No mässa siis

Täna tuli äkki pähe, et oh heldeke, uus Sirp, st. tema uus osa on ju maruromantiline leht. Kultuurielu asemele tuleb rohkem hingeelu. Õhkamised ja ohkamised, suured isiksused, keda ei mõisteta, tungid, tunded, tabude murdmised. Ülikoolis õppisin, kuidas noored kakssada aastat tagasi tulid Prantsusmaal uut teatrit tegema. Victor Hugo ja skandaalid tema romantiliste näitemängudega. Kõigi hääde reeglite rikkumine, laval röövlid, timukad, salaarmukesed. Asjast pakub põhjalikku ning tükati päris lõbusat lugemist Wikipedia prantsuskeelne artikkel Hugo "Hernani" ümber puhkenud lahingutest:

http://fr.wikipedia.org/wiki/Bataille_d'Hernani

Jah, kui lihtne oli tookord olla mässaja. Olid nii ranged reeglid, etikett, klassitsism, tsensuur. Nüüd elame nii tolerantsel ajal tolerantses Eestis, et pole õieti kellegi vastu mässata. Püütakse mingit establishmenti, kultuurimonopoliste välja manada, kujutella, aga neid ju pole. Iga asjalikum rühmitus saab oma lehte välja anda. Värske Rõhk. Müürileht. Mitmed teised. No mässa siis! Ega suurt muud teha polegi, kui nukralt ropendada (keel on veel see viimane rangete reeglitega valdkond) ja mõelda ilusatele aegadele kakssada või isegi sada aastat tagasi.

Ja päris hull lugu on see, et äkki tuleb välja, et mässajad on sattunud liitu konservatiivsete poliitikutega ja et veel tõsisem mäss tõuseb mässajate eneste vastu. Poliitikud manööverdavad end elegantselt möllust välja, mässajad võivad jääda üksi tühjale lavale tühjenevas saalis. Publik sai oma naermised naerdud ja lahkub.