Winners and Losers

Who were the winners in the First World War? Not the British, not the French, not the Germans... None of the nations participating in the butchery, fighting for what they believed were their national interests. The winners were forces waiting on the sidelines -- the Bolsheviks and, somewhat later -- the Nazis. And on of my biggest fears is that this situation will repeat itself mutatis mutandis after the looming Third World War, be it cold or hot. I am afraid of the powers now waiting on the sidelines -- the Islamic extremists. Whom the stupid Americans are wooing and bolstering. The situation is dangerous partly because in this way the smaller uncivilized states acquire too much power, are free to advance their own interests or what their princes and imams consider to be their interests. As the Saudis propagating their fanatical obscurantist version of Islam. The savage killing of Mr Khashoggi is perhaps a timely warning: now the world leaders can understand better what the Saudi regime really is. And perhaps some of them understand that it would be better to move toward of the reconciliation with Russia and China, toward unity of the civilized North menaced by some dark forces of the South. I borrow this idea from Anatol Lieven for whom I have great respect.

Some pessimistic thoughts

The biggest danger to the world, to us all, is the degradation of Nature, of our planet. This process is, unfortunately, enhanced by two factors – the stupidity of American politics and, partly assisted by it, Islamic extremism. Both of them, sometimes even coordinating their efforts, are fighting against their imaginary enemies, be it Iran, Russia, China in the name of true religion, democracy, freedom, etc. Resources that could help us to combat climate change, pollution, deforestation, desertification, extermination of wildlife, are spent on arms race. Instead of explaining to people the importance of change of lifestyle in the face of imminent danger, they are inundated with propagandistic, often mythologizing small talk with its stereotypes of the battle between the forces of Good and Evil, the latter often represented by Putin. What we would need is something that did Churchill in June 1941, after Hitler invaded the USSR, declaring his full support to Stalin. America, the West should forget about the differences between itself, Russia and China, and join its forces against the real evil – the looming environmental crisis. Unfortunately, America, exporting its ideology, its life style, its religion, is doing much to deepen it. It's hard, nearly impossible to see here any chance of a radical positive change that could save our planet and ourselves. In theory, the right way of action would be do declare a state of ecological emergency in all countries and to mobilize all resources to combat pollution, over-consumption, demographic explosion, climate change, etc. It would also mean some changes to our understanding of international law, human rights, need of economic growth, national sovereignty and some other of our cherished ideas. Such a development seems at present absolutely utopian  

Öko-sovetiseerumine kui võimalik pääsetee

Et päästa Maa loodusest, mis päästa annab ja nii ka inimeste võimalus siin planeedil omadega toime tulla, peaksime elatustasemelt --- sovetiseeruma. Elama umbes nii, nagu elasime enne kapitalismi võitu siin. Nõukogude Liit suunas lõviosa ressursse (10 – 20%) sõjavarustusse, inimestele tarbimiseks jäi napilt. Ent ka looduselt võeti vähe, sõjavägi metsa ja rohumaid eriti ei vajanud. Reostus oli kohalik, looduse ekspluateerimine palju väiksem kui praegu. Metsikut, hooldamata loodust oli ka Eestis palju rohkem, näiteks piiritsoonides.

Nüüd kulutame militaarsetel eesmärkidel paar protsenti oma eelarvest. Tarbimine ja looduse ekspluateerimine on kiiresti kasvanud. Mida rahaks annab teha, rahaks ka tehakse.

Aina selgemaks saab, et kui me oma planeedil elu ümber ei korralda, ressursside kulutamist majanduskasvuks, tootmise-tarbimise kasvuks radikaalselt ei piira, ootab meid ökokatastroof, kliimamuutus, uputused, orkaanid, veepinna tõus ja palju muud, millest on kirjutanud IPCC ja näiteks Rooma klubi. Pääs olekski tagasiminek Nõukogude elu juurde. Selle olulise vahega, et sõjakulutuste asemel suunaksime samaväärse osa oma ressurssidest, pingutustest looduskaitsesse. Seeasemel, et valmistuda võitluseks teiste riikide vastu, alustaksime võitlust planeeti ohustava elu, ideoloogia, poliitika, majanduse vastu. Elama peaksime palju kasinamalt kui praegu, umbes nii, nagu elasime N ajal. Sõitma rohkem bussidega, vähem reisima, elama väiksemates korterites, kasvatama ise omale aedvilja, pidama loomi, parandama vanu asju seeasemel, et neid ära visata. Jne. Jne. Poliitika ja ettevõtlus peaksid otsima viise, kuidas kasinamates oludes inimestel oleks võimalik hästi, väärikalt elada. Mis on täiesti võimalik.

Sõjaline konflikt „Ida” (Venemaa, Hiina, Iraan...) ja Lääne (USA, Euroliit...) vahel oleks sama jabur ja hukatuslik kui oli Esimene Maailmasõda, kus omavahel sõdisid samasse tsivilisatsiooniringi kuuluvad riigid, meeleheitlikult-propagandistlikult üles puhudes oma erinevusi. Nagu tihtipääle tehakse nüüd nii Idas kui Läänes. 

Антиимпериалисты или империалисты

Иногда думаю, что США уже больше столѣтія занимались ломкой, разчлененіемъ имперій, начиная съ Испанской въ 1898 году. Потомъ пришелъ президентъ Вильсонъ съ своей идеей о самоопредѣленіи народовъ, которая была одной изъ главныхъ причинъ гибели Австро-Венгрии и потери Германіей своихъ колоній. После Второй мировой войны Америка активно помогла расчленить Британскую имперію, оказывала помощь и силамъ, боровшимся противъ французовъ въ Алжеріи. Америка достигла успеха и въ противостояніи съ СССР, отъ которой осталась Россія и свора маленькихъ странъ – сателлитовъ США. Можно упомянуть и то, что после войны на Тихомъ Океанѣ и Японія потеряла принадлежащія ей заморскія территоріи. Свои колоніи потеряла и Италія. Логическій выводъ: цель американской политики – устранить всѣ конкуренты, всѣ великія державы, чтобы остаться единственной таковой. Вмѣсто орловъ ныне въ мірѣ стая воробьев, которые ссорятся между собой и не представляютъ никакой угрозы США. Остались лишь Китай и Россія, которыхъ американцам еще не удалось разчленить и нейтрализовать. Но этимъ они серьезно занимаются. 

Kõik võim USA-le

Prantsuse ajaloolane Philippe Fabry kirjutab ajalehes Atlantico pikemalt sellest, kuidas maailm ei ole muutumas multipolaarsemaks. Tema prantsuskeelne blogi on: http://www.historionomie.com/. Prantsuse keele oskajatele huvitav lugemine. Üks oluline tsitaat siin:

Permettez-moi de finir sur une analyse plus fondamentale, que j’ai déjà évoquée dans vos colonnes : depuis 1945, les Etats-Unis bâtissent un Etat mondial dont ils sont le suzerain qui devient progressivement le souverain, sur le même mode que les rois d’Europe ont bâti les Etats modernes européens. La différence est qu’à la place d’un prince il y a une nation-prince, les Etats-Unis, et à la place des grands féodaux à dompter il y a des nations indépendantes. Les Nations-Unies sont pour les Etats-Unis l’équivalent des Etats Généraux pour les rois de France : un outil de légitimation du pouvoir, certainement pas un organe de contrôle. Les USA recourent aux Nations Unies lorsqu’ils souhaitent légitimer leur action par le consensus apparent de la communauté internationale, mais ne se sont jamais privés de faire ce que bon leur semblait si l’ONU n’était pas d’accord (en Irak, notamment).

Lühike kokkuvõte eestikeeles:

1945. aastast saadik rajavad Ühendriigid maailmariiki, nagu omal ajal kuningad rajasid Euroopas oma riike. Kuninga asemel on kuningnatsioon, feodaalide asemel, keda tuli taltsutada ja alistada, on sõltumatud riigid. ÜRO on ameeriklastele seda, mis Etats Généraux oli Prantsuse kuningale -- oma võimu legitimiseerimise abinõu.

Poliitkorrektsuseta

Ma ei ole seenior ega eakas, olen vanamees.
Ma ei ole puuetega inimene, olen invaliid, vigane.
Ma ei ole vaegkuulja, olen kõva kuulmisega.
Minu ja meie kõigi väga kauged esivanemad olid Aafrika neegrid.
Ma ei ole poliitkorrektne, olen aga vahel ulakas.

Uusflagellandid ja värvipimedad

XIV aastasaja Euroopas levis flagellantide liikumine. Nad piitsutasid end raevukalt, lootes niimoodi leida Jumalalt lunastust enda ja teiste pattude eest. Meie ajal on tekkinud omamoodi uusflagellantlik liikumine samuti Euroopa intellektuaalide hulgas. Siin piitsutatakse end, valget Euroopa meest kurja eest, mis ta on kõigile teistele teinud. Neegritele, indiaanlastele, hindudele, muslimitele. Naistele. Sellest kurjast, mis näiteks muslimid on teinud eurooplastele, ei ole viisakas, poliitkorrektne rääkida.

Uusflagellandid tahavad ka hääks teha kurja, mis on tehtud seks-vähemustele. Võitlus LGBT ja muude õiguste ja pretensioonide eest vallutab aina enam avalikku sõna. No olgu, aga mulle torkab silma, et siin esinevad peaaegu ainult seks-vähemused. On ju ka muid vähemusi, näiteks värvipimedad, kelle hulka ka minul on au kuuluda. Kui meie sama häälekalt nõuaksime oma õigusi ja protestiksime diskrimineerimise vastu kui näiteks transseksuaalid, võiksime nõuda, et ei kasutataks enam värvinimetusi "punane" ja "roheline", vaid näiteks "poheline" või "runane"... Meid, daltoonikuid, on hoopis rohkem kui transseksuaale, ligi 10% Euroopa meestest. Aga kas oleme vagurad või lihtsalt mõistlikud, me ei korralda karnevale "Colour-blind pride" vms.

Aina enam tunnen, et mitmes asjas olen konservatiiv, kristlik konservatiiv. Mis ei tähenda, et mulle meeldiks kapitalismimeelne liberaalsus. Ma usun, et inimeste ideaal ei peaks olema rikkus, vaid vaesus, kasinus. Minu pühamees on Assisi Franciscus. Ja olenemata sellest, mis seos Franciscusega on Jordan Petersonil, Mihkel Kunnusel või Peeter Espakil, tunnen, et olulises osas mõtlen ja tunnen nagu nemad. Uusflagellantlus ja lõputu genderi ümber jahumine ajab iiveldama. Nagu selle aluseks olevad väga meelevaldsed teooriad sellest, et pooled asjad on "sotsiaalne konstrukt". Olen liiga süvenenud bioloogiasse, et seda tõsiselt võtta. Olen rohkem loom, looduse ja/või Vanajumala looming (piiblikeeles "loom" tähendabki "loodut"). Ei ole sotsiaalne konstrukt. Uusflagellandid võivad seda olla, kui tahavad.