Poola kuningriik, Türgi keisririik ja Euroopa

Lääne-Euraasias on kaks riiki, kes kuidagi ei saa jätta hüvasti oma suurriikliku ajalooga -- Poola ja Türgi. Poola uus valitsus pöördub omal moel tagasi ideoloogia juurde, mis oli poolakate seas oluline XIX sajandi keskpaiku. See oli "Poola messianism", usk sellesse, et Poolal on Jumalast antud rahvaste lunastaja roll, Poola peab ahistatud maailma tooma vabaduse. Ennekõike muidugi vabastama jagatud ja kaardilt kadunud Poola anastajate -- Venemaa, Austria-Ungari ja Preisimaa küüsist, taastama tema kunagises aus ja hiilguses. Ning muidugi ainuõiges katoliku usus, millest allakäinud Euroopa on osalt loobunud. Nüüdne Õiguse ja Õigluse partei valitsus käitub, nagu teaks tema paremini kui teatakse mujal Euroopas, mis on õigus ja õiglus. Saame näha, kas õigele teele pöördunud Poolal õnnestub hukkaläinud eurooplasi hukatusest päästa.

Türgiga on asjad veidi teisiti. Seda, et tema käib õiget jalga ja teised valet, näivad Türgi praegused juhid samuti kindlalt uskuvat. Ent Türgi imperiaalne minevik on vägevam kui Poolal ja see ei anna Erdoganile ja tema omadele selgelt rahu. Ühe Türgi vanema ajaloo spetsialisti käest kuulsin, et Osmani riigi valitseja ei nimetanud end esialgu sultaniks, vaid ... keisriks (kesar), leides, et seaduslikult kuulub temale see, mis kunagi kuulus Rooma keisrile. Nii elasidki Türgi võimukandjad usus ja lootuses, et järgmist aastat võtavad nad vastu juba Roomas. Huvitav, kas Erdogan ja tema õukond mõlgutab sarnaseid mõtteid ka praegu. Igatahes on nukker jälgida Euroopa kunagiste suurriikide liidrite kummardusi Türgi diktaatori ees, kaitseid teda meelitada ja ära osta. Pole võimatu, et Euroopasse valguva põgeniketulva taga on Türgi võimude selge püüd Euroopat sedasi kahel moel mõjutada. Ühelt poolt saab Türgi niiviisi endale välja kaubelda soodustusi EL liikmekssaamiseni välja, teiselt poolt aga on teinud esimese sammu Euroopa "pehme vallutamise" teel. Nii või teisiti, toetades Türgit ja tülitsedes Venemaaga käituvad Euroopa riigid minu meelest rumalasti, lühinägelikult. Venemaal ei ole ressursse Euroopas oma korda maksma panna, Türgil on selleks demograafiline ressurss juba praegu.

Eriti tragikoomiline on lugu muidugi sellega, kuidas on lugu euroopalike väärtustega, millest me nii palju armastame rääkida, Türgis. Sellest kirjutab asjalikult Christopher de Bellaigue:

 http://www.nybooks.com/articles/archives/2015/dec/17/erdogan-sultan-turkey/?utm_medium=email&utm_campaign=NYR+Krugman+de+Bellaigue&utm_content=NYR+Krugman+de+Bellaigue+CID_2af3e235cd491e57e9cfadeb068c7d75&utm_source=Newsletter&utm_term=The%20Sultan%20of%20Turkey

Nüüd jääb oodata (ja vahest isegi loota?) ja vaadata, kuidas asjad edasi arenevad ja kust ilmub välja see tarku prognoose oma tiivalöögiga segi ajav Nassim Talibi must luik. Ajaloo ettearvamatuses on midagi hingekosutavat.

Türgi sõjas olin mina...

Lapsepõlves kuulsin ühe koolivenna vanaisa suust üht Türgi sõja laulu, mis algas:

Türgi sõjas olin mina
vapper soldat rädavoi,
lassin püssist välla tina
türgi silma oi-oi-oi.

Türgi sõdadel on meie folklooris ja ajaloopärimuses oma roll. Ja näib, et nüüd ka propagandas, ideoloogias, mis on omal kombel folkloori jätk, edasiarendus. Seekord oleme ideoloogilises sõjas küll rädavoid teisel poolel, aga "aig om sääne".

Maailm on muutunud veel rahutumaks: eile tulistasid türklased alla Vene lennuki. Pole selge, kas too tungis Türgi õhuruumi või ei. Türgi andmetel toimunud see, kui SU-24 lendas üle kitsa Türgi maariba, mis kiiluna ulatub Süüriasse. Igal juhul on piirist piirini siin vähem kui 5 kilomeetrit ja lennuk ei saanud viibida Türgi õhuruumis kauem kui pool minutit. Nii tundub, et türklased olid valmis avama tuld lennukile juba enne seda või siis hiljem, kui ta oli juba Türgi õhruumist väljas. Kui türklased tõesti Vene piloote kümme korda hoiatasid, siis seegi ei saa toimuda nii lühikese aja jooksul. Midagi siin ei klapi. Loogilisem on oletada, et lennukit oodati-varitseti, sõrm päästikul, nagu jahimees varitseb jänest, ja kui tuli võimalus, päästikule ka vajutati. Ning kuna Türgi on NATO liige, ei jää teistel tema liikmetel üle muud kui Ankaraga solidaarne olla.

See ongi geopoliitika. Türgit toetasid inglased juba XIX aastasajal, et takistada Venemaal pääsu Vahemerele või luua endale platsdarm Lähis-Idas. Kui selline oht tekkis, sekkusid Inglismaa ja tema liitlased, ähvardades Venemaad sõjaga või otse sõtta astudes, nagu Krimmi sõjas 1853 — 1856. Balkani rahvaste ootused-lootused, kes unistasid sellest, et Venemaa nad «Türgi ikke alt» vabastab, prantslasi-inglasi eriti ei huvitanud, suures poliitikas sellised pisiasjad erilist rolli ei mängi. Kui neid muidugi ei õnnestu kasutada propagandas. Nagu türklased praegu kasutavad seda, et teispool piiri Süürias elavad türkmeenid, kes räägivad tegelikult türgi keelt.

On vägagi alust oletada, et Türgil olid plaanid luua teispool piiri Süürias mingi okupatsioonitsoon, mis lubaks tal tõhusamalt sekkuda Süüria asjadesse ja takistada kurdide püüdeid luua endale ISISe käest vabastatud Põhja-Süüria aladel mingi pooliseseisev väike-Kurdistan analoogselt Iraagi omale. Sellist asjakäiku türklased kardavad. Intsident SU-24ga sobib väga hästi Türgi strateegiasse selles regioonis. Oma sihte taotledes sunnib Türgi oma NATO-liitlasi teda toetama. See on ohtlik: niimoodi võivad suurriigid, ennekõike USA sattuda pantvangideks väiksemate vendade kohalikkudes mängudes, kust neil pole alati lihtne välja saada. Last not least on Türgi püüdel toetada oma suguvendi-türkmeene mõndagi ühist Venemaa toetusega Krimmi ja Donbassi venekeelsetele elanikele. Ameeriklaste-natolaste suhtumine Türgi tegevusse erineb kõvasti nende suhtumisest Venemaa tegevusse Ukrainas. Niisugune on juba kord reaalpoliitika, Realpolitik.

Міръ сталъ еще беспокойнѣе: вчера турки сбили россійскій самолетъ, неясно, вторгся ли онъ въ воздушное пространство Турціи или нѣтъ. По турецкимъ данным это произошло, когда СУ-24 перелетел узкую полосу турецкой территоріи, вдавшуюся клиномъ въ Сирію. Во всякомъ случаѣ – дистанция от границы до границы тутъ не болѣе 5 километров – он не держался тамъ дольше полминуты. Значитъ турки были готовы открыть стрельбу на него до этого или же сбили его, когда онъ находился уже внѣ турецкаго воздушнаго пространства. Если въ самомъ дѣлѣ турки предупредили русскихъ пилотов десять разъ, это врядъ ли может произойти за такое короткое время. Что-то тут не такъ. Логичнѣе предположить, что самолета ждали, как охотникъ ждетъ зайца, палецъ на куркѣ и когда появилась возможность, сразу на курокъ и нажали. И такъ какъ Турция является членомъ НАТО, другімъ странамъ-членамъ не остается инаго выхода, какъ выразить солидарность съ Анкарой.

Это и есть геополитика. Турцію поддерживали англичане уже въ XIX вѣкѣ, не давая Россіи выйти на Средиземное море и создать себѣ плацдармъ въ Ближнемъ Востокѣ. Если возникла такая возможность-опасность, Англія и ея союзники вмешивались, угрожая Россіи военными действиями или въ самомъ дѣлѣ вступая въ войну съ ней, какъ во время Крымской войны 1853-1856 годов. Интересы и чаянія балканскихъ народовъ, надеющихся, что русскіе ихъ освободятъ отъ «турецкаго ига» англичанъ и французовъ не очень интересовали, въ большой политикѣ такіе мелочи особой роли не играютъ. Если только ихъ не удается использовать в пропагандѣ. Как турки ныне пользуются темъ, что на сирійской сторонѣ границы обитаютъ тюркмены, въ сущности говорящіе на турецкомъ языкѣ. Есть все основанія предположить, что Турція имѣла планы создать на сѣверо-западѣ Сиріи, у своихъ границъ, некую оккупационную зону, позволяющему ей эффективнѣе вмѣшиваться въ сирійскія дѣла и пресѣкатъ попытки курдовъ создать въ освобоженной от ИГИЛ части сѣверной Сиріи свой маленький полу-независимый Курдистанъ наподобіе иракскому. Такого развитія событій турки очень боятся. Инцидентъ съ СУ-24 хорошо вписывается въ стратегію Турціи въ регіонѣ. Преслѣдуя свои цѣли, Турція принуждаетъ своихъ союзниковъ по НАТО ее поддерживать. Это небезопасно: такимъ образомъ великія державы, прежде всего США становятся заложниками въ политическихъ играхъ локальныхъ державъ, откуда имъ иногда нелегко выйти. Last not least поддержка Турціей своихъ соотечественниковъ-тюркменовъ въ Сиріи имѣетъ много общего съ россійской поддержкой русскоговорящих жителей Крыма и Донбасса. Отношеніе американцевъ-натовцевъ къ турецкимъ действіямъ сильно отличается отъ ихъ отношенія къ действіям Россіи на Украинѣ. Такова ужъ реальная политика, Realpolitik.

Võitlus Edgari trooni pärast

Mida enam jälgin võitlust Keskerakonna liidri tooli või trooni pärast, seda selgemaks saab mulle, et siin pole vastakuti Edgar ja Kadri või Edgar ja veel keegi, vaid mitmed inimesed, kes juba sihivad Edgarist vabaks jäävat kohta. Mis tähendab, et mõnedki Edgari pooldajad oletatavasti ei usu, et ta kaua jätkab ja võitlevad, et juba ette kindlustada oma positsiooni.

Kolm kurja kuju rüütlit

Üks sõber pakkus välja hüpoteesi: kuna Venemaal oli vaja vaenlast, lepiti kokku ühe või mitme Balti riikide poliitikuga ja need alustasid või andsid omalt poolt hoogu siinsetele Vene-vastastele sammudele. See tuli mulle meelde, kui vaatasin netis pilti kolmest presidendist, kes uhkelt teatasid, et pahade vene poistega nad koos samas liivakastis ei mängi ja sõjamängu ka kaasa ei tee. Kahe üsna ilmetu-tujutu olekuga riigipää kõrval paistis eredalt silma tige Leedu tädi Dalija. Tema mulle kõigepäält meelde tuletaski seda lugu Venemaa vaenlaste-tellimusest. Kui see nii on, esineb tädi Dalija suurepäraselt. Ja meenutab mulle omakorda aastate eest Vilniuses-Wilnos nähtud raamatut. See oli mingi kroonika akadeemiline väljaanne, kroonikas oli ms. juttu ühe Leedu valitseja (vist Vytautase) sõjakäigust moskoviitide maale, kus ta pannud oma oda vastu Kremli väravat ja lubanud selle ussipesa maatasa teha, kui nad veel talle vastu julgevad hakata. Raamat oli välja antud Moskvas, keegi Leedu haritlane oli selle sääl avastanud, kogu tiraaži kokku ostnud ja Leetu toonud. Eksemplaril, mida mida nägin, oli kokkupandult näha määrdunud joon kohal, mida nimetasin: raamatut oli sellelt leheküljelt ilmselt väga tihti avatud ja loetud. On see siis tõesti Moskva tellimuse usin täitmine või lihtsalt poliitiline põlverefleks, igatahes on kolm kurja kuju rüütlit ja nende juurde kuuluvad teenrid, (sõja)sulased ja papid valmis tegema kõik, et vana Euroopa ja Venemaa leppimine teoks ei saaks. Äkki näeb mõni leedulane unes, et ta seisab Kremli müüri ääres, oda käes... Või on asi palju lihtsam: tellimus ei tule Moskvast, vaid ookeani tagant. Ei mingit Eurussiat, mis võiks USAga konkureerida.

Veel geopoliitikat

Panen siia vähe täiendatult loo, mille kirjutasin erakonna listi. Kirjutasin enne Pariisi veresauna, kuid nüüd on ta ehk aktuaalsemgi.

Vahest on mõtet üht-teist siiski selgitada, kuigi olen ilmselt blogis ja siin listiski enamvähem ära öelnud, mis südamel. Kaks asja, mis omavahel muidugi seotud. Meie üldsuse väga tugev venevastasus ja usk, et NATO, s.o. USA meid kindlasti aitab Vene ohu vastu. Huvitav ja kurb on see, et venevastasust ei olnud Eestis enne 1940. aastat. Minu ema käis koolitüdrukuna (omal tahtel) koos teiste Puškini gümnaasiumi tüdrukutega Toome kliinikutes haavatutele luuletusi lugemas ja laulmas. Vene sõjamehed olid "omad"... Nii ei olnud eriti levinud sellised arusaamad nagu praegu, kus Venemaa on ajalooline Kurat, kes saab teistele teha vaid halba ja kellest tuleb võimalikult eemale hoida. Venemaast võõrutas ja veneviha sünnitas bolševike tegutsemine ja eriti veel sm. Stalini poliitika, kes toetus ka primitiivsele vene šovinismile. Pagulasest Vene filosoofil Ivan Iljinil on hää essee "Советскій Союзъ не Россія, mida soojalt soovitan internetist otsida ja lugeda. Sääl on ka meist, eestlastest-lätlastest ja meile sündinud ülekohtust juttu. Aga praegu... Püüan natuke analüüsida Venemaa kohta öeldut ja näen, et see on peaaegu alati üpris tendentslik. Nagu vaade Vene ajaloole, kus nähakse muudkui agressiooni ja anastamist. Võrdleme teiste suuremate ja väiksemate riikide ajalooga, siis ehk saame aru, et vahe Venemaa ja kasvõi armsa Rootsi vahel polegi nii suur. Rääkimata Hispaaniast ja Inglismaast. Eks lõpuks oleme kõik subjektid ja meil on omad sümpaatiad, oma hää ja halb. Ning peres, kus kasvasin, oli kuldne aeg, millest ikka hääd räägiti, just tsaariaeg. Kuigi mu vanaisa oskas riigivastase tegevuse eest isegi vangi sattuda ja talle mõisteti kuus kuud (sic!) vangimaja. Millest tal olid helged (sic!) mälestused. Vanglaülem soovis talle näiteks õnne tütre (minu ema) sünni puhul. Nii on mul ikka kurb mõelda sellele, millise riigi hävitas bolševistlik revolutsioon. Südames olen mõnevõrra Vene monarhist. Ja kui on õrngi lootus, et Venemaa võiks jälle muutuda millekski tsaaririigi taoliseks, ei saa ma teda kuidagi kuratlikuks jõuks pidada. Ja see lootus pole päriselt kadunud. Läheks liiga pikale kirjutada märkidest, mis ütlevad, et Putini lähikond püüab pidurdada stalinistliku fašismi pääletungi. Tolles fašismis näen praegu suurt ohtu nii Venemaale kui Eestile. Nii ei ole Venemaa üksainus Kurat, vaid sääl on erinevaid jõudusid. Meile armsad opositsionäärid, keda siin ikka käib ja kellele sõna antakse, on minu meelest naiivsed. Sama naiivsed kui tsaarikorra vastased sada aastat tagasi. Ja neil pole rahva seas mingit olulist toetust. Kui aga räägime Venemaast aina kui Putini Venemaast, soodustame tahestahtmata Vene fašiste. Arvan, et tuleks mõõdukalt-ettevaatlikult toetada Putinit ja Medvedevit. Kuidas, see on peene diplomaatia küsimus. Meie üldsus aga ei jaga üldse seda, misasi on diplomaatia. Oleme suuresti nõukogude inimesed, elame loosungite ja vastanduste maailmas. Pahempidi pööratud nõuka-aja "Что такое хорошо и что такое плохо" maailmas.

NATO ja USA toetus. Siin peaksime samuti mõtlema sellele, et riikidel on omad riiklikud huvid. Praegu on USA huvides Venemaa vaoshoidmine, uue "sanitaarkordoni" rajamine ja hoidmine Vene piiridel. Puhas geopoliitika, püüd vältida Euraasias riigi või riikide bloki tekkimist, kes võiks USA tegevusvabadust takistada. Ameeriklastel on õnnestunud esialgu ära hoida nn "Eurussia" sünd, st Venemaa ja "vana Euroopa" lähenemine. Siin on Ida-Euroopal olnud oma lõhestaja-roll, mis sai esimest korda avalikuks, kui idaeuroopa diplomaadid ameeriklaste sõna kuulasid ja nn. Vilniuse deklaratsioonile alla kirjutasid. Millega Eesti ja teisedki sisuliselt lakkasid olemast päris iseseisvad riigid. Meie välispoliitika on täiesti allutatud Ameerika huvidele ja avalik arvamus on seda suuresti toetanud. Kuid on märke, et see toetus hakkab kahanema. Eks inimesed saa aru, et ka USA ei ole hää tädi, kes teisi aitab vaid hääst südamest. Meid aidatakse, meie piiri kaitstakse seni, kui see on USA huvides. Aga see ei pruugi alatiseks nii jääda. Kui on vaja Venemaaga mingi suurem  diil teha, võib ka siin tulla suuremaid muutusi. Nagu tuli vahekordades Hiinaga, kui Kissinger sääl külas käis. Mis toob meelde pildi punaste kätte langevast Saigonist, kus viimased ameeriklaste õnnetud liitlased haarasid kinni lahkuvatest helikopteritest, et veel oma hinge ja nahka päästa. Ja kui peaks tulema mingi suurem leppimine Moskva ja Washingtoni vahel, jääb Eesti äkitselt toeta. Ja kuna oleme oma suhted Venemaaga, venelastega nii kihva keeranud, võib see meile üsna kalliks maksma minna. Oleme aidanud luua endast Venemaal pildi kui väikesest õelast riigist-rahvast, kes on jäigalt venevastane. Ma ei oska hinnata sellise arengu tõenäosust, kuid see pole kindlasti null. Ja sellega tuleb arvestada. Õppides näiteks Soome kogemusest. Enne mind on vaid üks autor söandanud neil teemadel generalnaja linijast kõrvale kalduda ja soomestumist soovitada, see on Toomas Kiho. Tark inimene ja poliitikaski kogemustega. Ning ma ei oska ka hinnata seda, kuivõrd Eesti militariseerimine suurendab pingeid Venega ja ohtu, et konflikti teravnedes võib siin päris löömaks minna. Aga kui läheb, on see Eesti lõpp. Veel üht sõda me üle ei ela. USAle aga ei oleks Eesti laastamine mingi eriline kaotus. Nagu kirjutab George Friedman, on Ameerika nii võimas, tal on nii palju ressursse, et ta võib teha suuri vigu ja sellest ikka suurema kahjuta välja tulla. Aga Ameerika suurem viga võib meile saatuslik olla, nagu ta on olnudki mõnele väiksemale riigile. Nagu Lõuna-Vietnam, Iraak, Liibüa... Kas see, kui seame end konflikti (ja võimaliku sõjalise konflikti) eesliinile, suurendab meie turvalisust või ei? Ma ei tea vastust. Aga keegi peaks oskama sellele küsimusele kaine, lausa rehkendatud vastuse suutma anda. Miks seda ei ole? Kas sellega tegeldakse?

Venemaaga aga tuleks kiiresti leida mõistlik kompromiss. Seda on pooldanud isegi tuntud Vene-vastane Zbigniew Brzeziński (huvitav, kas mulle kaugelt sugulane, mu vanaisa vaarema nimi oli Magdalena Brzezińska). Ukrainast peaks saama föderatsioon, kus vene keel on üks riigikeeli, marurahvuslastele sääl tuleks suukorv pähe panna ja Donbassile garanteerida selles föderatsioonis eristaatus. Ja Eesti peaks üle saama knee-jerk-reactionist toetada kõiki, kes on Venemaa vastu.

Pariis ...

Ema elas sääl mitmeid aastaid, kodunes, leidis sõpru. Isa vanalell Leon elas sääl aastaid pagulasena XIX aastasaja keskpaiku. Kui esimest korda Pariisi sattusin, oli kummaline tunne: et kas tõesti see kõik, Ladina kvartal, Nòtre Dame, Louvre, sillad Seine'il, ongi päriselt olemas, ongi siin. Ja nüüd jälle -- kas siis tõesti see, mis juhtus, ei ole õudusunenägu. Tahaks ärgata, aga ei saa. Paremat tõelust, kuhu ärgata, pole. Või pole seda meiesuguste jaoks. Peame siin kuidagi hakkama saama. Ja konkreetselt tähendab see, et tuleb mõnest kenast illusioonist lahti öelda. Schengen ei sobi sellesse kurja maailma. Piire on tarvis. Mida rohkem piire ja kontrolli piiridel, seda tõenäosem on, et mõrtsukad jäävad enne vahele, kui tegutsema pääsevad.Ja muidugi, Siim Kallasel on õigus, nüüd tuleb kõigil kassidel, kes hiiri oskavad püüda, koos tegutseda. Ja võitluses Kuradiga (Kuradiks hakanuga) võib kindlasti otsida abi ka Vanapaganalt.

Kurat ja Vanapagan

Kord kirjutasin sellise päälkirjaga essee. Arvan, et üks paremaid, mis olen kirjutanud. Nüüd tuleb ta mulle tihti meelde. Nagu äsja kirjutasin, on meil rahvuslus, parem ehk oleks öelda natsionalism, omamoodi religioon. Ning mis on oluline: selleski religioonis, nagu paljudes muudes, on oluline tegija Kurat. Mõnedki sektandid tegelevad hoopis enam Kuradiga kui Jumalaga, Kuradit kardetakse, Kuradi kurja nõud nähakse pea igal pool, kõik, mis kahtlane tundub, on Kuradist, kõik, kes meie usuõpetusega nõus ei ole, on Kuradi käsilased. Tuleb tuttav ette? Paneme Kuradi asemele Venemaa või Putini ja ongi pilt paljude kallite kaasmaalaste mõttemaailmast. Mis ime, et allakirjutanut niisamuti peetakse Kuradi, st. Venemaa käsilaseks, mõjuagendiks vms. Ja vaielda-õiendada pole siin erilist mõtet. Sest, nagu essees seletan, kui ustakse Kuradisse, on kõik võimalik, loogika enam ei kehti. Ja Kuradisse uskujad on olnud kõige hullemad teiste tagakiusajad, piinajad, hävitajad. Oli see Kurat siis vaimulik nagu omaaja inkvisiitoritele ja nüüdsetele fanaatikutele, näiteks islami-ilmas, või ilmalik, nagu bolševikkudele (kapitalistid, papid, kosmopoliidid...) või natsidele (juudid). Usk Kuradisse sünnitab Kuradi, muudab mõned inimesed kuraditeks, paharettideks. Ma Kuradisse ei usu. Vanapaganasse küll. Ja maailmapoliitikat teevad sageli, võibolla isegi enamasti vanapaganad, kes tahavad hääd, aga välja tuleb nagu ikka. Riigid käituvad oma kodanike madalama IQ taseme järgi, käituvad nagu jonnakad lapsed või siis nagu vanapaganad. Ja siin pole USA ja Venemaa vahel nii suurt vahet, nagu tahetakse uskuda. Pole nii suurt vahet kui maal ja taeval. Või Jumalal ja Kuradil. Kuigi jah, õigus on George Friedmanil, kes kirjutab, et USA võib teha väga suuri vigu, aga tänu oma väga suurtele ressurssidele, need vead talle saatuslikuks ei saa. Pole selge, kas tal õnnestub praegu bolševike ja post-bolševike vead kuidagi parandada või satub ta uuesti kriisi. Oleks aga rumal oodata Venemaa kriisi-sattumist või veel enam, tema lagunemist. Nagu seda, et tülika naabri maja õhku lendaks. See on aga juba omaette teema.

Inkvisitsioon Eesti moodi

Inkvisitsioon Eesti moodi

Reageeringud paarile mu blogile, kus kirjutan põgusalt Eesti poliitikast ja maailmapoliitikast, on olnud üllatavalt ägedad. Nagu oleksin väga mõjukas isik, mitte põhiliselt maal elav vanamees, kes avaldab lihtsalt internetis oma mõtteid, reageerides sündmustele siin ja suures maailmas. Eks siis tule reageerida neile reageeringutele. Kõigepäält üllatas mind ebameeldivalt minu mõtete tsiteerimine Delfis täiesti eksitava päälkirja all «Kaplinski ootab Eesti sattumist Venemaa mõjusfääri». No ei oota küll, pean aga tulevikus tõenäoliseks. Ja arvan, et selle võimalusega peab arvestama.

Mu blogile reageerisid mitmed Eesti tipp-poliitikud, kelle arvamustest pean lugu, kuid kellega ei saa avalikku diskussiooni pidada. Kuna, nagu on mitugi korda öelnud Lennart Meri, ei saa poliitik rääkida päriselt seda, mida mõtleb. Nii see ongi. Ja kuna minul on võimalus rääkida-kirjutada, mida mõtlen, siis teen seda. Usun ka, et see on mu kohus. Olgu need mõtted siis kellelegi meeltmööda või ei. Kord avaldasin arvamust nn. Vilniuse deklaratsiooni kohta, kus Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid sisuliselt toetasid USA ettevalmistusi Iraagi sõjaks. Hiljem osutus, et minu kahtlused selle sõja põhjendatuses olid õigemad kui meie suure liitlase juhtide omad. Nii võib mul vahel olla õigus. Kuid ma ei ole poliitik ja ei pretendeeri sellele, et mul on alati ja tingimata õigus.

Mis puutub hr. Taevere poolt minule ja Edgar Savisaarele esitatud kümnesse küsimusse, siis oleks huvitav teada, miks just minule ja Savisaarele ja mitte (veel) mõnele teisele. Küsimustele ma aga vastata ei kavatse. Miks? Sest nad meenutasid mulle väga üht raamatut, mis mul on isegi kodus riiulil. See raamat on Bernard Gui «Inkvisiitori käsiraamat», kus inkvisiitorit õpetatakse kuidas ketserluses kahtlustatavat küsimustega kimbatusse viia. Ülekuulatavalt tuli küsida küsimusi, millele ta pidi vastama kas tunnistades õigeks kiriku põhilised dogmad, näiteks Jeesuse jumaliku-inimliku loomuse, pattude andeksandmise, põrgu ja paradiisi kohta või ei. Kui kahtlustatav keerutas, vältis küsimusele otse vastamist või vastas küsimusele küsimusega näiteks «Kes siis selles kahtleb?» vms, oli asi juba kahtlane ja tema usu uurimiseks tuli kasutada karmimaid meetodeid.

Olen kirjutanud, et Eestis on rahvuslus omamoodi religioon. Hr. Taevere küsimused kinnitavad seda hästi: need on otsekui inkvisiitori küsimused inimesele, keda on põhjust kahtlustada selles, et ta ei tunnista selle rahvusliku religiooni olulisi dogmasid. Need dogmad käivad Molotov-Ribbentropi pakti, Eesti annekteerimise, küüditamiste ja nüüd siis Krimmi kuuluvuse kohta. Ketser on siis oletatavasti see, kes arvab, et too kurikuulus pakt ja Eesti annekteerimine 1940. aastal oli seaduspärane ja Krimm kuulub Venemaale (resp. Türgile, Islamiriigile või veel kellelegi). Inimene, kes vastab, nagu kord ja kohus, on õige eestlane, kes ei vasta, ei ole õige eestlane. Lihtne ja elegantne. Ainult et ma ei näe mingit põhjust, miks peaksin mingi sellise, olgu rahvusliku või muu inkvisitsioonikohtu ette astuma. Pääle muu meenutab see mulle, kuidas mind omal ajal teistsuguses ketserluses kahtlustatavana üle kuulasid julgeoleku ja partei asjamehed. Nii et pärast valutas pää.

Oma mõtteavaldustes ei ole ma muidugi eriti originaalne. Suuresti ütlen ümber seda, mida on öelnud näiteks Henry Kissinger, endine USA saadik Moskvas Jack Matlock või Strategic Forecast Institute juhataja George Friedman. Viimane ennustas muide juba aastaid tagasi, et kui Ukraina peaks tegema pöörde läände ja näiteks plaanima liituda NATOga, Venemaa igal juhul sekkub. Nagu sündiski. Ning mulle meeldib Kissingeri mõte mingi uue Viini kongressi vajalikkusest, kus, nagu 1815. aastal, mõjukad riigid lepivad kokku selles, kuidas üksteise riiklikke huvisid arvestades luua uus maailmakord. Mis tahestahtmata tähendab ka maailma jaotamist mõjusfäärideks, kutsutagu neid kuistahes. Ja rahulikumas, vähem antagonistlikus maailmas ei tähenda kuulumine ühte või teise mõjusfääri midagi kohutavat, tähendab ainult seda, et mõne suurriigi huvidega peab tõsiselt arvestama, nendega ei tohi minna vastuollu. Nii oli Soome ja Nliidu vahekordadega külma sõja aegadel. Eesti kuulub praegu minu meelest küll selgelt USA mõjusfääri, kes on seda üsna agaralt laiendanud. Vähemalt juba nimetatud Vilniuse deklaratsioonist saadik ei ole Eesti enam päriselt iseseisev riik, vaid riik, kes teeb otsusi, mõeldes ennekõike sellele, kustpoolt talle võidakse kõvema malakaga pähe lajatada. Ning Vilniuses diplomaatide ette pistetud paberile alla kirjutades andsime ka Venemaale signaali, et oleme valmis igal juhul kaitsma Ameerika huvisid. Peterburi külje all paikneva Eesti kuulumine ookeanitaguse riigi mõjusfääri ei ole pikas perspektiivis päris normaalne.Võimalik tulev uus Viini kongress võib siin rahulikuma maailma huvides asjad paremini geograafiaga kooskõlla viia ja näiteks Balti riikide staatust mõnevõrra muuta. Kõige parem oleks, kui see sarnaneks näiteks neutraalse Austria omaga.

Eesti julgeoleku seisukohalt ei ole praegune seotus USA-NATO Venemaa-vastase heidutusstrateegiaga minu meelest kõige parem lahendus. Üleujutust saab tammiga tõkestada, kuid kui tamm tugeva tulva ees murdub, pühib tulv oma teelt kõik. USA baaside rajamine Eestis sunnib Venemaad vastusammudele ja suurendab pingeid, mille eskaleerumist on raske vältida. Ma arvan, et igaühel, kes tunneb hästi mänguteooriat, oleks selle kohta midagi öelda. Heidutusstrateegia juurde ei kuulu minu arvates küll võimaliku vastase pidev põhjamine ja tänitamine. Kui loome endale Venemaast vaenlase kuju, saame ise tahestahtmata ka Venemaa silmis vaenlaseks.

Oleks väga kena, kui selliseid asju arutaksime ilma dogmade ja tabudeta, ilma kedagi õigeusklikuks või ketseriks tembeldamata

Vaenlase kuju ja päris vaenlane Образ врага и настоящий враг

Venemaast vaenlase kuju loomine, Venemaa ja Putini otsatu põhjamine on mulle ammu läilaks läinud. Eriti aga viimasel ajal, kui USA toetab režiime, mis on Putini omast hoopis hullemad, tõelisi kurjuse impeeriume nagu Saudi Araabia, kes Ameerika abiga pommitab praegu Jemenit tagasi kiviaega. Või Erdogani Türgi, kus ajakirjanikke hulgi vangi pannakse ja peetakse julma sõda omaenda rahva, kurdide vastu. NATO lubas Türgit kaitsta, loomulikult Venemaa vastu...

Kuid hullem kui praegune USA maitse järgi sätitud ja meil vohav russofoobia on prioriteetide vildakus. Praegu on maailmale, maailmatsivilisatsioonile kõige suurem oht nn Islamiriik oma genotsiidide ja kultuurimälestiste hävitamisega. Venemaa on tsiviliseeritud maa, olgu tema poliitiline süsteem meie meelest halb. Ja Ukraina hädades on kõige enam süüdi ukrainlased, kes ei osanud oma riigis korda luua ja selle asemel tegelesid rumala ja vägivaldse ukrainiseerimisega, ukraina keele päälesurumisega ja ajaloo ümbertõlgendamisega mustvalges stiilis. Umbes, et kõik halb tuleb Venemaalt, et halvast pääseda, tuleb võidelda Venemaa vastu ja tema mõju vastu igas valdkonnas. Ideoloogia, millesarnast leiab mujalgi. Näiteks Poolas, kus võimule tulid arulagedad marurahvuslased, kes püüavad Poolast uuesti mingit Ida-Euroopa impeeriumi luua. Või meilgi, kus Venemaa klatšimine on saanud poliitikute ja žurnalistide üheks põhitegevuseks.

Ameeriklastel puudub arusaamine ajaloost, ajalooperspektiiv, nii tegelevad nad geopoliitilise kemplemisega, nägemata asju laiemalt. Taipamata, et Islamiriik on ohtlik nakkuskolle, et religioosne totalitarism on hoopis visama hingega kui mõne riigi ekspansionism, et tema väljajuurimine on palju raskem kui jagusaamine mõnest geopoliitilisest konkurendist. Lohutav on lugeda, et Ameerikas on siiski inimesi, kes näevad asju õigemas perspektiivis. Nagu vanahärra Kissinger, kes samuti leiab, et kõige suurem oht maailmakorrale ja tsivilisatsioonile on ISIS ja võitluseks tema vastu tuleb leida mingi kompromiss ka Venemaaga. Annaks taevas, et see sünniks ennem kui on hilja. Ennem kui ISIS levib kasvõi Pakistani ja saab oma valdusse tuumapommid.

Создание образа врага из России, бесконечное поношение России и Путина, мне давно претит. Но особенно в последнее время, когда США поддерживают режимы, намного хуже путинского. Как Саудовская Аравия, настоящая империя зла, которая с помощью Америки бомбит Йемен назад в каменный век. Или Турция Эрдогана, где массово арестовывают журналистов и ведут войну против собственного народа, против курдов. НАТО обещало прийти на защиту Турции, конечно против России...

Но хуже цветущей у нас руссофобии, настроенной под американский вкус, ошибочно установленные приоритеты. Сейчас наибольшую опасность для мира, для мировой цивилизации представляет собой т. н. Исламское государство со своими геноцидами и уничтожением памятников культуры. Россия остается цивилизованной страной, пусть ее политическая система нам кажется неудовлетволительной. И в бедах Украины в первую очередь виноваты сами украинцы, которые не сумели навести в своей стране порядок и вместо этого занимались глупой и насильственной украинизацией, навязыванием украинского языка и переосмыслением истории в черно-белом стиле. Что все плохое родом из России, и чтобы избавиться от плохого, надо бороться против России и ее влияния во всех сферах. Идеология, которая существует и в других странах восточной Европы. Например в Польше, где к власти пришли бестолковые националисты, которые стремятся превратить Польшу в некую новую восточно-европейскую империю. Или у нас, где сплетни о Росси стали одним из главных занятий политиков и журналистов.

У американцев отсутствует понимание истории, историческая перспектива, так они занимаются геополитическими тяжбами, не видя полную картину творящегося в мире. Не понимая, что Исламское государство опаснейший источник заражения, что религиозный тоталитаризм намного более живуч чем экспансионизм некоторых государств, что его корчевание намного сложнее чем сведение счетов с геополитическими соперниками.

Korruptantlikke mõtteid

Kas korruptsioonis ei ole vahel ka midagi hääd? Meie ideaal on õigusriik, riik, kus kõik inimesed on seaduste ees, ka riigi ja riiklike instantside poolt jaotatavatest hüvedest osasaamises võrdsed. Mis tähendab seda, et riiklikult võttes peaksid kõik inimesed olema üksteisele võõrad. Mingit inimlikku lähedust, tutvust, sõprust, meeldimust olla ei saa. Ideaalne riik on masin, elamise masin, kui meenutada Le Corbusier'd. Päris nii see ei saa kunagi olema. Ja hää ongi. Mingi annus inimlikku nõrkust, lihtsalt inimlikkust peaks riigimasinasse ikka jääma. Korruptsioon, altkäemaksu andmine, sõbrale kasuliku kontrahti andmine loob inimeste vahel inimlikud suhted või kinnitab neid. Küsimus on ehk selles, kui palju korruptsiooni saab-tohib riigis olla. Ka siin peaks olema tasakaal. Olen hiina usku, ma arvan, et absoluutset hääd ja halba pole, halb on tasakaalu rikkumine. Niisiis oleks ka täielikult korruptsioonivaba ühiskond tasakaalust väljas. Nagu mõni Aafrika või Lõuna-Ameerika oma, kus korruptsioon on saanud kõikvõimsaks.