The Recursive Devil

I have tried to show that belief in Devil leads to paradoxes. If the Devil is very smart, it surely tries to convince us that he/she is a divine being. Are we smarter than the Devil? Can we find out who is diabolic, who is divine? It's possible only if we are smarter. But are we? Maybe the Devil makes us
believe that we are? The theologians and preachers tell us that we can make the difference between God and the Devil thanks to the divine revelation given to us. But how can we be sure that this revelation is really divine? The best thing the Devil can do is to convince us that he/she is God, and to paint the divine as diabolical.

In Estonian folk lore the Devil is a kind of a small businessman, bargaining and scheming to get hold of human souls. He is terribly busy, has no leisure time. He drives in a carriage or even flies around with terrific speed. The description of such a devil reminds me of modern businessmen in my own country driving in their black BMWs or Hummers, talking incessantly with their mobile phone. Yes, the Devil had also a black carriage with black horses...

One more comparison: the missionaries, especially the Jehovist and Mormon ones who go from house to house in hope to find some more converts remind me of this folkloric Devil flying around and hunting human souls. Are the missionaries not envoys or agents of the Devil? Who can prove they are? Who can prove they are not? Who can prove religion is not an invention of Devil? Who can prove that this article is not inspired by Devil? Who can prove that the criticism of this article is not inspired by Devil? The belief in Devil leads us to an infinite recursive chain of arguments and counter-arguments, attacks and counter-attacks?

Okupatsioon -- anneksioon

Mind on ammuaega pahandanud see, et nõuka-aega nimetatakse aina okupatsiooniajaks. Olen uurinud veidi rahvusvahelise õiguse raamatuid ja küsinud tarkadelt juristidelt, kas selle sõna kasutamine on õige. Juristide arvamus oli, et sõnaga "okupatsioon" on tugevasti liialdatud. Minu arusaam on, et tegelikult oli okupatsiooniga tegemist paaril suvekuul 1940, kui Eestis võim oli tegelikult NL emissari Ždanovi käes, ent midagi endistest võimustruktuuridest veel kehtis. Kuigi okupatsioonivõim ületas oma volitusi ja asus juba muutma poliitilist süsteemi ja sekkus valimiste korraldamisse. Pärast Eesti liitmist NL-ga polnud Eesti enam okupeeritud riik, vaid kuulus NL koosseisu. Eesti kodanikest said NL kodanikud ja see ongi määrav seik. Saksa okupatsioon oli okupatsioon, kuigi ka siin okupandid astusid üle oma volitustest ja ignoreerisid EV seadusi, hävitades juute ja "kommuniste". Okupatsioon võib olla seaduslik, nagu oli Austrias II ilmasõja järel või teatud määral Iraagis, kus ÜROlt saadi midagi volituste taolist okupatsioonirežiimi kehtestamiseks. Enne Iraagi valitsuse ametisseastumist olid Eesti sõjamehed Iraagis okupandid. Millegipärast on sellel sõnal Eestis halb kõla, ta on saanud halvustava tähenduse. Kuigi rahvusvahelise õiguse järgi on anneksioon midagi palju halvemat kui okupatsioon.

Maitsest

Eestlased ei oska teha ja hinnata monumentaalskulptuure. Huvitav, et lätlased on selles vallas väga tugevad. Vabadussõja sammas võrrelduna Riia vabadussambaga. Lausa katastroofiline on lugu Tauno Kangro suurteostega. TK näib olevat PR geenius, kelle looming vaatab meile vastu varsti igast Eestimaa nurgast. Paraku on ta kehv skulptor. Käisin Tallinnas Musumäel ja olin lausa rabatud sellest, kui mannetud on tema suudlejate kujud. Seni arvasin, et TK on keskpärane skulptor,  siis leidsin, et kahjuks alla keskpärase. Nii võib öelda ka tema tellijate ja soosijate kohta. Muidugi on meil ka toredaid skulptuure, olgu kaks Wildet, suudlevad tudengid või Ülo Õuna mees ja laps Tartus. Kui me ei suuda teha hiidmonumente, siis oleks tark jääda selliste diskreetsemate, inimlikes mastaapides kujude juurde.

Eestlaste missioonist

Loen netist kirjutisi ketšua keele olukorrast Peruus ja naabermaades. See keel, mida räägib palju rohkem inimesi kui eesti keelt, on taandumas. Põhjuseks kolonialismi raske pärand, keskklassi ja ülemklassi põlastav suhtumine pärismaalastesse ja viimaste alaväärsustunne. Linna siirdunud indiaanid häbenevad oma keelt ja keelavad isegi lastel seda rääkida. Nii keel linnades hääbub. Olukord on väga sarnane sellega, mis oli Eestis sada ja veidi enam aastat tagasi. 1902. aasta Olevikus kirjutab korrespondent Paide neidudest, kes isekeskis räägivad saksa keelt, sest hää saksa keele oskus annab neile paremad võimalused tööd leida, näiteks Peterburis guvernantidena... Minu vanaema ja vanaisagi rääkinud vahetevahel saksa keelt, kuna haritlastel oli raske oma keeles, mida nad päälegi koolis ei õppinud, kõigest uuest ja huvitavast rääkida. Eesti keele püsimajäämine on ime. Kas ei oleks meie kohus nüüd mõelda teistele alandatud ja halvustatud väikerahvastele, pärismaalastele, äsjastele orjarahvastele, kes nüüdki pole oma alandusest pääsnud ja kellelt tahetakse võtta veel viimane, mis neile on jäänud -- keel, identiteet, mälu...

Eesti võiks levitada maailmas oma kultuuri loomise kogemusi, mis on tegelikult üpris unikaalsed. Võiksime saata põlisrahvaste juurde oma eksperte, oma keeleinimesi, õpetajaid. Seeasemel et saadame sõdureid ja (imet küll!) misjonäre.

Eetika ja esteetika

Itaaliast tuli meil, paluti allkirja ühele petitsioonile. Sisu see, et Costa Ricas olla kunstnik Guillermo Habacuc Vargas esitanud näitusesaalis installatsioonina kinni seotud koera, kelle lasi püüda tänavalt ja kes lõa otsas samas saalis ka suri. Kunstnik keeldunud koera lahti laskmast, ka vaatajad polevat tõsiselt sekkunud. Petitsiooni autorid leiavad, et säärane loomapiinamine kunsti sildi all on lubamatu ja kutsuvad kõiki näitusekorraldajaid edaspidi seda kunstnikku boikoteerima. Mina ei kõhkle sellisele üleskutsele alla kirjutamast, lugu aga viib mõtted kaugemale. Sai ju veel räigema kunstitegemisega hakkama soomlane TM, kes jäädvustas videole selle, kuidas ta varjupaigast võetud kassi surnuks raiub. Asjast tõusis kära, kus kunstniku kritiseerijaid nimetati fašistideks, kunstnik pääses kerge karistusega.

Üks mu tuttav teadlane luges läbi Joachim Köhleri raamatu "Alistumise kool" ja tema sõnade järgi sai aru, et natslus ei ole poliitikute vaid kultuuriinimeste sünnitis. Tõepoolest, Hitler oli äpardunud kunstnik, Goebbels oli äpardunud kirjanik, Rosenberg äpardunud filosoof... On vist mingi seos kunstilise ja poliitilise eneseteostuse vahel. Kui lennukid lendasid New Yorgi tornidesse, mõtlesin kohe, et sellise teo taga peavad olema luuletajad. Tõepoolest, Usama bin Ladin kirjutab hoolega luuletusi ja atentaadi üks põhijuhte Muhammad Atta oli arhitekt.

Ent asjal on veel üks ja vahest kõige olulisem aspekt. Üks Norra luuletaja kirjutas luuletuse, kus ta imetleb esimees Maod, kes suutis luuletada millegi enamaga kui sõnadega -- Mao luuletas massidega, rahvaga -- nii umbes oli norraka mõte. Revolutsioonis nägid romantilist kunstiteost ka mõned vene kunstiinimesed. Noore Nietzsche ja Wagneri arusaamas andis elule mõtte vaid selle muutmine kunstiteoseks. Seegi on lihtsustav kokkuvõtt nende arutlustest. Siit aga võime täiesti loogiliselt-loomulikult minna edasi. Mis takistab nägemast suuri kunstiteoseid ka natside gaasikambrites, SS-is, Stalini Valge Mere -- Balti mere kanalis, millel pole mingit praktilist tähtsust ja paljus muus sellises. Kas pole punakhmeride tapaväljad samuti hiiglaslik imposantne happening, kas pole sussivirnad Auschwitzis ja punaväe paraadid Punasel väljakul installatsioonid? Kas polnud terve tuhandeaastane Reich ja Vabade Riikide Murdmatu Liit omamoodi kunstilooming, happening, lavastus?

Tavaliselt küsime, mis on kunst, ehk on õige aeg küsida, mida tohime kunstina esitleda, kus on piir, millest edasi saab eetika ülekaalu esteetika ees ja millest edasi eetiline inimene ei tohi minna, olgu ta kunstnik või ei.

Minus tekitab ikka nõutust väljend "tabude purustamine". Nagu oleks tabud midagi, millest tulebki lahti saada. Aga tabud on osa kultuuri reeglitest, tabudeta poleks kultuuri. Ja ma ei usu, et kunsti ülesanne oleks kultuuri hävitamine. Kuigi keegi natsi-ideoloog (mitte Göring, nagu sageli väidetakse) öelnud, et haarab püstoli järele, kui kuuleb sõna "kultuur".

ikka keelest

Jäi meelde, et eesti keeles pakutavas tarkvaras oli "options" tõlgitud "suvand". Minu meelest veel üks näide veidrustest, mida eesti keele pähe meile pakutakse. Miks me ei taha olla eurooplased ja punnitame kõigest väest, et rahvusvahelisi sõnu mingite eesti keelt meenutavate moodustistega asendada. Hoolimata nende sõnade suupärasusest, loogikast ja süsteemsusest. Kui meie keeles on ammu olemas sõnad "optsioon" ja "opteeruma", miks peab siis siin optsiooni tõlkima sõnaks, mis kuidagi ei seostu asja mõttega ja on uusmoodustis vastandina inglise jt. keelte optionile. Mispoolest on "kuvar" parem kui "ekraan" või "monitor". Kui monitoring on "seire", miks siis monitor "kuvar"? 

Panin oma Nokia telefonile algul eestikeelsed menüüd, siis aga hakkas see omamoodi eesti keel nii vastu, et vahetasin inglise keelele tagasi. Miks ometi kardame nii võõrsõnu, kuigi need on kõnekeeles ja netikeeles juba ammu juurdunud? Ütleme ju tubli kümme aastat "formatin selle ketta/diski", nüüd püütakse meile selgeks teha, et tuleks öelda "vormindan". Vaevalt seda sõna keegi pruukima hakkab, juhtub vaid see, et ametlik eesti keel kaugeneb kiiresti tegelikust keelekasutusest. Uued sõnad tulevad globaalsest ingliskeelsest maailmast ja me ei jõua mingil juhul eestikeelsete sõnade tegemisega sellele järele. Mis tähendab, et enamus uudsete asjadega kaasa minejatest hakkab kasutama ingliskeelseid sõnu ja ei hakka oma keelekasutust enam muutma. Aga see pole tragöödia, seda tuleb võtta rahulikult. Inglise keeles, eriti haritumas keeles on vähemasti pooled sõnad prantsuse keelest pärit. Jaapani keeles on hiina sõnu mõnes tekstis rohkem kui jaapani omi. Mis ei tee inglise keelt vähem inglise keeleks ja jaapani keelt vähem jaapani keeleks. Ei tee ka eesti keelt vähem eesti keeleks see, kui räägime imidžist, monitorist, optsioonist ja muust, mis on päälegi ladina päritolu rahvusvahelised sõnad. Hirm oma identiteeti kaotada võib meile valmistada suuremaid indentiteediprobleeme kui uue globaalse ja euroopaliku indentiteedi rahulik omaksvõtt. 

Minu emakeeles nagu paljude inimeste emakeeles on kindlalt olemas sõnad nagu "formattima", "tseedee", "seivima", "fail", "imidž" ja muud seesugust. Ning ma ei näe mingit vajadust emakeelt ümber õppida, iga uuema sõna juures mõelda, kuidas see nüüd ametlikult peaks olema. Sellise mõtlemise-kahtlemisega jääme lihtsalt ilma emakeelest, emakeel muutub võõrkeelseks, kuigi taotlus on olnud vastupidine. Millest olen Sirbile ka kirjutanud. Ja kirjutan jonnakalt edasi. Sest tunnen, et umbes 55 aastase tekstitöötluse harjumusega literaadina on mul rohkem õigus öelda, mis on hää eesti keel kui paljudel keeleõpetajatel või keeletoimetajatel. Ja mitte kellelgi ei ole õigust mulle ega kellelegi teisele öelda, mis on tema (õige) emakeel. 

Mind häirib see, et meie ülikoolides asendatakse suulised eksamid-arvestused aina enam kirjalike testidega. Vähemaks jääb õpetaja-õpilase vahetut suhtlemist. See aga on midagi väga olulist ja asendamatut. Eksam on vahel omamoodi rituaal, isegi rituaalne kahevõitlus ja mõnedest said lausa legendid. Näiteks kurikuulsatest kõrgema taseme eksamitest Gustav Suitsu juures. Muidugi on asju, mida on lihtne ja otstarbekas testida, näiteks rehkendamisoskust, valemite tundmist keemias või võõrkeele sõnade tundmist. Kuid vahel on tähtsam aru saada sellest, mis inimesega on tegemist, kas ta oskab mõelda loovalt, vaimukalt, tulla piinlikust olukorrast leidlikult välja. Seda eriti siis, kui me ei kontrolli inimese teadmisi, vaid peame otsustama, kas näiteks võtta ta vastu kooli. Meie eliitkoolides on nüüd katsed, milleks mõnedki vanemad oma lapsi aastaid ette valmistavad. Need hoolega ja kuluga treenitud lapsed saavad kooli kergemini sisse, kuid seetõttu jäävad parematest koolidest sageli välja võimekamad, kuid vähem treenitud ja näiteks lihtsalt häbelikumad lapsed, kellest aastatega võiksid saada hoopis tublimad õpilased ja hiljem isiksused kui treenitud lastest.

Pole mitu aastat oma kodulehte http://jaan.kaplinski.com suurt uuendanud. Ning pole ka erilist indu seda teha. Too veebisait on paisunud mingiks labürindiks, kus endalgi raske leida seda, mida vaja, lugejatel veel raskem. Kaotada või ümber teha teda siiski ei tahaks, üht-teist ehk vahetan vahel välja ja midagi lisan. Ent nüüd otsustasin kasutada Google võimalusi ja teha lihtsalt ühe blogi, nagu neid õige paljud teevad. Luua endale kohakene, kus oleks võimalik mõtteid kähku avaldada, andmata neile korraliku kolumni kuju nagu ajalehes või esitada netikommentaarina, mis mulle ei meeldi, sest pole tahtmist selles põhiliselt anonüümses kisakooris (mida kommentaarium enamasti on) kaasa kisada. Hääl läheb kaduma. Vahel aga tahaks niimoodi häält teha, et keegi ikka kuuleks ka.