Rule of law vs rule of love

I have become quite sceptical about the possibility that the rule of law by itself can lead us to a just and humane society. It is necessary, but not sufficient at all. Pursuit of justice with the help of law, jurisprudence, courts and disputes can easily become a maze. And a maze is not the best way out of a difficult situation. Instead of the rule of law, our aim should be rule of love.

Venevastasus kui rahvusluse alus

Ukraina keelest saab vene keele oskaja midagi aru ja kui oskad ka poola keelt, ei ole ukraina teksti eriti raske lugeda. Lood endale mingi algoritmikese, mis aitab ukraina morfeemid vene omadeks transformida ja loedki. Ja vahel on huvitav, vahel ka väga õpetlik lugeda. Allpool katkeke eessõnast Dmitri Dontsovi oopusele, mis on vist üks kõige käredam venevastane traktaat üldse, mida tean. Millest see käredus? Pääle muu ehk sellegipärast, et osa Ukraina intelligentsi ei saa leppida sellega, et Kiievi kunagine sära ja ülemus on kaotatud, et Kiievi Venemaa asemele on tõusnud Moskva Venemaa. Analoogia araablastega, kes ei andesta Läänele seda, et Lääs on võtnud islami-ilmalt selle aupaiste, mis tal kunagi oli.

Dontsovile on Venemaa "apokalüptiline koletis", kellega ei ole võimalik mingi kompromiss. Venemaa on pimedus, Lääs valgus, Venemaa -- kollektivism, Lääs -- individualism, Venemaa -- türannia, Lääs -- vabadus jne. Ehtne mütoloogiline mõtlemine. Mis viib kahtlusele, kas siin Ida-Euroopas sageli tegelikult tahetaksegi "integreeruda Läände", sest Lääs on siinses ideoloogias lihtsalt Venemaa antipood. Aga Lääne väärtusi omaks võtma ei tõtata, nagu näitab gay-paraadi laialipeksmine Kiievis või eestlaste raevukas reaktsioon kooselu seadusele ja võimalusele, et siia tuleb pagulasi Aafrikast. Nii et tegelikult oleme vaimselt endiselt Ida-Euroopa, üpris Venemaa sarnane. Lõige, fassong on sama, rõivas ainult pahempidi pööratud. Venemaa Lääne-vastasus on IdaEuroopa Vene-vastasusega väga sarnane, tegu on sotsiaalpsühholoogiliselt sama fenomeniga.

Siin siis katkeke Dontsovi raamatu eessõnast, mille autor on teose Дух Росії väljaandja-toimetaja Oleg Bagan. See võtab hästi kokku Dontsovi põhiteesid. Raamat ilmus esialgu saksa keeles 1961. aastal, äsja tuli välja ukrainakeelne tõlge. 

В українській історії Д.Донцов став тим Катоном Старшим і Кассандрою в одній особі, який не втомлювався повторювати, що загроза з боку Росії-імперії буде нависати смертельною небезпекою, доки українці як нація не позбудуться всіх можливих напливів з російського світу на всіх рівнях – цивілізаційному, культурному, політичному, соціальному, інформаційному і психологічному. Йому вдалося сформувати цілі верстви і покоління українських громадян, які антиросійську ідеологію як рацію стану взяли собі на озброєння абсолютно.

Ukraina ajaloos sai D. Dontsovist Cato Vanem ja Kassandra ühes isikus, kes ei väsinud kordamast, et surmaga ähvardav oht julgeolekule Vene impeeriumi poolt püsib niikaua, kui ukrainlased ei vabane kõigist võimalikest Vene mõjudest, olgu need tsivilisatsioonilised, kultuurilised, poliitilised, sotsiaalsed, informatsioonilised või psühholoogilised. Tal õnnestus kujundada terved kihistused ja põlvkonnad Ukraina kodanikke, kes võtsid jäägitult omaks venevastase ideoloogia kui riikliku poliitika aluse.

Edasi, Kentuki poisid!

Nad hüüavad kooris, tõsiste ja veidi tusastegi nägudega -- president, kaitseminister, endine ja praegune välisminister:

"Edasi, Kentuki poisid, surm punanahkadele!"

See on sloganlik kokkuvõte Eesti julgeolekupoliitikast. Et slogan on laenatud Joosep Tootsilt, ei tee seda vähem tõsiseks. Ja tuska näib asjalistele tegevat see, et Kentuki poisid ei ilmuta sama püha viha punanahkade vastu ja sama suurt entusiasmi nende vastu sõjaretkele minna. Nagu ikka, ei saa nad aru, mis on õige ja hää. Nii võivad nurjatud punanahad esialgu rahulikult hingata.

Õhtumaa sadistist masohistiks

Õhtumaa, so Lääne-Euroopa ja kahvatunäoline Ameerika on mitmeid aastasadu käitunud sadistlikult: alistanud, vallutanud, koloniseerinud, hävitanud teisi tsivilisatsioone, rahvaid, riike. Nüüd tundub, et Läänt on haaramas sadismi asemel masohism. Suur osa vasakliberaalsusse kalduvaid mõtlejaid, kirjutajaid ja muidu aktiviste leiab, et kõik on olnud valesti, kõik tuleb ümber hinnata, muuta. Süüdi terroris, vägivallas, türannias Idamaadel ja Aafrikas pole mitte islami ekstremistid või muud kohalikud jõud, vaid ikka Euroopa kolonialism ja Ameerika imperialism. Ja muidugi Iisrael: vahel tundub, et Lääne aktivistid usuvad, et vangidel ei nüsi noaga päid otsast mitte Islamiriigi sõjamehed, vaid juudid... Sain aru, et midagi Õhtumaal on muutunud, kui keegi naisaktivist seletas, et Malala Yusafzai ja teiste koolitüdrukute tapmine on muidugi kole, aga Läänes pole naiste olukorraga asjad ka mitte hästi. Enesesüüdistuste kõrval jääb aktivistidel muidugi aega tegelda sellega, mida õnsal sovetiajal kutsuti uue inimese kasvatamiseks. Nüüd siis tegeldakse sellega usinasti Euroopas ja Ameerikas. Püütakse kasvatada lapsi sooneutraalselt, tabuks on saanud "poiste mängud". Rootsis tahetakse isegi mees- ja naissoo sõnad han ja hun (à la he ja she) asendada neutraalse soome laenuga hän (mis on tegelikult ise rootsi laen). Isegi Püütakse agiteerida naisi tegema järele meeste kõige suuremaid lollusi nagu sõdimine ja ekstreemsemad spordialad. Püütakse keelata juutidel ja muslimitel poisse ümber lõigata ja loomi oma usukombe järele tappa. Püütakse keelata prostitutasioon. Kuulutatakse, et lapsele laksu andmine on sama võigas kui lapse peksimine ja tuleb keelata. Valvekoera innuga võideldakse "seksismi" vastu. Kui teadlane söandab öelda, et teaduses on mõndagi "toys for boys", saab ta valvekoertelt kohe näksata. Ja veel hullem lugu oli teise teadlasega, kes tegi (küll rumalavõitu) nalja tüdrukute (girls) üle laboris. Tema pidi oma ameti maha panema. Ma oleks mõne girli asemel läinud ja rumalat nalja tegevat meest pepust näpistanud. Nagu rumalavõitu mehed seda aastasadu girlidega teinud on. Aga huumorimeel näib Läänes olevat hääbumas koos sadismiga. Kas nad kuuluvad kokku? Ei tahaks uskuda. Kurb oleks.

Ei ja jaa

Lugesin lehest kellegi asjatundja seisukohti seks-vahekorrast. Põhiline oli: vahekorraks on tingimata vajalik naise selge «jaa». «Ei» on «ei» ja «ei» võib öelda ükskõik millises vahekorra järgus. Õige. Nii võib asi olla seaduse silmis, kus eeldatakse, et inimene on ratsionaalne olevus. See, kuidas inimesega on võimalik manipuleerida reklaami ja propaganda abil ja see, milliseid hullusi inimesed võivad korda saata seksi-ihast, armukadedusest jne, näitab, et päris nii see ei ole. Tasub lugeda Nabokovit, kes on inimese irratsionaalsusest väga hästi kirjutanud. Aga olgu, seadus on seadus. Kuid pääle seaduse on ka eetika, hää tava, inimlikkus, mis alati seadusetähe alla ei mahu. Parem ongi. Vahest paljud naised ei tea, mis toimub mehe füsioloogia ja psüühikaga, kui talle keset seksimist öeldakse ei. Tasuks teada. Üks paralleel. Mul on näljane külaline. Teen süüa, panen vaagna praega lauale, ta sirutab oma kahvli vaagna poole. «Ei,» ütlen ma. «Mõtlesin ümber. Ma ikka ei taha/ei saa sulle praegu süüa anda.» Sellises käitumises pole midagi seadusevastast. Kuid inimlik see kindlasti pole.

Omariikluse mesiaastad on läbi

Veerand aastasada iseseisvust on läbi ja tundub, et koos sellega on läbi ka iseseisvuse mesisemad aastad. Iseseisvuse endaga on harjutud, nüüd hakkab rahvas ikka enam mõtlema konkreetsematele asjadele – palgale, puhkusele, eluasemele, lastetoetustele, pensionile, arstiabile, külapoodidele, bussiliiklusele... Ning hakatakse ka märkama, mida kõike need ilusad asjad – oma riik, Euroliidu ja NATO liikmeks-olemine – tegelikult tähendavad. Eesti rahvas hakkab kaineks saama ja koos sellega on ikka enam rahul olukorraga, kuhu ta romantilistel aastatel on liikunud või õigemini – kuhu on lasnud omadel ja veel enam võõrastel poliitikutel end liigutada.

Kõigis erakondades on konflikte, lõhesid, rahulolematust senise poliitikaga, senise juhtkonnaga. Tekivad uued erakonnad, mis on suuresti protestiparteid. Avaldatakse meelt riigi sammude vastu, mis on tehtud Euroliidu survel, olgu siis «kooseluseadus» või vajadus Aafrika ja Idamaa pagulasi vastu võtta. Näib, et inimeste päädes liigub ikka enam mõte «Sellist Eestit, sellist Euroliitu, sellist NATOt me küll ei tahtnud». See kõik tähendab, et rahva ja tema liidrite, poliitikute, ajakirjanduse vahel on süvenemas lõhe. Seda lõhet võib mõnevõrra ahendada hirmutamine Vene kolliga, aga on märke, et Vene kollgi ei mõju enam nii tõhusalt kui varem. Ja inimesed hakkavad tajuma, et meid on tõmmatud suurtesse geopoliitilistesse mängudesse, kus meie omad huvid vähe loevad.

Kriis on käes. Ja esialgu on raske arvata, kuhu see kriis meie riigi ja ühiskonna viib. Kas sünnib sellest mingi uus poliitika? Ka uus välispoliitika, mida seni ju õigupoolest olnud ei ole: Eesti on pingutanud ja pingutab edasi, et saada ja jääda USA satelliidiks, võtab kuulekalt omaks tema poliitika. See pole aga ohutu. George Friedman kirjutab, et Ameerika võib eksida, tal on piisavalt ressursse, et ka oma suuri vigu hääks teha. Vietnami ja Iraagi sõjad ei löönud Ameerika majandust rööpast välja, ei viinud inimeste elatustaset oluliselt alla. Tema eksimused võivad aga mõnele temasse uskunud väiksemale vennale saatuslikuks saada. Ka meile. Mulle tulevad ikka meelde USA Saigoni saatkonnast viimaseid hingelisi laevadele evakueerivad helikopterid, mille külge klammerdusid mõned meeleheites liitlased – vietnamlased, kes olid ameeriklasi usaldanud.

Pearl Harbor ja meie

Praegu Ida-Lääne suhetes toimuvat seletab ehk väga hästi ühe äsjase uudise päälkiri: "NATO-l tuleb enda eksistentsi säilitamiseks viivitamatult relvastust uuendada." Alates 2008. aasta kriisist on lääneriikide majandus olnud kehvas seisus. Seda aitaks kõvasti parandada see, kui seni suuresti araabia šeikide varustamisega tegelnud sõjatööstus saaks hulka uusi tellimusi USA ja Euroopa riikidelt. Selleks on praegune pinev olukord soodne. Kas see olukord tekitati sõjatööstus-kontsernide mõjutusel või ei, jääb targemate otsustada. Igal juhul käib külm sõda ja Eesti on suuresti oma poliitikute ja meedia agaruse tõttu sellesse haaratud. Mis teeb murelikuks. Sanktsioonid Venemaa vastu meenutavad 1939-1940 USA ja teiste poolt Jaapani vastu kehtestatud sanktsioone, mis olid vastus Hiina alade okupeerimisele-annekteerimisele Jaapani poolt. Jaapani vastus oli rünnak Pearl Harborile. Ei saa lahti tundest, et praegu ehitab USA meie võimude entusiastlikul toetusel siin oma Pearl Harborit. Kas USA ja tema satelliidid kavatsevad Venemaad veel rohkem pitsitada? Kerry visiit Sotši lubas nagu loota, et nii ei lähe ja jõutakse mingi kompromissini, mis arvestab mõlema suurriigi geopoliitilisi huvisid. Sõjardite tegevus aga räägib sellele vastu. Mõtlen nagu omal ajal Bertrand Russell, kes leidis, et keiserliku Saksamaa ülemvõim Euroopas oleks halb, kuid vähem halb kui sõda. Nüüd siis: sattuda USA satelliidist Venemaa satelliidiks, Ameerika mõjusfäärist Vene mõjusfääri oleks väiksem õnnetus kui saada Pearl Harboriks. Mõistlikud analüütikud Ameerikas, sh. Zbigniew Brzeziński, leiavad, et tuleb leida mõlemale praeguse konflikti poolele vastuvõetav lahendus, mis tähendab sisuliselt mõjusfääride tunnistamist, neutraalse või peaaegu neutraalse puhvertsooni rajamist Venemaa läänepiiridele. Esialgu on USA kohalolek siin rohkem sümboolne ja Venemaale otsest ohtu ei tähenda. Kui aga siia paigutataks Peterburi tabada võivad raketid või luuakse võimalus sellist relvastust kähku kohale tuua, võib Venemaa reageerida. Nagu toona Jaapan. Nii oleks sattumine puhvertsooni meile kõige soodsam. Paraku aga ilmselt mitte Military Industrial Complex'ile. Ja temast sõltub väga kõvasti lääneriikide majandus. Ühest asjast peaksime selgelt aru saama: USA ei tulnud siia kaitsma niivõrd Baltikumi, vaid iseennast, oma huvisid. Ja ei tohi arvata, et need meie omadega täielikult kokku langevad. Tõsise konflikti puhul oleksime eelpost, mis võtab vastu esimese löögi ja annab ameeriklastele aega vastulöögiks jõudu koguda. Kas Eesti sellistest löökidest toibub või ei, ei ole USAle nii oluline.