Fatalistist vabamõtleja nägemus inimese ajaloost

 Pole ammu niisuguse mõnuga midagi lugenud kui nüüd, kui jõuluvana tõi mulle kingiks Margus Laidre "Aja lugu ja inimese aeg". Lugedes taipasin, kui vähe on meil tegelikult seda, mida nimetatakse vabamõtlemiseks, mõtlemist, mis pole kinni käskudes ja keeldudes, ei järgi juhtnööre, ei püüa kellelegi meeldida, lohutada või ärritada. Ta püüab inimeste maailmast, inimeste ajast aru saada ja jõudumööda seda arusaamist ka teistega jagada. Paraku on ta oma vabamõtlemisega üsna üksi. Kui võrdlen Laidre arutlusi maailmapoliitikast ja sh Venemaast, siis on need üpris teised kui meil tavalised. Enamasti kõlab eesti poliitikute ja analüütikute hääl kahtlaselt hästi kokku sellega, mida võiks nimetada "His Master's Voice". Näiteks Katri Raiki artikkel, kus ei jäeta manitsemast Hiina ja Vene ohuga ja muretsemast "euroatlantilise koostöö" nõrgenemise üle. Laidre ei manitse ja võibolla ka väga ei muretse. Ta teeb oma tööd, täidab oma kohust oma riigi ja rahva ees. Võibolla see kõik on pikemas perspektiivis asjatu pingutus, nagu nii paljud pingutused ajaloos. Aga neid pingutusi tegemata jätta oleks lihtsalt rumal ja nurjatu. Ajaloos näeb ta inimloomuse avaldumist üsna alasti kujul ja siin ei saa riike, nagu meil taas kombeks, jagada mustadeks ja valgeteks. Inimene ja tema loodud riik ajavad taga seda, mida nimetavad oma huvideks. Ja need huvid on paraku banaalsed. Püüame saavutada au, staatust, prestiiži, olla teistest üle, võitleme-võistleme tähelepanu, tunnustuse pärast. Sõnadega, kaigastega, mõõkadega, pommidega... Laidrel pole lootust, et maailm oluliselt muutub, sest inimloomus ei muutu, kuigi me ei taha eriti endasse, oma pimedamasse poolde vaadata. Aga see tuleb ikka ja jälle esile. Ja mitte ainult natsi-Saksamaal või Venemaal, vaid ka kõige demokraatlikumates maades. Ka meil Eestis. Laidre on kasvanud Tartus, nagu minagi, on süvenenud Tartu-Tarbatu-Dorpati-Jurjevi sündinud asjade lukku, mis on tema maailmanägemust kindlasti paljus kujundanud. Minu maailmanägemuses on oluline koht mälestustel Tartu pommivarjenditest, sõjapaost mitmes Eesti paigas ja kasvamisest Tartu kesklinna varemete vahel. Püüdsin kokku lugeda, mitu korda on Tartut vallutatud, vabastatud ja selle käigus ka osalt või täiesti purustatud. Sain viisteist korda. Ning raske on uskuda, et 1944 oli viimane kord. Vallutamisi-vabastamisi võib tulla veel. Kas oleme selleks valmis? Kas usume, et euro-atlantiline tamm, mis peaks meid idast tulvavate voogude vastu kaitsma, on lõplik ja kindel kaitse? Kui tamm murdub, on tulv rängem. Kas näeme paralleele praeguse Venemaa ja Versailles' rahu järgse Saksamaa vahel, kas mõistame, mida alandav kaotus suurele riigile ja rahvale tähendab? Kas mõistame, et Venemaa käitumist ei määra Putin, vaid pigem määravad Putini ja tema meeskonna käitumise vene rahva enamuse tunded ja tahtmised. Ning nendeski avaldub osa inimloomusest, mis on meile kõigile ühine, kuigi meil on raske seda näha ja tunnistada.