Tihti räägitakse, et ajalehtedesse ja mujale kirjutajate keelt peab väga palju parandama, vahel terveid lauseid ümber kirjutama, sest inimesed ei oska selgelt ja õieti kirjutada. Kirjutada. Rääkimisega on asi vist segasem. Rääkija ei saa väga pikki ja keerulisi lauseid kokku panna, keel läheks sõlme. Riigiametnikest, keda telekas näha-kuulda, ei oska keegi eriti rääkida, kõik on kantseliidi ja estoranto keelega pooleks. Ainus, kes rääkis mõnuga ja ilusti, oli Andres Tarand. Mõelda, et ometi oli eestlaste esivanematel tublisti keele- ja luuleannet, millest on Hurda kogudes küllalt tunnistusi. Ja tunnistus sellest, kui keeruliseks, huvitavaks ja kreatiivseks kujunes eesti keel ilma grammatikateta, kirjaoskuseta, toimetajateta, on keele enda keerukus. Kuidas said sellise keele luua kirjaoskamatud talupojad? Sedasama võib öelda paljude teiste põlisrahvaste keelte kohta, olgu Siberi ketid, Euroopa baskid või Ameerika päriselanikud.
Olen noorespõlves sattunud kuulama "lihtsaste" maainimeste juttu ja vahel imetlenud seda kõnelemise lusti ja mõnu, mis nende juttudes on, seda sõnasäädmise leidlikkust, seda huumorit. Nii Võru- ja Tartumaal kui Saaremaal. Need inimesed ei olnud üldiselt palju kooliharidust saanud, selle, grammatika olid nad omandanud lapsepõlves ja sellega polnud neil enam olnud tarvis tegemist teha. Oma keele-energia kulutasid ja sellele, kuidas mõnusasti, huvitavalt kõnelda. Kasutasid kõnekäände, mängisid keelega, leidsid ootamatuid viise mõtteid sõnadeks sääda. Ja sõnu kokku panna ning muuta. See oli elav, kreatiivne keelekasutus, mis keelt hoidis ja arendas. Ja muidugi kubises see keel metafooridest. Midagi sellest loovast keelepruugist on alles nüüdki või oli äsja, ametlikke klaasipuhasteid nimetatakse ikka kojameesteks, telerit telekaks, selvekauplust kutsuti näpupoeks või korvipoeks...
Moraal: keele loovus, ent ka grammatika keerulisus ja selle hoidmine ei sõltu inimeste haridusest, "õigekeelsuse" õpetamisest+juurutamisest, toimetamisest, hädaldamisest selle üle, et inimesed räägivad-kirjutavad vigaselt. Vana võruke või saarlane ei rääkinud vigaselt, tema keeletunne hoidis ja aitas teda kindlalt. Nii et mida rohkem vaeva oma keele õpetamise, korraldamise ja valvamisega näeme, seda suuremaks takistuseks võib see saada keele elujõule, inimeste keeletundele.
Laual on Dulsoni vana keti keele grammatika. Üle kuuesaja lehekülje. Mõni eesti grammatika on sama mahukas. Ja see kõik, need sajad, kui mitte tuhanded reeglid, peavad mingil kujul olema inimese ajus, on ta siis keeleteadlane, poemüüja või hoopis Siberi kütt ja kalamees. Omaette küsimus on, kuidas see nii suur ja keeruline süsteem ajju kujuneb, kuidas teda kasutatakse jne. Aga selge on, et sellega, kas inimene on grammatikat õppinud või ei, pole sellel mingit tegemist.
Täiendusi: kui grammatika, keele kasutamise reeglid saavad selgeks lapseeas, alateadlikult, siis saab inimene vabamalt kasutada keele võimalusi loovalt, rääkida leidlikult, tunda rääkimisest mõnu, nagu vanad inimesed veel tundsid. Reeglitele mõtlemine segab seda.
Üks mu Vene tuttav rääkis, et tema tuttav sai õpetajaks kuskil Põhja-Vene linnakeses. Sõitis ümbruskonnas ringi ja sattus ühes külas vanapaarile, kes rääkisid nii huvitavalt, toredasti, et hakkas nende pool külas käima ja kutsus oma sõpru ka. Kas meil Eestis on selliseid vanapaare, vanainimesi?
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire