Minu nooruses õpetati meile marksistlikult, et kõigi ühiskonnaprotsesside alus on majandus. Tegelikult ei sündinud Oktoobrirevolutsioon vaeste ja ekspluateeritute vastuhakuna rikastele ja võimul olijatele, pigem oli siin liikumapanev jõud diskrimineeritud haritlaste-poolharitlaste püüd saavutada ühiskonnas positsioon, mida nad lugesid endale vääriliseks. Sellist positsiooni ei olnud paljudel vähemustel, näiteks juutidel. Proletaarlased oma jõududega ei oleks suutnud tsaarivõimu ja Ajutist Valitsust kukutada. Bolshevism on rahulolematu intelligentsi ideoloogia, kellest said vastuhaku organiseerijad ja juhid.
Midagi analoogset näeme praegu maailmas ja sellele on oma lähtekohast osutanud Vene-Ameerika ühiskonnateadlane Peter Turchin. Näiteid leiab küllaga äsjastest ajaloosündmustest mujal maailmas, ent ka meil. Bolshevikud seletasid, et "kodanlik demokraatia" on valskus, valimised on rahva petmine, kus vaid ühed ekspluataatorid astuvad teiste asemele. Midagi analoogset bolshevike võitluses selle kodanliku demokraatia vastu näeme Trumpi ja tema aatevendade võitluses selle vastu, mida nemad nimetavad "süvariigiks" -- deep state. Nii meilgi, kus eriti EKRE poolt kõlab tiraade süvariigi vastu, mille teenistuses nähakse olevat näiteks pressi jne.
Tegelikult ei ole rahulolematus ainult nende privileeg, keda tavaliselt nimetame intelligentideks. Rahulolematus ulatub laiemale, võiksime ehk rääkida tüdimusest, igavusest, sellest, et demokraatlik riik oma keeruliste riigiasjadega, bürokraatiaga, peenelt välja töötatud kontrollisüsteemiga, uudistega, mis pole uudised, sündmustega, mis pole sündmused, valimistega, mis pole nagu päris valimised, hakkab inimesi tüütama. Inimene on juba selline, kes tahab vahel lihtsalt Midagi Muud. Keerab voodis teise külje, vahetab telekas kanalit, hääletab teise erakonna poolt... Nüüd on vaja inimesi, kes oma rahulolematuse kanaliseerivad sellesse, et kasutavad ära teiste rahulolematust, leiavad võimaluse kõnelda massidele arusaadavalt sellest, et on vaja Midagi Muud. Räägivad sellest, kui paha, ebaõiglane, rumal on praegune süsteem, sellest, kuidas seda tuleb radikaalselt muuta. Nende agiteerimiskeeles on palju vihkamist, viha õhutamist, viha õigustamist, legitimiseerimist. Paraku on inimestel vaja midagi-kedagi, keda vihata. Vajame teatud annuses viha, kui seda jääb väheks, muutume rahutuks, närviliseks. Ameerikas oli seda Trumpi pooldajatel, meil EKREl. Inglismaal õnnestus ühel seltskonnal leida inimeste rahulolematusele hää põhjendus. Sellest sündis Brexit, mille tegelikust tähendusest, tema majanduslik-legalistlikust poolest vaevalt keegi tema poolt hääletanu aru sai. Aga poliitikud, kes selle oma asjaks võtsid, said, mis tahtsid.
Turchin ennustas, et 2020 tuleb suuri segadusi. Eks tuligi. COVID-it ta muidugi ei näinud ette. Võibolla COVID päästis praeguse süsteemi läänemaailmas, võibolla andis talle hingamisaega, võibolla aga andis veel ühe hoobi. Saame näha. Igatahes: the time is out of joints...
Muidugi, ega Trump, Boris Johnson ega Helmed ei aja ainult pada, ei luiska. Ei luisanud ju alati ka Lenin. Mis ta ütles I Ilmasõja ja Versailles' rahu kohta, milles on eos uus sõda, oli väga arukas. Viimati lugesin, mis ütles Mart Helme Putini kohta, kelles tema näeb tasakaaluhoidjat suure Venemaa keeruliste jõudude vahel. See on kõige mõistlikum hinnang Vene poliitikale ja Putinile, mis olen Eesti poliitikute suust kuulnud. Enamasti on Putin neile küll lihtlabane vaenlasekuju, kes on Venemaa tuksi keeranud ja muutnud ohuks kõigile lähemal ja kaugemal. Seegi on mulle mõnevõrra tuttav propaganda: minu nõukogulikus nooruses räägiti niimoodi Lääne liidritest. Tõepoolest, vahel mõned asjad korduvad tüütult, olgu et veidi teistes kostüümides.
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire