Kodumaa ja asumaa

Kodumaa on kodune maa, maa, kus inimene tunneb end kodus. Eestis on alad, kus saab end koduselt tunda, nüüd aina kahanemas. Metsad, õitsvad niidud, põlluveered kaovad. Kodus tunneb inimene end veel vaid oma toas, oma aialapil. Ja seda ta siis ülihoolikalt koristab, korrastab, harib. Steriilsuseni, tapva korralikkuseni välja. Aga suur osa Eestist pole enam kodune, pole kodumaa, vaid on asumaa, mis on olemas vaid tooraine-allikana, maana, millelt võetakse, mis võtta ja müüa annab. Asumaa on maa, mida ekspluateeritakse, millest hoolitakse ainult kui ressursist.

Vene kool, vene keel jne.

Aitab jamast! Kaua siis jahutakse ja seletatakse venelaste integreerimisest, vene kooli reformimisest või kaotamisest ja muust selle juurde kuuluvast! Kaua saame venelasi võtta objektina, kellega midagi tehakse, keda kasvatatakse Eesti kodanikeks, eestimaalasteks, paipoisteks! Inimesi, sh ka mitte venelasi ei saa ega tohi niimoodi objektidena kohelda. See ei ole eetiline. Ei tohi püüda neid kellekski kasvatada. Mäletame ju, kuidas inimesi kasvatati NLiidus ja mis sellest välja tuli. Inimesed, ka venelased, on subjektid, kellel on oma väärtused, oma väärikus, oma maailmanägemine. Minu meelest on ainuõige lasta venelastel ja teistel arvukamatel vähemustel Eestis ise otsustada, kuidas nad tahavad elada, õppida, töötada. Peame andma venelastele samad võimalused, õigused ja loomulikult kohustused kui on soomerootslastel Soomes. Aeg on lõpetada mula selle üle, nagu ei oleks need venelased, kes siia sattusid pärast 1944. aastat päris õiged eestimaalased, et nad ei ole päris rahvusvähemus. Vene kooli küsimus on lihtne: ainult lastevanematel, peredel on õigus otsustada, mis koolis ja mis keeles lapsed õpivad. Ja ei kellegi teisel. Riigi poolt saab esitada ainult teatud tingimused: eesti keele oskuseta on paljud töökohad meil suletud. Kuigi ka siin tuleb lõpetada väiklane norimine. Iga politseinik, taksojuht ja meedik Narvas või Sillamäel ei pea tingimata eesti keelt oskama. Peab ainult olema garantii, et eestlasel on lihtne leida kedagi, kes keelt oskab. Selle asemel, et venekeelset haridust ja kultuurielu välja suretada, tuleks seda toetada. Vene keelt peaks Eestis rohkem olema, peaks aitama siinsetel venelastel luua oma eestivene kogukond, oma kultuur, mis tahestahtmata oleks alternatiiviks Venemaa, Läti, Ukraina vene kultuurile. Nagu on soomerootsi kultuur, mis on maailmakultuurile annud mõndagi. Et ka meie vene kultuur millegi samaväärseni jõuaks, on venelastele vaja anda kindlus, et nad saavad ise oma kultuuri- ja hariduselu korraldada, et seda ei tee keegi teine nende eest. Dixi et animam meam levavi.

President Kersti Moskvas

Ei saa lahti mõttest, et Eesti president Kersti Kaljulaid ei sõida Moskvasse ja ei taotle kohtumist Vladimir Putiniga ainult omast tahtmisest ja äratundmisest. Mind ei üllataks, kui tal pääle Eesti asja ajamise on ka mingeid suuremaid asju ajada ja seda teeb ta kellegi palvel või ülesandel. Et näiteks üle anda mõne Lääne tipp-poliitiku sõnum Putinile. Miks võiks seda teha Eesti president? Miks ka mitte. Eesti on Vene-vastases retoorikas olnud selgelt mõõdukam kui Leedu ja Läti. Ning võib-olla on Kersti K. ka kelleski olulises tegijas äratanud usaldust. Kui asjad on nii, seletaks see meie poliitikute ehmatust ja segadust. Sest kõrgema taseme asju ei tule ega tohi arutada madalamal tasemel, näiteks Riigikogu väliskomisjoni liikmetega. Elame-näeme.

Patt Püha Vaimu vastu

Mulle ei meeldi terminid "autoriõigused" ja eriti veel "intellektuaalne omand". Ma arvan, et vaimne looming, loomine peavad olema vabad. Kirjanduse, muusika, kunsti vaimne, mittemateriaalne osa pole kellegi oma. Looming sünnib inspiratsioonist, mida ei saa kontrollida ja mis pole samuti kellegi oma. Inspiratsioon, in-spiratio on nagu see vaim, vaimuhingus, pneuma millest Johannese evangeeliumis on öeldud, et ta liigub-puhub, kus tahab. Meie ei ole oma loomevõime, eriti inspiratsiooni, loova vaimuhinguse isandad ja kontrollijad. Vaimuhingus on meie isand, kui ta "meie pääle tuleb". Matteuse evangeeliumis 13:32 ütleb Jeesus, et pattu Püha Vaimu vastu ei saa inimene kunagi andeks. Meie arusaamine loomisest, loomingust, meie kujutelmad "intellektuaalsest omandist", "autoriõigusest" on patt Püha Vaimu vastu. Seda on ka see, et loojatele makstakse tiraažide, esituste jms. päält. Kuna me oma nõtruses ei oska, ei julge hinnata kvaliteeti, loodu väärtust, siis hindame kvantiteeti. Tekitades niimoodi kunstides inflatsiooni, sundides loovaid inimesi künnihärja kombel töötama, aina kirjutama, komponeerima, maalima. Loomingu eest tuleb muidugi loojale, see tähendab inimesele, kellele Vaimuhingus on loomisvõime annud,  tasuda, kuid mitte selkombel, nagu tehakse Euroopas ja mujal Läänemaailmas. Pääle muu ei ole looming individuaalne, vaid kollektiivne. Oleme kääbused hiiglaste, oma eelkäijate õlgadel. Ja totter on nõuda, et me oleksime originaalsed, ei laenaks, võtaks eelkäijatelt midagi üle, ei varieeriks, muudaks, täiendaks. Nagu tegid vanasti autorid, nagu tegi Shakespeare, tegid muusikud ja kustnikud keskajal ja hiljemgi. Kui vaatan oma noorepõlve luuletusi, siis on imelik tunne: mul on raske uskuda, et mina olen nende autor. Nad on kuskilt tulnud, nad on mulle annud Vaimuhingus. Imelik kasvõi see, et kuigi ma ei olnud nooruses kristlane, on mu luuletused kristlikud, on religioossed. Vaimuhingus teadis, mida tahab öelda, mina päriselt ei teadnud. Nüüd ehk saan aru.

Filosoofiline veeuputus

Loen Sirbi artikli annotatsiooni: «Antropotseeni onto-epistemoloogiad ehk Kes saab olema posthumanismi subjekt?» («Onto-epistemologies for the Anthropocene, or Who will be the Subject of the Posthumanities?»). Sellise loengu peab Ameerika õpetlane, kes tegeleb genderiuuringutega, meretemaatikaga kunstis, ökofeminismiga, mateeria subjektsusega jne jne. Võibolla on ta tark inimene, aga selline filosoofiline sõnalaviin hirmutab mind. Ons nüüd läänemaailmas alanud omamoodi filosoofiline sõnauputus, mis meid enda alla matab, ilma et päriselt aru saaksime, mida see tähendab, mis toimub. Analoogseid näiteid leiab aina enam. Eriti sääl, kus kunstiinimesed asuvad filosofeerima, seletama, mida nad tahavad öelda. Aga apostel Paulus tuletab meile nüüdki meelde, et võime osata palju keeli, liigutada mägesid ja teha muudki imelist, aga see kõik on tühi, kui pole armastust. Buddha ütleb vähem, ta naeratab. Armastuse keel on lihtne. Vahel see ongi ainult naeratus. Tuleks tulla tagasi armastuse ja naeratuse juurde.

Kasvatame lapsed värvusneutraalselt!

Kümme protsenti meestest Euroopas on värvipimedad, naiste protsent on väiksem. Igal juhul on värvipimedad diskrimineeritud ja alandatud ja seda aina enam, mida rohkem meile kõike pakutakse värviliselt, olgu pakendeid, kaarte, skeeme, graafikuid. Sellele ebaõiglusele tuleb lõpp teha! Tuleb lõpetada see värvide pillerkaar eriti lastetubades, lasteaedades, koolides! Lastele tuleb luua värvusneutraalne kasvukeskkond. Lastele ei tohi rääkida rohelisest, punasest, kollasest jne. Võib esialgu ainult rääkida värvilisest ja värvitust. Värvide nimetuste kasutamine tuleb kaugemas tulevikus üldse keelata, sest meil pole mingit õigust oma värvinägemist, oma värvimeelt pääle suruda neile, kes värve näevad teistmoodi. Meie värvinägemine on illusioon, sotsiaalne konstrukt ja kui alustame laste vabastamist sellest, vabastame tulevikus inimsoo ühest illusioonist. Nagu illusioonist, et on olemas mehed ja naised.

P.S. Avastan kohkumisega, et olen ise kasutanud diskrimineerivat sõna "värvipime". Seda sõna ei tohi tegelikult kasutada. Võiks rääkida värviteislastest või teisvärvlastest või leidub mõni parem sõna. Kuidas öelda ingliskeeles, ei julge pakkuda.

Presidendid vahetusse

Ameerika uudisteagentuur OWT on kindlatest allikatest teada saanud, et Eesti ja USA vahel on sõlmitud salaleping, mille alusel riigid teatud ajaks vahetavad oma presidendid: Kersti Kaljulaid asub Valgesse Majja, Donald Trump Kadriorgu. Kui pikk see aeg on, ei ole veel selge. Kaljulaid juba harjutas Ameerikas ametit. Trump õpib väidetavalt eesti keelt, "kurat" ja "perse" olevat tal juba selged. Uus Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon sünnib Trumpi huvides, sest ainult sellise valitsusega on ta valmis koostööd tegema. Kaljulaiu lubadus kutsuda peaministriks Kaja Kallas on feik, eesmärgiga tähelepanu tegelikult asjakäigult eemale juhtida.