Arusaamine sellest, mis võõras-võõrapärane ja mis oma-omapärane, on meil naiivsevõitu, vahel lausa vildakas. Sõna "poodlema", mida "Keele ja Kirjanduse" päätoimetaja Johanna Ross talle vastumeelse "šoppamise" asemel õigeks eesti sõnaks loeb, on tegelikult topeltlaen. Arvan, et ma ei eksi, kui oletan, et sõna "kauplus" tuli keelde, et kõrvale tõrjuda alamsaksa laenu "pood". Ja eesti keelele pole omane kohta tähendavast sõnast selkombel verbi moodustada. See on puhas anglitsism, inglispärasus. Ei räägi me ju mitte kõrtslemisest, teaterdamisest, kinolemisest jms. Võitlus võõrsõnade vastu jätab tähelepanuta niisugused tõlkelaenud ja inglise jm keeltest üle võetud konstruktsioonid nagu "teavitan teda", kus vanemat ja kindlasti omapärasemat "teatan, annan teada, saadan sõna temale kaudsihitise asemel on nüüd otsesihitis. Analoogsed asendused on konstruktsioonides verbidega "nõustama, rahastama..."
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire