Sirbi skandaal näitab, et Eestis on -- põhiseaduse vastaselt -- tekkinud tsensuur, riigiametnikud, ilmselt poliitikute, oma partei juhtnööride järgi, sekkuvad väljaannete sisusse. On päris jahmatav kuulda kultuuriministrit ja teisi ametnikke arutamas selle üle, kas üks või teine väljaanne on stagneerunud jms. Riik annab väljaannetele raha, kuid võimukandjad tohi neile ette kirjutada, mida nad avaldavad, mida mitte. Kõige vähem võivad nad nuriseda selle üle, kui väljaannetes poliitikuid kritiseeritakse. Sisu üle saavad otsustada ainult kultuuriinimesed ise, näiteks loomeliitude kaudu. Kui mõni väljaanne hakkama ei saa, peaks seda arutama loomeliidud ja siis tegema ministrile või teistele ametnikkudele ettepaneku leida uus toimetaja vms. Siin tuleb ilmselgelt midagi seadusandluses muuta, põhikirju revideerida, et kaoks vastuolu põhiseadusega.
Meil on hää tava kritiseerida Venemaad, rääkida säälsete võimude püüetest ajakirjandusele suukorvi pähe panna. Praegu on minu meelest olukord Eestis isegi hullem kui Venemaal. Loetagu ka meie supermarketites müügil olevat Совершенно Секретно't. Meil midagi samaväärset ei olegi.
Veider, et meie president, kes on varmas kaitsma sõnavabadust Venemaal ja sekkuma diskussiooni New York Timesis, on tähendusrikkalt vakka, kui tema oma silmade all tulevad ilmsiks skandaalsed faktid võimude, võimuloleva erakonna katsetest piirata sõnavabadust siin, tsenseerida ajakirjandust. Võibolla talle lihtsalt väga meeldib Kaur Kenderi ingliskeelne ropendamine?
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire