Kord
hakkas imažinistidele tunduma, et kunstis tõstab pääd
formalistlik reaktsioon.
Imažinistide
«Ülemnõukogu» (Jessenin, Erdman, Šeršenevitš, Kussikov ja
mina) otsustas salajasel istungil kuulutada välja «üleüldise
mobilisatsiooni» vasakpoolsete vormide kaitseks.
Väikses
salatrükikojas trükkisime «käsu». Öösi läksime välja,
kleepisime selle plankudele, seintele, postidele Moskvas – kõrvuti
sõjakomissariaadi käskudega kõige otsustavamate lahingute ajal
valgete armeede vastu.
Köögitüdrukud
viisid kohutava teate «üldmobilisatsioonist» korteritesse.
Ärahirmutatud moskvalased seisid jõukudena «käsu» ees. Muist ei
saanud üldse midagi aru, muist lugesid ainult päälkirja –
haarasid pääst ja pistsid jooksu nagu arust ära. «Käsk» teatas,
et teatud päeval tuleb kõigil! kõigil! kõigil! koguneda
Teatriväljakule lippude ja loosungitega, mis nõuavad vasakpoolse
kunsti kaitsmist. Edasi – rongikäik Moskva Nõukogu juurde, kõned
ja «punktide» esitamine.
-
- - - - - - - -
Mustades
nahkkuubedes mehed astusid poodi. Mõne minuti pärast olime meie –
Jessenin, Šeršenevitš, Kussikov ja mina juba Moskva Tšekaas.
Muiet
alla suruda püüdes kuulas uurija meid üle.
Jessenin
seletas:
Isakene,
ma olen ju bolševikkudega … ma olen Oktoobrirevolutsiooniga …
luges ette
Mu
ema kodumaa,
ma
olen bolševik.
– Aga
tema (ta torkas mind sõrmega) kirjutas teist … ülistas punast
terrorit:
Selles
kolpade virnas
meie
punane kättemaks …
Šeršenevitš
puudutas kergelt Jesseninit õlast:
– Oota,
Serjoža, oota … seltsimees uurija, kahjuks on viimastel kuudel
vene kirjandusest tõusnud buninluse ja merežkovskiluse lehka …
– Isakene,
ta räägib tõtt … lehkama on hakanud … halba haisu tuleb …
Uurija
kuldsest täitesulepääst sündisid valgusid paberile karmid kurjad
tähed, sõrm aga, millega ta kratsis oma päälage, liigutades
sellel heledaid karvu, oli sellise asutuse jaoks lubamatult
hääsüdamlik ja üldse mitte tõsine.
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire