Голубой фашизмъ и обыкновенный фашизмъ

Комсомольская правда цитируетъ слова Ивана Охлобыстина о геяхъ:

«Я бы геев всех живьем в печку запихал! Это же Содом и Гоморра! Я, как верующий человек, не могу к этому оставаться равнодушным, это живая опасность моим детям! Я не хочу, чтобы они считали, что ******* - это нормально. Это голубой фашизм!

По-моему, от такихъ словъ вѣетъ обыкновеннымъ фашизмомъ, какъ и отъ похожихъ словъ нѣкоторыхъ другихъ представителей русской элиты. И нацисты разжигали ненависть к гомосексуалистамъ и сажали ихъ в концлагеря. Удобно пользоваться антипатіей народа к беззащитному меньшинству для созданія образа внутренняго врага. Кажется, что такой врагъ части русской элиты сейчас нуженъ...

Pigem juba neeger

Sai kirjutatud, et ma ei ole nõus olema vanur ega seenior... Olen lihtsalt vana mees, vanamees, vanainimene. Aga kuna me kõik oleme ju pärit kuskilt Nigeeria kandist ja meie esivanemad olid mustad, olen nõus olema natuke neeger. Enda kohta võib seda sõna ju kasutada!

No mässa siis

Täna tuli äkki pähe, et oh heldeke, uus Sirp, st. tema uus osa on ju maruromantiline leht. Kultuurielu asemele tuleb rohkem hingeelu. Õhkamised ja ohkamised, suured isiksused, keda ei mõisteta, tungid, tunded, tabude murdmised. Ülikoolis õppisin, kuidas noored kakssada aastat tagasi tulid Prantsusmaal uut teatrit tegema. Victor Hugo ja skandaalid tema romantiliste näitemängudega. Kõigi hääde reeglite rikkumine, laval röövlid, timukad, salaarmukesed. Asjast pakub põhjalikku ning tükati päris lõbusat lugemist Wikipedia prantsuskeelne artikkel Hugo "Hernani" ümber puhkenud lahingutest:

http://fr.wikipedia.org/wiki/Bataille_d'Hernani

Jah, kui lihtne oli tookord olla mässaja. Olid nii ranged reeglid, etikett, klassitsism, tsensuur. Nüüd elame nii tolerantsel ajal tolerantses Eestis, et pole õieti kellegi vastu mässata. Püütakse mingit establishmenti, kultuurimonopoliste välja manada, kujutella, aga neid ju pole. Iga asjalikum rühmitus saab oma lehte välja anda. Värske Rõhk. Müürileht. Mitmed teised. No mässa siis! Ega suurt muud teha polegi, kui nukralt ropendada (keel on veel see viimane rangete reeglitega valdkond) ja mõelda ilusatele aegadele kakssada või isegi sada aastat tagasi.

Ja päris hull lugu on see, et äkki tuleb välja, et mässajad on sattunud liitu konservatiivsete poliitikutega ja et veel tõsisem mäss tõuseb mässajate eneste vastu. Poliitikud manööverdavad end elegantselt möllust välja, mässajad võivad jääda üksi tühjale lavale tühjenevas saalis. Publik sai oma naermised naerdud ja lahkub.

Nõuame positiivset kultuuri

Seltsimehed, vabandust, daamid ja härrad,

Mul on rõõm teid tervitada siin uues kultuurikeskuses, mis on veel üheks veenvaks tõendiks meie riigi ja rahva uutest hiilgavatest saavutustest majanduse ja kultuuri vallas. See, et me täna oleme siin vastu võtmas suure sotsialistliku, vabandust vabariigi aastapäeva, on saanud võimalikuks tänu sellele, et meie Partei on jäänud kindlaks Mar... vabandust, Milton Friedmani ja teiste klassikute kõikevõitvale õpetusele ja otsustavalt võidelnud revisionistide ja igasugu kodanlike, vabandust sotsialistlike õõnestajate sepitsuste vastu, kes tahavad külvata meie ridadesse kahtlusi ja eksiarvamusi, nagu ei vastaks meie Partei ja valitsuse kurss rahva ootustele ja vajadustele. Seltsimehed, vabandust, daamid ja härrad, meie saavutused on kindlaks tõendiks, argumendiks, mis jätavad häbisse need Lääne, vabandust Idanaabri ees lömitajad. Seltsi... vabandust, daamid ja härrad, selleks, et veenduda meie kursi õigsuses, tarvitseb ainult heita pilk sellele saalile, kroonlühtrite särale, eesriiete majesteetlikkusele. Või veel parem – heita pilk välja meie kaunitest kõige moodsama disainiga akendest rekonstrueeritud tänavale, autodele, mis seal kihutavad. Selts... vabandust, daamid ja härrad! Mis marke te seal näete? Ka vanu žiguleid, moskvitše, labaseid volkareid ja oopeleid ning muud massikaupa? Ei, kallid kolleegid ja kaasvõitlejad! Me näeme seal aina enam mersusid, bentleid, ferrarisid ja muid eksklusiivseid sõidukeid, milles kihutavad oma asju ajades meie tublid ettevõtjad, meie aatekaaslased, kellele me oleme loonud viljastavad tingimused arendada oma võimeid, ajada oma asja ja niimoodi aidata kaasa Nõukog... vabandust, Eesti arengule ja õitsengule. Selts...kond, mul ei ole vaja pikemalt peatuda meie saavutustel, need on silmnähtavad ja me võime nende üle õigusega uhkust tunda. Ei ole vaja ka rõhutada, et need saavutused on veenev tõend meie partei ja rahva ühtsusest. Jah, see ühtsus on vankumatu ja need halisevad intelligendikesed, kes püüavad seda kõigutada, jäävad häbisse. Nad on ära pöördunud rahvast, nad tegelevad mitmesuguste pisipuuduste ülespuhumisega ja lihtsalt tänitamisega. Nagu seltsimees Lenin... vabandust, nagu üks poliitik kunagi ütles, on intelligents rahva pask, mitte aju. Nagu ütles üks teine naaberrahva poliitik, ei ole tõelised loomeinimesed need virisejad ja halisejad, vaid need ennastsalgavad ettevõtjad, insenerid, spetsialistid, kes ühiste pingutustega meie partei juhtimisel ehitavad rahvale helget tulevikku. Selts... Daamid ja härrad, on selge, et sellel intelligentlikul kõntsal ei ole perspektiivi, ei ole kohta meie helges tulevikus. Eks sellepärast ta rabelebki, sellepärast tegelebki ta palavikuliselt meie ajutiste kitsaskohtade otsimise ja meie ajutiste raskuste üle hädaldamisega. Kahjuks on meie hulgas veel mõnevõrra ebakindlat elementi, kellele selline hädaldamine negatiivset mõju avaldab ja kes otsustavad lahkuda meie tulevikuehitajate ridadest ja otsida hõlpsamat elu välismaal. Nii ma küsingi teilt, kui kaua me peame kannatama sellist halajate ja ilkujate kampa ning kulutama oma töö ja vaevaga teenitud ressursse tema ülalpidamiseks ja poputamiseks. Ei, selts... daamid ja härrad, sellist olukorda, sellist komejanti meie Partei ei saa kauem taluda. Meie vajame ja nõuame positiivset kultuuri! Me ütleme ei kultuuri negatiivile, mida oleme pidanud juba liiga kaua taluma! Kui keegi tahab meie üle irvitada, meid mustata ja mõnitada, siis tehku seda oma kulul. Esinegu oma «loominguga» laatadel, rahvamajades, tsirkustes koos mustkunstnikute, tuleneelajate ja lõvitaltsutajatega. Kes on sellest ärahellitatud intelligendikeste kambast ausamad – nad ei nõua rahvalt, Parteilt ja valitsuselt raha ja privileege. Muidusööjatel ja veiderdajatel ei ole kohta meie õitsevas nõuk... vabandust, euroatlantilises rahvaste vennalikus peres. Meie aitame neid, kes ennast ise aitavad. Uppuja päästmine on uppuja enda asi! Andekate ja edukate ekspluateerimine äpude poolt peab lõppema!

Elagu Partei ja rahva vankumatu ühtsus!

Elagu kapitalismi ehitamise suur üritus!

Meie lipukirjaks on ja jääb Raha, Edu ja Kuulsus!

Rohkem positiivset kultuuri!

Kestvad, marulised kiiduavaldused.

See on unes nähtud kõne, mille peab 2033 aastal Edupartei liider Tallinna uuendatud linnahallis oma parteikaaslastele. Tundub, et ta on kõnes kasutanud tsitaate Leninilt, Stalinilt, mõnelt Putini lähikondlastelt ja mõnelt nüüdis-Eesti poliitikult või vähemalt viitab ta nende tekstidele. Ilmselt on ta ka hästi tuttav XX sajandi teise poole Nõukogude funktsionäride fraseoloogiaga.

Tsensuuri poole

Sirbi skandaal näitab, et Eestis on -- põhiseaduse vastaselt -- tekkinud tsensuur, riigiametnikud, ilmselt poliitikute, oma partei juhtnööride järgi, sekkuvad väljaannete sisusse. On päris jahmatav kuulda kultuuriministrit ja teisi ametnikke arutamas selle üle, kas üks või teine väljaanne on stagneerunud jms. Riik annab väljaannetele raha, kuid võimukandjad tohi neile ette kirjutada, mida nad avaldavad, mida mitte. Kõige vähem võivad nad nuriseda selle üle, kui väljaannetes poliitikuid kritiseeritakse. Sisu üle saavad otsustada ainult kultuuriinimesed ise, näiteks loomeliitude kaudu. Kui mõni väljaanne hakkama ei saa, peaks seda arutama loomeliidud ja siis tegema ministrile või teistele ametnikkudele ettepaneku leida uus toimetaja vms. Siin tuleb ilmselgelt midagi seadusandluses muuta, põhikirju revideerida, et kaoks vastuolu põhiseadusega.

Meil on hää tava kritiseerida Venemaad, rääkida säälsete võimude püüetest ajakirjandusele suukorvi pähe panna. Praegu on minu meelest olukord Eestis isegi hullem kui Venemaal. Loetagu ka meie supermarketites müügil olevat Совершенно Секретно't. Meil midagi samaväärset ei olegi.

Veider, et meie president, kes on varmas kaitsma sõnavabadust Venemaal ja sekkuma diskussiooni New York Timesis, on tähendusrikkalt vakka, kui tema oma silmade all tulevad ilmsiks skandaalsed faktid võimude, võimuloleva erakonna katsetest piirata sõnavabadust siin, tsenseerida ajakirjandust. Võibolla talle lihtsalt väga meeldib Kaur Kenderi ingliskeelne ropendamine?

Boheemlased ja tšekistid

Tõlkisin kaks katket Anatoli Marienhofi mälestusteraamatust Роман без вранья. Annab mõtlemisainet. Ambitsioonikate boheemlaste hulgas leiab ikka neid, kes on valmis võimudega kaasa minema ja oma kolleege, kelles nähakse ennekõike võistlejaid, mõnitama, vahel ka nende pääle kaebama. Bunin ja Merežkovski keeldusid igasugusest koostööst bolševikkudega. Nende vastu võis siis kuulutada välja üldmobilisatsiooni. Tšekist muheleb...

Kord hakkas imažinistidele tunduma, et kunstis tõstab pääd formalistlik reaktsioon.

Imažinistide «Ülemnõukogu» (Jessenin, Erdman, Šeršenevitš, Kussikov ja mina) otsustas salajasel istungil kuulutada välja «üleüldise mobilisatsiooni» vasakpoolsete vormide kaitseks.

Väikses salatrükikojas trükkisime «käsu». Öösi läksime välja, kleepisime selle plankudele, seintele, postidele Moskvas – kõrvuti sõjakomissariaadi käskudega kõige otsustavamate lahingute ajal valgete armeede vastu.

Köögitüdrukud viisid kohutava teate «üldmobilisatsioonist» korteritesse. Ärahirmutatud moskvalased seisid jõukudena «käsu» ees. Muist ei saanud üldse midagi aru, muist lugesid ainult päälkirja – haarasid pääst ja pistsid jooksu nagu arust ära. «Käsk» teatas, et teatud päeval tuleb kõigil! kõigil! kõigil! koguneda Teatriväljakule lippude ja loosungitega, mis nõuavad vasakpoolse kunsti kaitsmist. Edasi – rongikäik Moskva Nõukogu juurde, kõned ja «punktide» esitamine.

- - - - - - - - -

Mustades nahkkuubedes mehed astusid poodi. Mõne minuti pärast olime meie – Jessenin, Šeršenevitš, Kussikov ja mina juba Moskva Tšekaas.

Muiet alla suruda püüdes kuulas uurija meid üle.

Jessenin seletas:

Isakene, ma olen ju bolševikkudega … ma olen Oktoobrirevolutsiooniga … luges ette

         Mu ema kodumaa,

         ma olen bolševik.

– Aga tema (ta torkas mind sõrmega) kirjutas teist … ülistas punast terrorit:

Selles kolpade virnas

meie punane kättemaks …

Šeršenevitš puudutas kergelt Jesseninit õlast:

– Oota, Serjoža, oota … seltsimees uurija, kahjuks on viimastel kuudel vene kirjandusest tõusnud buninluse ja merežkovskiluse lehka …

– Isakene, ta räägib tõtt … lehkama on hakanud … halba haisu tuleb …

Uurija kuldsest täitesulepääst sündisid valgusid paberile karmid kurjad tähed, sõrm aga, millega ta kratsis oma päälage, liigutades sellel heledaid karvu, oli sellise asutuse jaoks lubamatult hääsüdamlik ja üldse mitte tõsine.

Artikkel Die Zeitist: kohtumine Kaur Kenderiga

Vast huvitas inemisi. Saksa keelest ümbre pantu, ma redigiirse veidü.

Kas oled mulle midagi kaasa toonud?

Täna: Christof Siemes on Tallinnast tagasi

Christof Siemes’ilt

2. august 2001  

Suurima healmeelega oleksin ma poisi enda sisse pakkinud. Aga käsipaki jaoks oli ta liiga kogukas ning suitsetas üleliia. Ja mida teekski selline sell kui Kaur Kender Hamburgis?

Seal ei tunneks teda mitte keegi. Eestis aga on kirjanik superstaar.

Vaatab negatiivse näitena cool’ilt alla aidsivastaselt plakatilt ja on leidnud ka tee Estonian Airways’i klantsbrošüüri kui näidis esimesest ning ainsast popliteraadist omal maal.

Kõige pisemas Balti riigis on palju sedagi, kui mõni raamat 2000 trükiarvuni küünib. Kender aga on igat oma raamatut müünud kolm korda rohkem.

Selline kõrvutamine aga ei tähenda mu 30-neaastasele lauanaabrile tühjagi. Tema, kes ta tuleb reklaamikeskkonnast, kes ehitas üles oma agentuuri ja siis selle põhja viis, käitub kui meelelahutaja: “Ma ei võistle teiste kirjanikega. Nad kõik on tüüpiliseld eestlased, seega igavad. Minu konkurendi nimi on Tom Cruise.”

Mulle piisas ühest õhtupoolikust temaga Tallinna vanalinna jäävalges Londonit väärivas ambitsioonikas klubirestoranis Pegasus, et saada klaasselge pilt tema kodumaast – negatiivne pilt.

Venelased nimetavad eestlasi metsainimesteks – nii see ongi.

Tema emakeel, mis ometi igale eestlasele püha on… Kui ma vaid kirjutan sõna «eesti keel», tundub see mulle võlts.

Keeled on kui toad majas: mõned lihtsalt on väikesed ja ilma kliimaseadmeteta… Puutumatu loodus, põdrad ja karud, meri? Muinasjutt.

Mees, me kuulusime Nõukogude Liitu!

Kaunid daamid, kellest mõned said rahvusvahelisteks supermodellideks? Eestlased on koledad. Ja veel koledamad on nad lakku täis. Niisiis kogu aeg. Košmaar!

Jaan Kaplinski, Eesti Günter Grass, igavene Nobeli preemia kandidaat?

Üks perseauk ja valevorst, kes avalikult kasinust jutlustab aga ise vaid istub ja ootab oma parlamendisaadiku pensioni.

Kaur Kender arvab, et ta saab uhke olla vaid Eesti narkodiilerite üle, kes on Euroopas kõige vingemad, hullemad isegi kui venelased.

Kui Kenderil küllalt raha oleks – nii 2 – 3 miljonit dollarit, siis ta emigreeruks kohe. Esialgu aga piisab sellest neljaks kuuks talvitamiseks Goas.

Võibolla muutub siiski kõik tema järgmise projekti valmimisega. Ta kirjutab nimelt koos Eesti suurima panga juhiga uut lõbusat raamatut investeerimispangandusest.

Selles kõige Eesti-vaenulikumas eestlases on, nagu kontsentreeritud tabletis, peidus terve maa, kuigi miinusmärgiga.

Tema kaasmaalastel on kalduvus vabatahtlikuks enesepiitsutamiseks. Igal juhul on tema kõige värskem teos on müügil suveniirina Tallinna Lennujaama Duty-free poes 500 Eesti krooni (60 marka) eest.

Läbi Rahulike Silmade – Through Peaceful Eyes, luksusköide, milles on kaks tosinat Kaur Kenderi lühijutte ja jutukesi eesti ja inglise keeles ning tema sõbra – Herkki Erich Merila kergelt pompöössed fotod.

Võtsin selle raamatu kaasa, jutud naistest, klubidest, armastusest, elust. Ja tänu uhkele ruudukujulisele formaadile oli see vvähem kobakas kui tema looja.

Предательство

Предателсьство государства человѣкомъ -- преступленіе. Но предательство государствомъ человѣка -- особо тяжкое преступленіе.

Kaarel Leetberg

Oli ka selline keelemees, nüüd kahjuks peaagu ununud. Oli Aaviku oponent, teooria mõttes nägi keeles loomulikku, "orgaanilist" nähtust, mis muutub, aga mida ei tasu uisapäisa muutma-uuendama hakata. Leetbergile on kõne, Saussure'i parole kõigetähtsam, keel - langue - muutub kõne kaudu. Leetberg rõhutab ka rikkumata keeletunde tähtsust. 

Äpardanud keeleuuendus, Rakvere 1927:

lk. 41. Kas võib ülepea keelt parandada nõnda kui meil parandada tahetakse? Kas ei ole mitte, nagu mujal nõnda siin ka, lugu nõnda, et orgaanilise asja mekaaniline parandamine võib ainult rikkumine olla. 

lk. 42. Kui kasutame wägisi keelevastast sõna ehk ütlemist, wägistame oma paremat tundmust ja sellega "tundmus läheb tuimaks".

lk. 46. Olen iseäranis kaks korda imeks pannud, kui edewad meil ollakse keelelisi uuendusi wastu wõtma.

lk. 47. ...Uulitsa ümberristumise [tänavaks] tõsine põhjus ka ei olnud mitte õrn rahvuslik tundmus, waid oli see - ütleme - madal meel, mis iseenast ei julge täiewäärtuslikuks pidada ja arvab, et see tõsine hea peab ikka teine olema kui see, mis temal on. See on see sama meel, mis enne tegi kadakasaksu, nüüd võib teha ka kadakaeestlasi.

[Kadakaeestlased ... ütleksin, et käib suurepäraselt meie taristlaste, teavitajate, nõustajate jt. kohta]

lk. 51. Kui tahame head keelt saada, siis peame seda keelt, mis meil on, hästi rääkima, igaüks oma isikliku tundmuse järel hästi, nõnda kui tema igal üksikul korral tunneb hea ja õige olema. Peame ekslikuks tunnistama selle seisukoha, et keegi tark mees oma tarkusest keele walmis teeb, ja siis teised muud kui õpiwad selle targaste tehtud keele ära ja ongi hea keel käes. ---

Nõnda siis, hea rääkimine annab hea keele. Heaks rääkimiseks on kõige pealt tarwis oma keeletundmus erk pidada ja kindlast temal järel käia. ---

Keeletegijaks ja emakeeleparandajaks ei ole meist keegi kutsutud, küll aga oleme kõik kutsutud keelt hästi rääkima. Kui seda teeme, siis walmistame ka tulewikule hea päranduse.

Meie "emakeeleõpetus", keelekorraldus ja keeletsensuur (toimetajate tegewus) otsekui püüaks inimeste keeletundmust segada ja nüritada. Nii et sageli inimene enam ei tea, mis "eesti keeles ikka õige on". Absurd. 

W on päris tore täht. Kirjutada tülikam, aga lugejale parem kui v, erineb rohkem teistest tähtedest. Võiks trükitekstis täiesti olla v asemel. 
 

Патриархъ въ Эстонiи

Патриархъ Кириллъ посещаетъ Эстонию. Прочиталъ его биографiю, познакомился съ нҌкоторыми его высказыванiями. Думаю, что въ общемъ и цҌломъ онъ позитивный старикъ. Онъ выходецъ изъ потомственной семьи священниковъ, его дҌдъ и отец были настоящими мучениками из-за своей вҌры. Такимъ образомъ онъ и его церковь, должно быть, являются гарантами того, что неосталинистамъ не удастся прiйти къ власти. И консервативное государство, гдҌ клерикалы имҌютъ огромное влиянiе на государственные дҌла, намного лучше безчеловечной тоталитарной диктатуры. Самодержавiе было лучше большевизма, клерикально-консервативный режимъ Доллфусса и Шушнигга в Австрии былъ лучше нацизма. И консервативно-клерикальная Россiя лучше неосталинской.

стыдно быть человѣкомъ

У моей внучки теперь чинчилья, милое маленькое животное, которая спокойно можетъ сидѣть на нашихъ рукахъ. Гладя ея удивительно мягкую шерсть я опять думаю о томъ, что мнѣ стыдно быть человѣкомъ. Вѣдь одинъ видъ чинчильи истребленъ, оставшіеся два подъ угрозой изъ-за браконьерства. Убиваютъ ихъ изъ-за ихъ мѣха... Еще одинъ примѣръ того, какъ мы изъ-за алчности, жеманства и глупости истребляемъ, испортимъ все живое вокругъ насъ.

Когда мы переселились въ домъ на окраинѣ Тарту, въ Вээрику, тамъ гнѣздилось много ласточекъ. Люди въ домѣ ихъ не любили, вѣдь подъ ласточкины гнѣзда на стѣнахъ остаются слѣды отъ ихъ говна. Теперь, навѣрно отчасти изъ-за нежеланія людей жить вмѣстѣ съ ласточками, отчасти изъ-за того, что имъ недостаетъ питанія, отчасти изъ-за того, что ихъ ловятъ и ѣдятъ на югѣ, гдѣ онѣ перезимовываютъ, ихъ стало все меньше, гнѣздъ подъ крышей нашего дома и на балконахъ нѣтъ.

Я чувствую, что сталъ мизантропомъ, иногда просто ненавижу Человѣка, человѣчество, культуру и цивилизацію, какъ нечистую силу, уничтожающую все живое на землѣ. А слѣдовательно – ненавижу и самаго себя, какъ представителя этого неудавшегося вида. Страшный парадоксъ, мучащій меня съ дѣтства.

Надѣюсь, что человѣчество изчезнетъ, что мы изчезнемъ съ лица земли раньше, чемъ оно успѣетъ уничтожить, чемъ мы успѣемъ уничтожить природу, біосферу. Можетъ быть появится человѣкъ, готовъ пожертвовать собой за другіе живыя существа, за чинчильи, за ласточки, за слоны, новый Іисусъ, Христосъ звѣрей, Спаситель всего живаго, природы.

Свинство

По-моему, принудить русскiя школы перейти на эстонскоязычное обученiе въ объемҍ 60 процентовъ просто свинство. Иногда въ свинствҍ можно найти некоторую хитрость, смекалку. Тутъ хитрости, вообще уму-разуму нҍтъ. Мы ведем себя по-советски, а не по-человҍчески. Воспитываемъ себҍ враговъ, какъ въ свое время сдҍлало советское руководство.

Либеральная революция?

Эстонія стала своеобразнымъ Гайдъ-паркомъ для россійскихъ оппозиціонныхъ политиковъ. Нынѣ у насъ гоститъ Илья Яшинъ, выступая на тему о возможности либеральной революціи въ Россіи. Въ послѣднее время я читаю главнымъ образомъ книги о жизни и событіяхъ въ Россіи сто лѣтъ тому назадъ. И о революціи, которая въ началѣ была либеральной... Обычно, какъ мы знаемъ, она таковой не остается. И часто ведетъ къ гражданской войнѣ, а война уже врядъ ли можетъ быть либеральной. 

Tweets with American Accent

 

Our president Ilves either likes small scandals or is simply unaware that he sometimes causes them. Not only irritating economists, but also Latvians and Russians with his sayings or tweets. Once there were doubts whether his knowledge of Estonian is good enough for the head of Radio Free Europe Estonian service. Now he speaks good Estonian, although he would do better not teaching Estonians how they must engineer and renovate their language. But this is an internal matter of the Estonian Republic. His tweets about Russia are not. In his book "The Next Hundred years" the political analyst George Friedman writes that one clear aim of the US has always been to oppose the rise of a superpower in Eurasia, and America's next challenge will be the reemergence of a more self-assured and aggressive Russia trying to regain it's former sphere of influence in
Central Europe. Estonia where NATO, i.e. the US can have military bases only one hundred kilometres from St. Petersburg is definitely a country that Russia would very much like to turn into its satellite or at least "finlandise". This is something Estonian politicians are aware of, and have tried to avoid, first of all doing everything possible to integrate Estonia into the Western political and military structures. Estonia is a member of both the European Community and NATO, but neither of these can give us complete guarantees of security, partly due to a kind of an actual or potential special relationship between Russia from the one and Germany and France from the other side. Only the US is able to defend the Baltic states, and soon after Estonia restored its independence our politicians made a strategic decision: to sacrifice some of our independence for security. Such a decision was behind Estonia's signing of a propagandistic letter of support to looming American intervention in Iraq and sending a symbolic contingent of troops to Iraq and Afghanistan. I wonder whether such a decision also plays a role in our president's undiplomatic tweets about Russia. Although he now speaks Estonian nearly without any American accent, he expresses his views, willingly or not with a noticeable American accent. As Friedman and some other analysts have written, America would be (and perhaps already is) interested in avoiding too close a rapprochement between Russia and Europe, the emergence of a "Eurussia" advocated by some politicians on both sides. Thus, America tries to use the East Europeans as a buffer or a wedge to hinder such a development. They try to use anti-Russian sentiments still very much alive in the former Soviet republics and satellite states to block any movement toward "Eurussia". However, sentiments are not something lasting, to use them as an instrument in international politics, they have to be boosted, manipulated, re-ignited. In the Baltic states, the younger generation grown up in the post-Soviet era, doesn't always share the strong anti-Russian feelings of their fathers and mothers. Actually Estonians and Russians are moving close to signing a treaty on their common border. Here, the initiative on the Estonian side has been taken by some of our younger politicians. And it seems to find support of the general public. Most people are tired of the anti-Russian rhetoric of previous decades, and embracing the common sense approach: it is not in the interest of a small country to have unfriendly relations with its big neighbour. But can we exclude the possibility that preserving or even increasing tensions between the Baltic states and Russia are now or in not too distant future in the interests of American global politics? Perhaps not. Steps taken by Russia in its "near abroad", especially if they can be interpreted as simply aggressive and expansionist, can help America to put pressure on its West European allies, forcing them to avoid establishing too close relations with Russia. There are at least two main obstacles on the way to "Eurussia": the (possibly waning) anti-Russian attitudes in Eastern Europe and the extreme nationalists and Stalinists in Russia itself. The latter have a non-negligible influence on the Russian public and consequently on politics, and are relatively easy to provoke. Even by tweets of a president of a small country. Thus, I have the feeling that the tweets of our president about Russia he admonished for not saying its excuses for the annexation of Estonia are first of all interpreted as a provocation by influential people in Russia, and can obstruct the normalization of relations between Estonia and its big neighbour. Thus serving o the geopolitical interests of the US, as far as these are correctly analysed and interpreted by George Friedman and his colleagues. Thus, the interests of Estonia and the US are not always identical. It is hard to believe that a serious conflict between Russia and a small country like Estonia would serve the interests of the latter, but it is quite possible that it would be welcome to the Americans. America can make serious mistakes, and recover from them easily, any serious mistake in foreign policy can do serious damage to Estonia, even put in danger its very existence.

Some Racist Thoughts

In antique times, what is now known as Cabo São Vicente, the extreme southeastern point of mainland Europe, was thought to be the end of the world, farther from it there was only the great ocean where nobody had been and nobody had means nor courage to venture. I have visited this ancient end of the world, finis terrae twice, and after my last trip there I came back as a racist. Seeing all the rubbish people, I suppose they are mainly tourists from richer European countries, throw everywhere convinced me that me and my friends from the one and these happy polluters belong to different races. And there can be no or very little mutual understanding between them and us. I think our main differences are not genetic (I don't exclude this completeley), but memetic. As there are or were different human genetic races, now slowly mixing and amalgamating, there are different memetic races, and their number is probably increasing. My racism arises from the understanding of non-communicability between the polluters and non-polluters, and led me to an idea that we would need a kind of a neo-apartheid system, we would profit from not living in the same areas, sharing the same space. It would nice to assign the happy polluters, the tourists with their big cars and dogs, casks of beer, caravans and golf courses to some reservations or ghettoes. But I understand that people who have some understanding for nature, and have (consequently?) little understanding for these individuals of our own species, are very much a minority. And it's us who need reservations and ghettoes. We and some other animals, many of them in danger of extinction as the Iberian lynx or even Indian tiger... In the age of entertainment (including sports) and bestsellers replacing most of other culture we intellectuals should think of creating such reservations for ourselves, members of small tribes incapable of living the life designed for us by trendmakers. Perhaps we should begin by founding some kind of monasteries as intelligent people did in the darkest ages of European history. Our age seems to be very colourful, but it's only the surface. The coloured rubbish covers the surface and shadows everything that lies under it, turning everything there into deepening darkness.

Men as Pets

One of the main problems with feminists is that they take men too seriously, expect them to behave as grown-up persons. Unfortunately, men are mostly not grown-up, responsible people, men are children, adolescents. And, as adolescents, teenagers, mostly hypersexual. Sexual fantasies and games are their main interests. Football, golf, war games, policy games, police games, spy games, business games... To understand men one should study the game theory. And instead of trying to educate or re-educate men to become grown-ups, it would probably be better to take them as they are, eternal adolescents, children and to treat them as children. Or as pets. And pehaps women would do better not imitating men and playing their childish games. I think women should without much fuss begin taking power into their hands, letting men to remain absorbed in their games, in entertainment, not noticing this takeover of power by women until it's too late to stop this transfer. But hopefully not too late to remodel our politics and our economy to save the world from the disaster men have been busy in preparing for us all.

In fact, men are able, and most often willing to be good guys, but they can easily be spoilt, either by neglect, too much care or rejection. Then they turn into bad guys, and can do a lot of harm. The problem with men is that they cannot be taken seriously, but they themselves often take themselves terribly seriously. As most children and teenagers. Conscious of being a man, I try to not take terribly seriously what I write here.

In the past, women did not have right to vote. I think it would be worth considering to deny this right to men, at least to men younger than forty. If I remember correctly, it's the age Jewish men are considered mature enough to begin to study the Kabbalah.

Hunting the Vietnamese

A group of Vietnamese refugees crossed the Russian-Estonian border, and most, if not of them were caught by the police with the enthusiastic help of some local people, accompanied by enthusiastic rhetoric of our free press. What a luck! Illegals rounded up and taken into custody! I think we should be happy to have some Vietnamese here in Estonia, in Europe and America they have proved themselves to be hard working, and very capable to learn and to integrate. A strange contradiction in our behaviour and rhetoric: endless complaining about depopulation, and enthusiasm when some Asian people come to fill the gaps left by our low birth rate and massive emigration. And, of course, these
Vietnamese are human beings. Some journalist could have been interested in who they are and why they left their homeland. Perhaps they were escaping from Communist rule? As tens of thousands of Estonians in 1944. Maybe we should think of these parallels.

Horsemeat, so what?

I am really astonished when I read day after day about the scandal caused by the discovery that some beef or other meat sold in Europe contains horsemeat. I don't care at all, knowing that our sausages and other meat products contain a variety of substances both of animal and plant origin. And in some places of the world, e.g. in Tatarstan, horsemeat is regularly consumed. Is all the fuss a result of our special reverence for the horses? I doubt it, in Estonia usually horses were killed to feed minks and other animals. Isn't it less degrading for a horse to be eaten by its former owners, not by minks or foxes? I rarely eat meat, but I am not interested at all whether it's beef, pork, horsemeat or dog meat (eaten in Korea and in some other places).

Болею

за Россию... И нередко известия оттуда неутешительны. Но все же пока мне кажется, что ситуация серьезная, но не безнадежная. Заигрывание власть имущих с православной церковью опасен, оно может вести к еще большей поляризации общества. Но если таким путем, с помощью церкви, удастся дать решительный отпор необольшевистам-сталинистам, то такая про-церковная политика оправдана. И к сожалению, необольшевики и неофашисты играют некую роль и в оппозиции. Моя, может быть утопическая надежда в том, что церковь поможет власти похоронить Ленина вместе с его идеологией, избавиться от большевистских символов (как многие имена населенных пунктов, улиц, областей) и продвинуть вялый процесс десталинизации. К сожалению, в России все  тяготеет к крайностям, как доказывает например омерзительная кампания против гомосексуалистов. Как будто самые опасные враги России - гомики а не водка. И разговоры о необходимости некой национальной идеи... Россия всегда страдала не от недостатка, а от излишка всяких идей. Самое главное -- чтобы людям было хорошо, приятно жить. С идеями или без них.

I Am an Ecosystem

Possibly one of the most important scientific discoveries of the recent times has been the discovery that all animals, including us, are in fact complex ecosystems. The bacteria and some other primitive living beings inside us and on our skin are in fact an essential part of us, even or our personality. Our intestinal flora influences us in many ways, can influence our temper, even our character. In practice, it opens the door to some interesting therapies, including fecal transplant. In theory, it poses to philosophers and psychologists some awkward questions about our identity, our ego. Adding some more arguments to support the idea that we are in fact not one person, but a bunch of personality features, coexisting in precarious balance. As all ecosystems.