Vene rahva hoiakud. Kui Putin nendega ei arvestaks, poleks ta enam võimul. Nii on arvestatav kontroll võimu üle, Vene poliitika, ka Vene välispoliitika üle küllalt vanameelse orientatsiooniga rahva käes. Ja mida enam Venemaad ja Putinit siuname, seda enam tugevdame neostalinistide mõju rahva hulgas. Ja et seda poliitikat radikaalselt muuta, tuleks Venemaal teha seda, mida soovitas Bertolt Brecht DDRi juhtidele pärast 1953. aasta rahutusi: saata rahvas laiali ja valida uus. Mida ei suuda teha ei Putin ega tema pooldajad või vastased välismaal. Minu arusaam on, et Venemaaga tuleb rääkida ja niipalju kui võimalik, koostööd teha, talitseda meedia agarat venevastasust ja mõista, et vene keele väljatõrjumisest ei tule eesti keelele ja meelele midagi hääd. Nii või teisiti on meie huvides kaitsta Putinit ja tema arukat ja suhteliselt liberaalset meeskonda kõige tugevama, käredama ja meile kõige ohtlikuma opositsiooni – neostalinistide eest. Putini meeskonna nägemus ja huvid, mida ta esindab, langevad arvestataval määral meie omadega kokku.