Artikkel Die Zeitist: kohtumine Kaur Kenderiga

Vast huvitas inemisi. Saksa keelest ümbre pantu, ma redigiirse veidü.

Kas oled mulle midagi kaasa toonud?

Täna: Christof Siemes on Tallinnast tagasi

Christof Siemes’ilt

2. august 2001  

Suurima healmeelega oleksin ma poisi enda sisse pakkinud. Aga käsipaki jaoks oli ta liiga kogukas ning suitsetas üleliia. Ja mida teekski selline sell kui Kaur Kender Hamburgis?

Seal ei tunneks teda mitte keegi. Eestis aga on kirjanik superstaar.

Vaatab negatiivse näitena cool’ilt alla aidsivastaselt plakatilt ja on leidnud ka tee Estonian Airways’i klantsbrošüüri kui näidis esimesest ning ainsast popliteraadist omal maal.

Kõige pisemas Balti riigis on palju sedagi, kui mõni raamat 2000 trükiarvuni küünib. Kender aga on igat oma raamatut müünud kolm korda rohkem.

Selline kõrvutamine aga ei tähenda mu 30-neaastasele lauanaabrile tühjagi. Tema, kes ta tuleb reklaamikeskkonnast, kes ehitas üles oma agentuuri ja siis selle põhja viis, käitub kui meelelahutaja: “Ma ei võistle teiste kirjanikega. Nad kõik on tüüpiliseld eestlased, seega igavad. Minu konkurendi nimi on Tom Cruise.”

Mulle piisas ühest õhtupoolikust temaga Tallinna vanalinna jäävalges Londonit väärivas ambitsioonikas klubirestoranis Pegasus, et saada klaasselge pilt tema kodumaast – negatiivne pilt.

Venelased nimetavad eestlasi metsainimesteks – nii see ongi.

Tema emakeel, mis ometi igale eestlasele püha on… Kui ma vaid kirjutan sõna «eesti keel», tundub see mulle võlts.

Keeled on kui toad majas: mõned lihtsalt on väikesed ja ilma kliimaseadmeteta… Puutumatu loodus, põdrad ja karud, meri? Muinasjutt.

Mees, me kuulusime Nõukogude Liitu!

Kaunid daamid, kellest mõned said rahvusvahelisteks supermodellideks? Eestlased on koledad. Ja veel koledamad on nad lakku täis. Niisiis kogu aeg. Košmaar!

Jaan Kaplinski, Eesti Günter Grass, igavene Nobeli preemia kandidaat?

Üks perseauk ja valevorst, kes avalikult kasinust jutlustab aga ise vaid istub ja ootab oma parlamendisaadiku pensioni.

Kaur Kender arvab, et ta saab uhke olla vaid Eesti narkodiilerite üle, kes on Euroopas kõige vingemad, hullemad isegi kui venelased.

Kui Kenderil küllalt raha oleks – nii 2 – 3 miljonit dollarit, siis ta emigreeruks kohe. Esialgu aga piisab sellest neljaks kuuks talvitamiseks Goas.

Võibolla muutub siiski kõik tema järgmise projekti valmimisega. Ta kirjutab nimelt koos Eesti suurima panga juhiga uut lõbusat raamatut investeerimispangandusest.

Selles kõige Eesti-vaenulikumas eestlases on, nagu kontsentreeritud tabletis, peidus terve maa, kuigi miinusmärgiga.

Tema kaasmaalastel on kalduvus vabatahtlikuks enesepiitsutamiseks. Igal juhul on tema kõige värskem teos on müügil suveniirina Tallinna Lennujaama Duty-free poes 500 Eesti krooni (60 marka) eest.

Läbi Rahulike Silmade – Through Peaceful Eyes, luksusköide, milles on kaks tosinat Kaur Kenderi lühijutte ja jutukesi eesti ja inglise keeles ning tema sõbra – Herkki Erich Merila kergelt pompöössed fotod.

Võtsin selle raamatu kaasa, jutud naistest, klubidest, armastusest, elust. Ja tänu uhkele ruudukujulisele formaadile oli see vvähem kobakas kui tema looja.