Emakeel kui võõrkeel

Eestis ei tehta keele õpetamisel ja korraldamisel vahet kõne- ja kirjakeelel. Ning keelt õpetatakse nii keeleoskajatele kui teistele kirja, reeglite, grammatika kaudu. Õpetatakse kirjakeelt, kõnekeelesse suhtutakse kui millessegi labasesse, puudulikku.  Ometi õpib inimene oma emakeele ja selle kõrval sageli ka mõne muu keele kõne kaudu. Eesti laps oskab eesti keelt, vene laps vene keelt ja joruba laps joruba keelt, omandab selle nüansid, teeb vahet sellel, mis keeles loomulik ja mis kõlab võõralt enne kui ta kirjutama-lugema õpib. Lapse aju loob ise grammatika, reeglid, mida ta siis kasutab. Meie „emakeele” õpetus aga tähendab nüüdki põhiliselt käänamise, pööramise, lahku- ja kokkukirjutamise,  jms reeglite õppimist. Mis tähendab seda, et lapsele ja täiskasvanulegi tehakse selgeks, et ta ei oska oma emakeelt korrektselt, peab seda uuesti õppima, nagu õpitakse võõrkeelt. Kergelt liialdades: meie keeleõpetus teeb emakeelest võõrkeele, mida inimesed puudulikult oskavad ja mida kasutavad ebakindlalt. Selle kohta on näiteid piisavalt. Nagu sageli kuuldud "Kuidas eesti keeles õige on?" eestlase suust. Mis on absurdne, kui inimene seda küsib kõne kohta. Ortograafia on iseasi, selle aluseks on kokkulepped, mis lihtsalt tuleb selgeks õppida. Kurikuulsad kokku- ja lahkukirjutamine ning nimetava või omastava käände kasutamine liitsõnades peaksid tegelikult põhinema mitte sõnade tähendusel, vaid sellel, kuidas kõnes neid kasutame. Kui kõneleme "sukapüksid" või "siidilipp", "lumekate" või "lumikate", siis pole kellelgi põhjust (ega õigust) seda parandada. Ning see, kas kirjutame "ingliskeel" või "inglise keel", "pilvepiirilt" või "pilve piirilt", on see meie oma keeletunde asi. Meid on mitu põlve õpetatud kirjutama, nüüd peame õppima kõnelema ja kuulama. Kuulama oma vaba, loomulikku kõnet, laskmata õpetajatel, toimetajatel ja tsensoritel end segada. 

Must luik ja geopoliitilised mängud

Solženitsõn kirjutas kord oma „Kirjas juhtidele:

Да растопись завтра только льды одной Антарктики и все мы превратимся в тонущее человечество, - и кому вы тогда будете тыкать в нос "классовую борьбу"?

Kui homme sulavad üksnes Antarktika jääd ja meist kõigist saab uppuv inimkond – kellele te siis leierdate „klassivõitlusest”.

Nüüd, rahutul ajal, mil palju räägitakse uuest külmast sõjast, Vene ohust või siis Gorbatšovist ja Putinist kui Lääne agentidest, Solženitsõnist kui äraandjast jne, tasuks seda meelde tuletada. Sest Antarktika jääd on hakanud kiiremini sulama. Võimul olijad aga on hõivatud geopoliitiliste mängudega, igal pool otsitakse ja leitakse süüdlasi, agente.

USA püüab konkurente senisest otsustavamalt kõrvale tõrjuda, saavutada ülemvõimu maailmas. Mängud ja mängureeglid on vanad, kasvanud on ainult panused ja mängijate hulk. 

Ent nüüd on toimumas midagi, mis võib pahupidi pöörata kõik, isegi lõpetada senised senisel kujul või isegi üldse. Nimelt on mängu otsustavalt sekkunud Loodus. Või, kui soovime, Jumal. Või Nassim Talebi Must Luik, Igal juhul on see sekkumine nii radikaalne, et ähvardab mängu täiesti segi lüüa või isegi lõpetada. Kui räägime Jumalast, siis võib tsiteerida ka Jumala Sõna:

 „Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal
oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad,
 siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud
maa peale, ja ta süda valutas.” (1 Moos. 6: 5)

Tänapäevasemalt öeldes on inimsoo mängud, meie majanduslik ja poliitiline tegevus viinud selleni, et loodus, mille osa me tegelikult oleme ja millest sõltume, muutub kiiresti ja muutub sellises suunas, mis on meile ja paljudele elusolevustele ohtlik. Oleme jõudnud ökoloogilisse kriisi, meie majapidamine, ökonoomika,  on sattunud riidu looduse (või Jumala) majapidamisega, ökoloogiaga. Ning paraku ei saa meie maailma ja loodust, loodusseadusi endale meeldivas suunas muuta. Hääl juhul saame muuta iseend. Oma harjumusi, püüdlusi, väärtusi. Kui me seda ei suuda, ootab meid katastroof. Mille märgid on kiirenev ja kontrolli alt väljuv kliimamuutus, maa, vee ja õhu saastumine ja elurikkuse järsk kahanemine, liikide väljasuremine. Mis võib olla inimestele suuremgi oht kui kliimamuutus. Kui merede tõus uputab Pärnu ja Rail Balticu, mis võib juhtuda juba saja aasta pärast,

võime kolida kõrgemale, aga kui kaovad putukad, linnud ja põhjalikult muutub bakteri- ja vetikakooslused, ei ole ka meil erilist lootust. Mis tähendab seda, et peaksime end ja oma tegevust siin planeedil põhjalikult muutma. Muutma tsivilisatsiooni, ümber hindama oma väärtused, õigused ja võimalused. Ja lõpetama senised geopoliitilised mängud. Milleks paraku on vähe lootust. Pidu või kaklus katku ajal käib edasi.

Seksmängud, semantika ja pragmaatika

Rootsis, nagu lugeda, on vägistamine saanud täpsema ja õiglasema definitsiooni. Kuigi siin on nominalistil põhjust nuriseda: sõna tähenduse muutmine ei saa tähendada seda, et on olemas üks platooniline idee, et on olemas mingi absoluutne mõiste „vägistamine”. Aga see selleks. Nüüd on mitmel pool jõutud arusaamisele, et naise ei-sõna tähendab igal juhul „ei”, mitte „jaa”, nagu on sageli arvatud. Õige küll. Kuid keel on keeruline nähtus, pääle otsese tähenduse, semantika, on keelel ka pragmaatika. Ja pragmaatika, see, millise tooniga, häälega midagi öeldakse, võib mõjutada, isegi muuta sõna tähendust. Ja pragmaatika on väga oluline asi armumängudes, seks-vahekorra eelmängus. On küllalt tavaline, et naine siin ei avalda kohe oma valmisolekut sõnadega, vaid isegi tõrgub, mängib vastuseisu, ütleb „Jäta järele!”.

Meeste häda on mõnigi kord selles, et, nagu psühholoogid on näidanud, kalduvad mehed sageli autismi, nende võime teise inimese emotsioone taibata, on halvem kui naistel. Siit ehk osalt rõve arusaam, et naise „ei” tähendab” jaa”. Nüüd on asi tehtud lihtsamaks, mees peab võtma naise sõnu pragmaatikata, ainult semantiliselt. Kas see ei tähenda aga, et mõlema, nii mehe kui naise võimalused armumängudeks on tugevasti piiratud? Naine peab arvestama mehe väiksema emotsionaalse intelligentsiga, mees igaks juhuks hoiduma püüdmast aru saada naise käitumise pragmaatikast.

Armumängu juurde kuulub ka kehakeel, mis on osa pragmaatikast. Kas nüüd viib juriidiline loogika selleni, et korralikumad inimesed üldse loobuvad armumängudest ja selle asemele astub näiteks allkirjaga paber, kus üks pool teatab, et on nõus teisega seksima? Ameerikas pidavat midagi seesugust juba olema. Või tuleb ka armumänguks hankida seesugune paber? Armumängudest loobumine tähendaks aga loobumist millestki väga inimlikust, millestki, mis meid seob teiste loomadega, on ühine inimesele, ent näiteks ka paljudele lindudele. Emalind vastab isalinnu lähenemiskatsetele sageli tõrjuvalt, ajab ta eemale, lendab ise eemale ja alles pärast pikemaid lähenemiskatseid võib paaritumisega nõus olla. Mis tähendab seda, et mõnelgi puhul võib emase vindi või kuldnoka „ei” tähendada hoopis „vaatame veel”, „näita, kui tõsiselt sa mind tahad”. Mis tahes-tahtmata on sarnane tüdruku kiljumisega või hüüatusega „Jäta järele!”,”Прекрати!” kui noormees teda pargipingil kabistama kipub. Minu noorepõlve suuri jahmatusi oli arusaam, et paljudele tüdrukutele meeldivad vintis päi ligitikkujad-kabistajad ja mitte korralikud viisakad poisid. Võibolla on sellest ajast midagi olulist muutunud, ma ei tea.

Häda on selles, et vägistamine on juriidiline mõiste ja jurisprudents on üpris mehelik-autistlik, kehakeelt ja muud pragmaatikat siin arvesse ei võeta ja on raske ette kujutada, kuidas seda saaks korrektselt-täpselt teha. Eks aeg näitab, kuidas asjad Rootsis ja mujal kujunevad. Aga pole võimatu, et nüüdsed tendentsid viivad varem või hiljem vastulöögini, et pääle jääb donaltrumplik suhtumine, arusaam, et naistele meeldibki see, kui neile käsi reite vahele aetakse.  

Inimõigused ja täis maailm

Ikka on meeles, kuidas ajaleht Le Monde pahandas president Macroni pääle, kui too oli tõdenud, et Aafrikas ei saa inimeste elujärg paraneda, kui naistel sünnib kaheksa last. Viisakas see ütlemine tõesti ei olnud. Aga... Ons naise (ja abielupaari) õigus saada nii palju lapsi, kui ta tahab, üks kindel-kõigutamatu inimõigus?

Aastat seitsekümmend tagasi, kui maailmas oli veel palju tiigreid, elevante, ürgmetsi ja Eesti jõed olid täis kalu, seletas vanaisa mulle kord, et maailmas on kaks ja pool miljardit inimest. Praegu on neid umbes kolm korda rohkem. Igaühe kohta tuleb nüüd veidi üle 2 hektari viljakandvat maad, see on ca kolmandik maismaa kogupinnast, ülejäänu on kaetud jääga, kõrgete mägedega või on kõrb.
Minu lapsepõlves oli see pind kolm korda suurem, igaühele meist jagus kuue-seitsme hektari ümber maad. Tasub arvestada sedagi, et tollal oli palju vähem maad asfaldi, kruusa, laopindade jms. all.

Kas inimõigused tähendavad seda, et igaühel on õigus kasutada võrdset osa maapinnast (ja merepinnast)? Kas siis see, kui ühed saavad rohkem lapsi, ei riku nad sellega teiste inimõigusi? Kas see ei ole ka omamoodi ahistamine? Tõsine mõtlemise koht. Mõelda tuleks ka selle üle, kas ka loodusel, teistel loomadel pääle meie on õigusi Maa pinnale? Kui igaühel on õigus oma maalapile, kuidas seda õigust kindlustada, garanteerida? Kas peaksime loobuma maa eraomandusest, võtma ette suure ümberjaotamise? Või andma igaühele õiguse oma maad müüa, rentida jne? Kas iga riik peaks oma kodanikele, asukatele tagama õiguse kasutada tema pindalast õiglaselt arvestatud osa?

Ning muidugi: kas see kaks hektarit on piisav inimsoo kestmiseks? Loodussüsteemide korrapäraseks toimimiseks, millest sõltume meie, mille osa me oleme? Kardan, et vastused kõlavad nii ebameeldivalt, et suur osa meist ei taha neid kuulda. Ega kuulda võtta.