Ikka on meeles, kuidas ajaleht Le Monde pahandas president Macroni pääle, kui too oli tõdenud, et Aafrikas ei saa inimeste elujärg paraneda, kui naistel sünnib kaheksa last. Viisakas see ütlemine tõesti ei olnud. Aga... Ons naise (ja abielupaari) õigus saada nii palju lapsi, kui ta tahab, üks kindel-kõigutamatu inimõigus?
Aastat seitsekümmend tagasi, kui maailmas oli veel palju tiigreid, elevante, ürgmetsi ja Eesti jõed olid täis kalu, seletas vanaisa mulle kord, et maailmas on kaks ja pool miljardit inimest. Praegu on neid umbes kolm korda rohkem. Igaühe kohta tuleb nüüd veidi üle 2 hektari viljakandvat maad, see on ca kolmandik maismaa kogupinnast, ülejäänu on kaetud jääga, kõrgete mägedega või on kõrb.
Minu lapsepõlves oli see pind kolm korda suurem, igaühele meist jagus kuue-seitsme hektari ümber maad. Tasub arvestada sedagi, et tollal oli palju vähem maad asfaldi, kruusa, laopindade jms. all.
Kas inimõigused tähendavad seda, et igaühel on õigus kasutada võrdset osa maapinnast (ja merepinnast)? Kas siis see, kui ühed saavad rohkem lapsi, ei riku nad sellega teiste inimõigusi? Kas see ei ole ka omamoodi ahistamine? Tõsine mõtlemise koht. Mõelda tuleks ka selle üle, kas ka loodusel, teistel loomadel pääle meie on õigusi Maa pinnale? Kui igaühel on õigus oma maalapile, kuidas seda õigust kindlustada, garanteerida? Kas peaksime loobuma maa eraomandusest, võtma ette suure ümberjaotamise? Või andma igaühele õiguse oma maad müüa, rentida jne? Kas iga riik peaks oma kodanikele, asukatele tagama õiguse kasutada tema pindalast õiglaselt arvestatud osa?
Ning muidugi: kas see kaks hektarit on piisav inimsoo kestmiseks? Loodussüsteemide korrapäraseks toimimiseks, millest sõltume meie, mille osa me oleme? Kardan, et vastused kõlavad nii ebameeldivalt, et suur osa meist ei taha neid kuulda. Ega kuulda võtta.
mardi 11 décembre 2018
mercredi 28 novembre 2018
Intelligence is an idol
There is a lot of
talk about „intelligent life in the universe”. With some attempts
to analyze the probability of such a phenomenon in our galaxy, and
contacting it. Mostly, the word „intelligent” or, what is the
same „intelligence” is not analyzed. It is presumed to mean
something very positive, an intelligent living being must be like us
and often is presumed to be better than us. In fact, intelligence,
reason is in itself neither good nor bad. Intelligence is a computer
we carry with us. A computer that does some important calculations,
helps us to find the best way to live our life, to maximise good and
minimize bad. But what is good and what is bad, is not for our
intelligence, for our shouldertop computer to decide. Good is what we
like, what is pleasant for us -- sweet things, nice landscapes, nice
people, good sex, interesting games... Bad is what we dislike, try to
avoid: pain, hunger, cold, contacts with unpleasant people, ugliness,
bad smells, dull surroundings... Dualistic division of things we meet
and interact with into good and bad is an essential attribute of
every life, be it simple or complex. In evolution, this dualism has
evolved, become quite complex, although some fundamental things have
not changed. We still pull our hand away from a hot pan, we look for
a bottle of water when we are thirsty. But we also avoid some music,
some interpreters we consider bad, we like some poetry and dislike
some other, we like and dislike some eroticism, we hunt lions and
tigers, although they no more pose a danger to us. Our intelligence,
our brain is like a guide, a pilot trying to guide us through an
intricate maze. It is much more powerful than the computer of other
animals, but still it is not all-powerful. It can help us not to
stumble on a fallen twig, but it cannot tell us to avoid a drunken
driver who is just turning around the corner and can hit us. It does
not warn us about an earthquake or tsunami. The problem is that while
we become more skilled, our intelligence does a better job in guiding
us, it is also busy with making the maze we are in, more complex,
more labyrinthine. In the distant past when the human civilization
was stable, changed very slowly, mankind more or less succeeded in
surviving, its brains, its intelligence evolved and changed in unison
with the environment. The turning point seems to have been the
neolithic revolution when man began changing his environment faster
and faster, creating more and more complex systems he had to control.
And, as we see nowadays, man has lost control of the world he has
changed, transforming it into a biotechnosystem completely different
from the one he evolved in, became what he still is, an animal
controlled by its instincts, emotions, trying to use its brain, its
shouldertop computer to solve the problems. That are more and more
problems created by itself. Man is losing his ability to control the
man-made world. And probably this process, the out-of-control
development of our world will end with a catastrophe first of all, a
catastrophe for us and many other living beings. I believe that this
development is not necessarily human, if there are other „intelligent
beings” in the universe, they must sooner or later run into the
same difficulty: they become unable to cope with the environment, the
world they have remade, remodeled, and their civilization falls
apart, maybe they are even unable to survive. I think this is one
quite probable answer to so-called Fermi paradox: the absence of any
trace of extraterrestrial civilizations that should be not so rare in
the universe. They may well have destroyed themselves.
Self-destructiveness is necessarily programmed in any intelligence,
when it becomes powerful enough. Intelligence seems unable to control
itself, and, of course, the instincts, the emotions that make it
work, dictating to it what is good and what is bad. Intelligence is not God, it has the tendency to become an idol, a false god.
samedi 24 novembre 2018
Steriilsus
Üks vana artikkel, mis ehk tasub uuesti lugejate ette tuua.
KAASÜÜRILISED
Meie kodu pole ainult meie kodu, meie keha pole mitte ainult meie
keha: siin elab muidki olevusi. Alates vaaraosipelgadest, ämblikest
ja soomuklastest toas-vannitoas ja lõpetades pääsukeste, varblaste
ja toonekurega aias maja juures. Osa neist on inimesega koos elanud
väga kaua, isegi sadu tuhandeid aastaid. Meie kõige põlisemad
kaaslased on tihedasti seotud inimese kehaga. Nagu täi, kellest
tsiviliseeritud rahvad on esialgu lahti saanud ja kelle nimetus on
üks kõige vanemaid sõnu kõigis keeltes. Nagu mitmesugused
bakterid, kes elavad meie nahal ja kellest viimastel aegadel on
samuti tahetud lahti saada. Nagu lubavad bakteritsiidsete seepide
reklaamid. Mis õnneks luiskavad, sest bakterite hävitamine nahalt
pole sel kombel võimalik. Kuid selle bakterikoosluse nõrgestamine
võib inimesele kalliks maksma minna. Ülemäära puhastatud nahale
asuvad vahel elama tõeliselt ohtlikud pisikud, põhjustades lausa
ravimatuid haigusi. Nii tuleb meil leppida oma kehal paikneva
mikro-ökosüsteemiga. Kuni see on enamvähem normaalses seisus, on
meie nahk enamvähem terve. Aegamööda jõuab meieni arusaam, et me
pole kohastunud eluks steriilses keskkonnas. Mingi hulk "mustust"
on meie normaalseks eluks vajalik. Kui liialdame puhtuse ja
hügieeniga, jääb tõenäolikult välja kujunemata meie
immuunsüsteem ja tagajärjeks võivad olla viimastel aegadel
ülitavaliseks muutunud allergiad. Nagu on olemas mustade käte
haigused, on paraku olemas ka liiga puhaste käte haigused.
Mis kehtib mikro-ökosüsteemi kohta meie nahal, kehtib ka
mini-ökosüsteemi kohta meie sisikonnas. Ka siin on ilmselt
puhtuse-steriilsusega liiale mindud. Poepiim ei lähe enam õieti
hapuks: selles pole piimhappebaktereid nagu vanas hääs maapiimas.
Mida minu põlvkonna lapsed veel otse lehma ihust tulnult
lüpsisoojalt jõid. Muidugi võis maapiima jooja saada sellest mõne
vahel lausa ohtliku pisiku, mida lehma ihust otse torudesse ja
torudest taarasse voolavas piimas pole. Kuid pole võimalik väga
kaua ignoreerida lihtsat tõde: igas võit sisaldab ka kaotust. Ning
see, kui välistame oma elust riskivõimalused, võib kaasa tuua uusi
ja hullemaid riske.
On väga tõenäoline, et säilitusained, mida leiame enamuses
poetoitudes, nõrgestavad-vaesustavad meie sooltefloorat, meie
sisikonnas elavat ökosüsteemi. Ning tulemusena võib võõramaine
toit või joogivesi meie seedimise kergemini rikkuda. On eriti kurb,
et säilitusaineid ei lisata kaljale, juustule või leivale mitte
hügieeni huvides, vaid tootja ja müüja huvides. Nii on toitu
hõlpsam säilitada ja transportida. Siin, nagu mitmel pool mujal,
allume suure süsteemi diktaadile. Sellele vastu hakata pole lihtne,
kuigi turg on olemas ja säält võime leida värsket toitu. Ent
suurel osal meist pole aega turul käia. Oleme oma aja vahetanud
rahaks. Kuid nagu öelnud üks indiaanipäälik: raha ei kõlba süüa.
Sõna "steriilsus" kummitab mind ka siis, kui vaatan uuemat
arhitektuuri, ka sisekujundust. Siin ei ole määravaks ülepingutatud
arusaam hügieenist, vaid ühelt poolt arhitektide suur kihk näidata,
et ka siin Eestis osatakse projekteerida midagi ülimoodsat ja
teiselt poolt ehitajate ning tellijate soov ehitada võimalikult
hõlpsalt ja odavalt. Tulemuseks on klaasmajad ja plekkbarakid —
viimaseid võime imetleda Tartu poolt Tallinnale lähenedes maantee
ääres. Küsisin kord tuttavalt Jaapani disainerilt, miks küll
tänapäeval ehitistes kasutatakse nii palju klaasi. Ta vastas, et
see on lihtsalt odav ja mugav materjal. Usun, et tal oli õigus. Mul
on sügavad kahtlused, kas selline klaasi, plekki ja betooni eelistav
arhitektuur on meile kõige sobivam elukeskkond. Millegipärast
tahavad rikkad inimesed Euroopas ja Ameerikas elada majades ja
linnades, kus seesugust moodsat arhitektuuri pole, näiteks Itaalia
vanades linnades, sageli ka ilma kõigi mugavusteta. Siin näib
olevat mingi vastuolu.
Ent lapsepõlvest pääle olen ma jälginud linde, elanud maal koos
nendega, vaadanud, kuidas pesakastis kasvab suureks kuldnokapere ja
kuidas siis pesakasti hõivavad piirpääsukesed, uue nimega
piiritajad. Olen jälginud tänaval keksivaid varblasi ja tähtsalt
pääd noogutades tatsavaid tuvisid. Minu jaoks algab Tartu suvi
siis, kui taevasse linna kohal ilmuvad needsamad piiritajad, kelle
lennukaari võin kaua jälgida ning imetleda. Nii vaatan linna, maju,
arhitektuuri tahtmatult ka linnupilguga. Ning see vaade ahistab mind.
Klaasist-plekist-betoonist linnas pole lindudel enam kohta. Pole neil
kohta ka parkides. Kust politsei soovitusel kõrvaldatakse põõsad,
nii et pargi asemele jäävad järele rohelised kõrbed,
murutraktorite harjutusväljakud, millel seisavad tumedad sambad —
kõrgete puude tüved. Viimati Tallinna südalinnas jalutades
jahmatas mind see, et ma ei näinud ega kuulnud ühtki lindu.
Mõtlesin siis vanale Firenzele, mis kihab elust, kus taevas on täis
pääsukesi ja piirpääsukesi, kelle õhtul vahetavad välja
nahkhiired. Firenze vanade majade katusealustes ja igasugu orbades on
neil piisavalt peidu- ja pesitsuspaiku. Moodsates majades aga pole.
Linnupilguga uusehitusi vaadates hakkab mul kõhe. Tahaksin
ehitajatele veel kord meelde tuletada, et ka lindudel peaks linnas
olema koht. Mida hää tahtmise juures on võimalik luua. Seintesse
on võimalik paigutada plokke, milles on pesaõõned piiritajatele ja
varblastele. Rõdudele on võimalik paigutada pesakaste, nagu olen
ise teinud. Ning klaasiga on võimalik olla tagasihoidlikum. Sest
pahatihti lendavad linnud end vastu suuri aknaid ja klaasseinu
surnuks, taipamata, et nende ees pole taevas, vaid taeva peegeldus.
Ma usun, et lindude ja inimeste kooselu on midagi meile olulist. Egas
ilmaaegu inimesed ei kujutanud oma ideaalolendeid — ingleid
tiivulistena. Ma ei taha elada majas, kus lindudel pole kohta
pesitseda. Ma ei taha elada linnas, mille kohal ei lenda
piirpääsukesed.
lundi 19 novembre 2018
Winners and Losers
Who were the winners in the First World War? Not the British, not the French, not the Germans... None of the nations participating in the butchery, fighting for what they believed were their national interests. The winners were forces waiting on the sidelines -- the Bolsheviks and, somewhat later -- the Nazis. And on of my biggest fears is that this situation will repeat itself mutatis mutandis after the looming Third World War, be it cold or hot. I am afraid of the powers now waiting on the sidelines -- the Islamic extremists. Whom the stupid Americans are wooing and bolstering. The situation is dangerous partly because in this way the smaller uncivilized states acquire too much power, are free to advance their own interests or what their princes and imams consider to be their interests. As the Saudis propagating their fanatical obscurantist version of Islam. The savage killing of Mr Khashoggi is perhaps a timely warning: now the world leaders can understand better what the Saudi regime really is. And perhaps some of them understand that it would be better to move toward of the reconciliation with Russia and China, toward unity of the civilized North menaced by some dark forces of the South. I borrow this idea from Anatol Lieven for whom I have great respect.
vendredi 9 novembre 2018
Some pessimistic thoughts
The biggest danger
to the world, to us all, is the degradation of Nature, of our planet.
This process is, unfortunately, enhanced by two factors – the
stupidity of American politics and, partly assisted by it, Islamic
extremism. Both of them, sometimes even coordinating their efforts,
are fighting against their imaginary enemies, be it Iran, Russia,
China in the name of true religion, democracy, freedom, etc.
Resources that could help us to combat climate change, pollution,
deforestation, desertification, extermination of wildlife, are spent on arms race. Instead of explaining to people the importance of
change of lifestyle in the face of imminent danger, they are
inundated with propagandistic, often mythologizing small talk with
its stereotypes of the battle between the forces of Good and Evil,
the latter often represented by Putin. What we would need is
something that did Churchill in June 1941, after Hitler invaded the
USSR, declaring his full support to Stalin. America, the West should
forget about the differences between itself, Russia and China, and
join its forces against the real evil – the looming environmental
crisis. Unfortunately, America, exporting its ideology, its life
style, its religion, is doing much to deepen it. It's hard, nearly
impossible to see here any chance of a radical positive change that
could save our planet and ourselves. In theory, the right way of
action would be do declare a state of ecological emergency in all
countries and to mobilize all resources to combat pollution,
over-consumption, demographic explosion, climate change, etc. It would
also mean some changes to our understanding of international law,
human rights, need of economic growth, national sovereignty and some
other of our cherished ideas. Such a development seems at present absolutely utopian
mardi 6 novembre 2018
Öko-sovetiseerumine kui võimalik pääsetee
Et
päästa Maa loodusest, mis päästa annab ja nii ka inimeste
võimalus siin planeedil omadega toime tulla, peaksime elatustasemelt
--- sovetiseeruma. Elama umbes nii, nagu elasime enne kapitalismi
võitu siin. Nõukogude Liit suunas lõviosa ressursse (10 – 20%)
sõjavarustusse, inimestele tarbimiseks jäi napilt. Ent ka looduselt
võeti vähe, sõjavägi metsa ja rohumaid eriti ei vajanud. Reostus
oli kohalik, looduse ekspluateerimine palju väiksem kui praegu.
Metsikut, hooldamata loodust oli ka Eestis palju rohkem, näiteks
piiritsoonides.
Nüüd
kulutame militaarsetel eesmärkidel paar protsenti oma eelarvest.
Tarbimine ja looduse ekspluateerimine on kiiresti kasvanud. Mida
rahaks annab teha, rahaks ka tehakse.
Aina
selgemaks saab, et kui me oma planeedil elu ümber ei korralda,
ressursside kulutamist majanduskasvuks, tootmise-tarbimise kasvuks
radikaalselt ei piira, ootab meid ökokatastroof, kliimamuutus,
uputused, orkaanid, veepinna tõus ja palju muud, millest on
kirjutanud IPCC ja näiteks Rooma klubi. Pääs olekski tagasiminek
Nõukogude elu juurde. Selle olulise vahega, et sõjakulutuste asemel
suunaksime samaväärse osa oma ressurssidest, pingutustest
looduskaitsesse. Seeasemel, et valmistuda võitluseks teiste riikide
vastu, alustaksime võitlust planeeti ohustava elu, ideoloogia,
poliitika, majanduse vastu. Elama peaksime palju kasinamalt kui
praegu, umbes nii, nagu elasime N ajal. Sõitma rohkem bussidega,
vähem reisima, elama väiksemates korterites, kasvatama ise omale
aedvilja, pidama loomi, parandama vanu asju seeasemel, et neid ära
visata. Jne. Jne. Poliitika ja ettevõtlus peaksid otsima viise,
kuidas kasinamates oludes inimestel oleks võimalik hästi, väärikalt
elada. Mis on täiesti võimalik.
Sõjaline
konflikt „Ida” (Venemaa, Hiina, Iraan...) ja Lääne (USA,
Euroliit...) vahel oleks sama jabur ja hukatuslik kui oli Esimene
Maailmasõda, kus omavahel sõdisid samasse tsivilisatsiooniringi
kuuluvad riigid, meeleheitlikult-propagandistlikult üles puhudes oma
erinevusi. Nagu tihtipääle tehakse nüüd nii Idas kui Läänes.
samedi 20 octobre 2018
Антиимпериалисты или империалисты
Иногда
думаю, что США уже больше столѣтія
занимались ломкой, разчлененіемъ
имперій, начиная съ Испанской въ 1898
году. Потомъ пришелъ президентъ Вильсонъ
съ своей идеей о самоопредѣленіи народовъ, которая была одной изъ главныхъ
причинъ гибели Австро-Венгрии и потери
Германіей своихъ колоній. После Второй
мировой войны Америка активно помогла
расчленить Британскую имперію, оказывала
помощь и силамъ, боровшимся противъ
французовъ въ Алжеріи. Америка достигла
успеха и въ противостояніи съ СССР, отъ
которой осталась Россія и свора маленькихъ
странъ – сателлитовъ США. Можно упомянуть
и то, что после войны на Тихомъ Океанѣ
и Японія потеряла принадлежащія ей
заморскія территоріи. Свои колоніи
потеряла и Италія. Логическій выводъ:
цель американской политики – устранить
всѣ конкуренты, всѣ великія державы,
чтобы остаться единственной таковой.
Вмѣсто орловъ ныне въ мірѣ стая воробьев,
которые ссорятся между собой и не
представляютъ никакой угрозы США.
Остались лишь Китай и Россія, которыхъ
американцам еще не удалось разчленить
и нейтрализовать. Но этимъ они серьезно
занимаются.
Inscription à :
Articles (Atom)