Vene valitsus tagurpidi tagasi

The Guardianist loeme artiklit päälkirjaga "Estonia: the country using tech to rebrand itself as the anti-Russia", kus refereeritakse president Ilvese ideid selle kohta, kuidas väikest Eestit suureks teha. Tüüpiline: kõik meil toimuv sõltub nüüd aina enam Venemaast. Eestist peaks saama anti-Venemaa. Poliitikud ja politseinikud võitlevad Vene agentidega, mõjuagentidega ja "kasulike idiootidega", kes leiavad Venemaas midagi positiivset. Ja sõjamehed unistavad NATO, st. USA vägedest Eesti pinnal. Ja kõik muretsevad Vene propaganda ja salateenistuste enneolematult vägeva mõju pärast: olevat ju venelased suutnud mõjutada hollandlasi hääletama Ukraina ja EL lepingute vastu, Putin olevat immutanud Euroopasse oma spetsnazi, kes juhivad mingit karate-klubide võrku ja on Kremli käsu pääle kohe valmis oma võitluskunstide abil Euroopat vallutama. Sven Mikser peab EKRE kõige suuremaks patuks seda, et oma EL-vastasusega teenib ta Venemaa huvisid. EKRE kui Kremli mõjuagent...
Kas keegi ei tule mõttele, et selline aina hüsteerilisem ülevõimendatud kontrapropaganda võib inimesi hakata mõjutama vastupidiselt oodatule -- tekitada justnimelt seda kardetud positiivset suhtumist Venemaasse, tülpimust igapäevasest Vene-vastasest, sageli üpris tobedast retoorikast? Oli ju nõukogude propagandalgi taotletule vastupidine mõju. Mis saab, kui inimesed satuvad lugema Vene allikatest, isegi kirutud Russia Today'st midagi tasakaalukamat ja asjalikumat kui meie (kontra)propagandaartiklitest? Või kui nad avastavad, et Vene pressis on midagi, mida meil pole, nimelt kainet ja kainelt kriitilist Venemaa ja maailmapoliitika analüüsi, nagu näiteks veebisaidil http://eng.globalaffairs.ru/?

Rahuvägi ja hüüdlaused

On saanud teatavaks, et Eesti kavatseb oma kaitseväe ümber nimetada rahuväeks, et lõpetada igasugused kahjulikud assotsiatsioonid sellega, mida nimetati sõjaväeks. Rahuvägi tegeleb rahu tagamisega, kindlustamisega, valvamisega ja rahutute rahustamisega.

Valitsuses on heakskiitu leidnud ka ettepanek võtta uuesti kasutusele omaaegsed hüüdlaused, millega tervitati rahvast saabuvate pühade puhul. Nüüdsed hüüdlaused on muidugi midagi hoopis muud kui nõukogudeaegsed. Võidupühade eel saab esimese hüüdlausete valikuga tutvuda. Esialgsetest variantidest on minuni jõudnud mõned:

Vennalik tervitus kõigile rahvastele, kes võitlevad Vene imperialismi sepitsuste vastu!

Elagu Eesti ja Ameerika Ühendriikide murdmatu sõprus!

Edasi kapitalismi võidule!

Kes kannatab, see kaua elab!

Uue külma sõja sünniloost

Tänast «uue külma sõja» õhkkonda võrreldakse teise ilmasõja eelsega. Putinit siis muidugi Hitleriga, lääneriike toonaste lääneliitlastega. Minu meelest on see propagandistlik lähenemine, väikeste lõhede ja erinevuste suureks paisutamine. Viimase ilmasõja eel ja ajal oli tõesti tegemist vaba maailma ja natsismi konfliktiga, kahe väga erineva ideoloogia kokkupõrkega. Seda tänu Hitlerile ja tema kambale, kelle tõttu Saksamaa mõistetavad, isegi omajagu õigustatud püüdlused said pöörase ja mõrtsukaliku suuna, mis muutis võitluse Saksamaa vastu omamoodi pühaks sõjaks, sõjaks vabaduse ja inimlikkuse eest. Kui muidugi vaatame mööda Lääne liitlasele Stalinile, keda Lääne propaganda küll püüdis vabaduseinglina kujutada. Kuid sõda peeti tegelikult Saksamaa püüde vastu Euroopa (ja Euraasia) suurvõimuks, Suurbritannia ja USA konkurendiks saada. Hitleri-vastast opositsiooni Saksamaal ei toetatud, seda peeti vahel isegi suuremaks ohuks kui hullu Hitlerit.

Esimese ilmasõja ajal oli Saksamaa vastaste tegelik püüd sama. Saksamaa oli saamas paljude jaoks liiga vägevaks, teda tuli ohjeldada, tema tiibu kärpida. Saksamaa omakorda püüdis välja pääseda surutisest, millesse ta oli sattunud, kuna jõudis oma tugeva riigi loomiseni hiljem kui teised, pääses maailmariigiks siis, kui maailma paremad palad olid juba jagatud. Saksamaa ohjeldamine päriselt ei õnnestunud, nagu näitas uus sõda. Kuid esimene ilmasõda ei olnud sel määral ideoloogiline kui teine. Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa ja Venemaa olid ligilähedalt samasuguse kultuuriga, kuulusid samasse tsivilisatsiooni. Nii püüdsidki propagandistid erinevusi suureks paisutada, näidata vastast antikultuuri, barbaarsuse kehastusena. Vastase mustamisega läks kaasa suur osa haritlaskonda.Prantsuse luuletaja Paul Claudel nimetas Marne'i lahingu võidule pühendatud oodis Lutherit ja Kanti katkukülvajateks, Saksa filosoofid ja kirjanikud kuulutasid Prantsuse kultuuri pääliskaudseks ja kergemeelseks. Inglismaal-USAs kalduti Saksa teadust pidama ebateaduseks...

Arvan, et praegu on pilt mõnevõrra sarnane. «Lääs» näeb Venemaas tonti, keda peab kartma, kelle vastu relvile asuma. Leitakse, et Venemaal pole sõnavabadust, Venemaa on läbinisti korrumpeerunud maffiariik, ta valmistub vallutama piiriäärseid riike, olgu Baltikumis või lõuna pool. Venemaal ei jääda võlgu, ka sääl on «Läänest» saanud tont. Euroopat-USAd kujutatakse moraalselt allakäinud, mandunud piirkonnana, kes püüab igal moel maailmas hegemooniat kehtestada, kukutades neile vastu hakanud valitsejaid, tekitades niimoodi kaost ja levitades kõlvatut pede-ebakultuuri. Venemaa peab Lääne sepitsustele jõuliselt vastu seisma ja astuma.

Võib küsida, miks on vaja tekitada niisugune vastandus, alustada niisugust primitiivset propagandasõda, kus vastast kujutatakse mingi muinasjutukoletisena, keeldudes nägemast temas midagi positiivset, isegi lihtsalt inimlikku oma tugevuste ja nõrkustega. Geopoliitiliselt on olukorda tõlgendanud Kissinger, Brzezinski ja eriti Strategic Forecast Institute Texases, ennekõike selle direktor George Friedman, kes ennustas juba 2009 paiku, et USA tõmbub Lähis- ja Kesk-Idast eemale ja kasutab vabanenud sõjalist jõudu kiirelt tugevneva ja oma mõjusfääre taastada püüdva Venemaa ohjeldamiseks. Nii ka läks. Nimetatud analüütikud näevad Ukraina sündmustes pigem Venemaa reageeringut Lääne (s.o. USA) katsele teda tema julgeolekule üliolulisest piirkonnast välja tõrjuda ja sõjalistele aktsioonidele provotseerida kui agressiivse laienemispüüde ilmingut.

Kas sellised seletused on õiged ja piisavad? Ehk mitte täiesti. Asjalugu võiks vaadata ka minu põlvkonnale vahest tuttavamas marksistlikus paradigmas. Siin näen, et USA (ning tema satelliitide ja «sõjasulaste») peaaegu külmaks sõjaks paisunud konflikt Venemaa ning Hiinaga on välja kasvanud 2008 aastal puhkenud majanduskriisist, millest maailm pole tänini päriselt toibunud. On avaldatud arvamust, et Ühendriikides saadi 1930ndate kriisist lõplikult üle alles majandust sõjaks mobiliseerudes. Sõjamajandus võitis tööpuuduse, andis võimsa tõuke tehnika arendamisele.

Kas nüüd ei ole eriti USAs jõudusid, kes püüavad kriisi ületada samal moel, militariseerides majandust, suunates rohkem ressursse sõjatööstuskompleksi arendamiseks? Kas ei ole sarnaseid püüdlusi ka Venemaal? Mind on pannud mõtlema see, et tegelikult on tsiviliseeritud maailmale selgelt suurem oht islamifanatismi tõus kui Venemaa hüpoteetilised püüded oma kaotatud mõjusfääri taastada. Ehk on asi selles, et terroristide ja sisside vastu sõdimiseks ei ole tarvis lennukikandjaid, viimase põlvkonna rakette ja raketitõrjesüsteeme ja muud kõige moodsamat sõjatehnikat. Kuid kui loetakse vajalikuks mobiliseeruda Vene (ja Hiina) ohu vastu, on sellist tipprelvastust muidugi tarvis – Venemaa relvastus on Lääne omaga ligilähedalt samal tasemel ja Ka Hiina oma ei jää sellest palju alla. Nii annab Venemaa kuulutamine Euroopale ja Ameerikale kõige tõsisemaks ohuks Läänele hää põhjenduse alustada uut relvastumise vooru, vahetada vana

tehnika uue vastu, panna sõjatööstus ja kõik sellega seotud tööstus- ja teadusharud täie hooga tööle ja niimoodi saada üle kriisist, majanduse stagneerumisest.

Kui see on tõesti nii, võib loota, et sõjaks valmistumine, vaenlase kuju loomine ja intensiivne propagandasõda ei vii päris sõjani, vaid hiljemalt kümne-mõneteistkümne aasta pärast saabub taas rahulikum aeg, kus tippkohtumised ja konverentsid viivad pingelõdvendusele, détente'ile ning tõsistele globaalsetele ühis-initsiatiividele planeedi kaitsmiseks ja päästmiseks, milleks vajalikud ressursid majanduse militariseerimine suuresti ära võtab.

Revolutsioonid ja reformid

Jälle palju juttu riigireformist. On juba permanentne haridusreform, haldusreform, riigikaitsereform, muudki reformid. Reformid on meie aja mood. Nagu omal ajal olid revolutsioonid. Püüan lugeda midagi selget tollest riigireformist, aga ei leia. Ons see tõesti midagi, üks kõlav sõna, millele alles otsitakse sisu? Nagu sageli. Enne sõna, siis tähendus. Pahupidine maailm...

Tuleb meelde kiri, mille mulle kirjutas kuulus loogik ja matemaatik Hao Wang. Tema oli meie ühisele sõbrale Georg Henrik von Wrightile kurtnud, et ei tunne end läänemaailmas enam hästi, saab ikka rohkem aru, et on hiinlane. Kirjutasin talle, küsisin, mida see hiinlaseks olemine talle konkreetsemalt tähendab. Ta vastas. Kiri on kaduma läinud. Üks mõte oli aga see, et hiina kultuuris ei kiputa aina vahetama paradigmasid, süsteeme, nagu Läänes, vaid püütakse ära kasutada olemasoleva süsteemi võimalused. Hiina luules ja maalikunstis on tõesti olnud nii: kõik on muutunud, kuid umbes nii, nagu noor oks kasvab vanast, ilma vana kaotamata-hävitamata. Meie postkristlik-postkommunistlik maailm tahab aina vana kaotada, asendada, välja juurida ja asemele panna midagi päris uut. Nii ei saa vana võimalustest hääd selgustki, rääkimata tema võimaluste täielikumast ärakasutamisest.

See mood ei meeldi mulle. Temas on midagi irratsionaalset, on poisikeselikku tormamist. Märk sellest, et läänemaailm on muutumas lapsikumaks, kärsitumaks ja tõmbab sellesse kärsitusse sekeldamisse, uuendamisse, reformimisse teisigi kaasa. Lääne poliitikudki räägivad muudest maadest reformi-ideoloogia võtmes: Ukrainas, Süürias, Venemaal, Euroliidus on hädasti vaja reforme. Reform on edu võti, kui reforme ei tehta, ootab seisak, krahh. Kas ikka on nii? Omal ajal ju peeti revolutsioone samamoodi hädavajalikuks. Kuni istuti lõhkise küna ees. Vahest võiks reformiretoorika natukeseks kõrvale panna ja lihtsalt vaadata riigiasjad ja muud asjad rahulikult-põhjalikult üle ja otsustada, mida vaja parandada, muuta ja kui palju. Rahulikult, kiirustamata. Retoorikata, loosungiteta, lärmita.

Postimehele saatmata jäänud kommentaar

Püüdsin üle poole tunni registreerida end Postimehe kommentaatoriks. Ei tulnud välja, küll tõrkus telefon mobiilseid koode edasi andmast ja vastu võtmast, küll teatas sait ID-kaardi kohta, et sellel pole vajalikku sertifikaati, kuigi kaardi soft kinnitas, et on... Nii jäigi. Mis siis muud, kui püüan selle, mis kirjutasin, siia blogisse panna.

Kommentaar käis Taavi Minniku kurva loo kohta «NATO kapitulatsioonist». Mis omal kombel meenutab Vene ultrate vihaseid sõnavõtte Putini kapitulatsiooni kohta, kes Ukrainas kaasmaalased abita jätab ja Läänega alatut diili plaanib. Oleme mõneski asjas nii Venemaa karmimate rahvuslaste sarnased, kuigi seda ei tunnista. Ja võibolla ka ei tea, sest noorem põlv meil ju vene keelt ei oska ja vanem sageli ei taha osata.

Minu mõte oli aga see, et USAs on kindlasti diplomaate ja poliitikuid, kes mõtlevad ja vahel kitsamas ringis ka ütlevad, et kui on selline sõber-liitlane nagu Erdogan, pole vaenlasi vaja. On natuke piinlik, kui meil sellestsamast Erdoganist nii soojalt ja soosivalt kirjutatakse. Üks asi on poliitiline arvestus: vahel tuleb ka lurjustega ühel pool võimalikku rindejoont olla. Kuid vähemalt ajakirjandus ei peaks püüdlikult lurjusest sõbrameest maalima. Erdogan pole Al-Assadist põrmugi parem, tema karistussõda kurdide vastu on julm ja alatu. Kurdidega on mul elus olnud mõnedki kokkupuuted ja kuigi Eesti ei saa välispoliitikas kurdi iseseisvusliikumist toetada, võiksime seda siiski mõista ja KTPd mitte lihtsalt terroristideks kuulutada. Oli ju pikk aeg, kus Türgis isegi sõna «kurd» kasutada ei tohtinud, kurdi keel oli keelatud ja isegi Türgis avaldatavates botaanikaraamatutes asendati epiteet «kurdica» millegi muuga. Ja nüüd surub Erdogan, kes vahepääl kurdidega veidi mehkeldas ja vähemalt probleemi olemasolu tunnistas, kurdide vabadusliikumist lennukite ja suurtükkide abil maha. Pommitatakse linnu, elukvartaleid, arreteeritakse massiliselt inimesi, kes julgevad võimude poliitikat kritiseerida, suletakse ajalehti... Erdogani kõrval on Putin vaata et белый и пушистый.

Mulle oli hää uudis, et välisminister Kerry vältis ütlemast, et Venemaa on USA põhivaenlane, öeldes, et mõlema maa vaenlased on usufanaatikud. Kerry on arukas inimene ja on veider mõelda, et tegutsemine üheskoos Türgiga oleks ausam ja targem kui tegutsemine üheskoos Venemaaga. Kõigele vaatamata on Venemaa kõigi oma puuduste ja nurjatustega osa sellest tsiviliseeritud maailmast, kuhu meiegi kuulume. Või tahame kuuluda. Osalt tänu eelmisel sajandivahetusel saadud venekeelsele haridusele, mis andis meile ülikooliharidusega intelligentsi ja kõrgemad ohvitserid, kelleta Vabadussõda poleks võidetud. Kas nüüd ei oleks vaja vene keelt siin kaitsta, et päästa meid saamast kadaka-ameeriklasteks, selle asemel, et otsida kuskilt nurga tagant venekeelseid tänavasilte ja kiusata Narva taksojuhte keele nõudmistega. Narvast ei saa kunagi eestikeelset linna, sellega tuleb leppida. Eestlasi, kes Ida-Virumaa asustaksid ja venelased ning vene keele kõrvale tõrjuksid, pole kuskilt võtta. Ja eestlased lähevad vähemalt teaduses ja kõrghariduses tasapisi üle inglise keelele.

Mina kirjutan luuletusi nüüd rohkem vene keeles. Vene keel on mulle südamelähedane, see keel avas mulle luuleilma. Vene keeles said hariduse mu vanaisa ja ema ja vene keel on meie peres ikka olnud midagi omast ja väärtuslikku. Ja loodan, et ta ka Eestis püsib, kõige parem kui mingi kindla staatusega kohaliku keelena.

Hoides tšintšiljat südame vastas

Kirjutatakse, et tšintšiljakasvatus võiks aidata tekitada maal uusi töökohti jne. Sellest, et tšintšiljasid lihtsalt ei kasvatata, vaid ka tapetakse ja nülitakse, ei kirjutata. Olen palju mõelnud sellele, millest on palju ka kirjutatud ja arutatud: miks on inimestel nii erinevad suhtumised loomadesse: koeri-kasse ja mõnd muud lemmikut hoiame, ärritume ja protestime selle vastu, kui korealased ja hiinlased söövad koeri, tapame kanu, küülikuid, püüame kalu kassidele-koertele toiduks.

Meil on kodus ka tšintšilja. Vahel on ta meil maal. Mõne aja elas pooleldi vabalt vanas rehetoas, päeval leidis endale uru kütmata reheahju ja kiviseina vahele, midagi, mis ilmselt oli tema loodusliku kalju-uru taoline. Muidu elab ta suures puuris ja vahel käib toas jalutamas. Ja ka pahandust tegemas – millegipärast meeldib talle eriti närida raamatuid ja juhtmeid. Aga sellega saame hakkama. Talle ei meeldi, kui ta puurist kinni püütakse, aga talle meeldib olla põues, inimese rinnal. Siis ta rahuneb, laseb end rinna alt sügada, ning on liikumatult inimese südame vastas, silmad vidukil. Seda, mida tehakse tema suguvendadega kuskil karusloomafarmis, ta ei tea. Mina tean ja mul on paha. Tean, et olen väga tundlik inimene, lapsest saadik ei ole ma talunud seda, kui loomadele liiga tehakse. Olen elanud suure osa elust peaaegu taimetoitlasena. Mõtlen, et imelik on seegi, et meil peetakse sellist ülitundlikkust naeruväärseks, muret loomade kannatuste pärast rumalaks. Ning samal ajal ei peeta naeruväärseks, rumalaks inimlikku alpust, enda ilustamist teiste loomade nahkadega, selliste armsate väikeste karvaste loomade tapmist oma alpuse rahuldamiseks. Olen kord kirjutanud, et meie tsivilisatsiooni aluseks on seitse surmapattu. Alpus ja ahnus on ühed neist. Neid me teenime ja nendest sõltub sageli meie teenistus.

Meie väike tšintšilja ei tea midagi inimeste maailmast. Parem ehk ongi. Mina tean ja vahel tahaksin mõne kaasinimese pääle panna needuse, sellise, nagu oskasid panna mu kabalistidest esivanemad. Umbes nii, et «Ole sa neetud tõustes, ole sa neetud pikali heites, ole sa neetud magades, ole sa neetud ärkvel olles...» Aga kas mul on õigust? Olen ka ise inimene ja tuhande niidiga seotud sellessse surmapattude teenistuses oleva tsivilisatsiooniga. Nean ju siis ka ennast. Aga vahest peaks tegema ka seda. Inimene on tõepoolest sündinud patusena, on looduse eksisamm ja mida vanemaks saan, seda enam saan sellest aru ja seda piinlikum on olla inimene.

Umbertot ei ole enam

Kurb uudis täna: suri Umberto Eco, kellega olen elus mitmeid kordi kokku puutunud, küll Itaalias, küll Pariisis, viimati Tartus. Oli suur mõtleja, hää kirjanik ja tore, südamlik inimene. Paar pilti temast, esimene võetud Sienas 1995, teine Tartus 2009. Requiescat in pace.