Intelligence is an idol

There is a lot of talk about „intelligent life in the universe”. With some attempts to analyze the probability of such a phenomenon in our galaxy, and contacting it. Mostly, the word „intelligent” or, what is the same „intelligence” is not analyzed. It is presumed to mean something very positive, an intelligent living being must be like us and often is presumed to be better than us. In fact, intelligence, reason is in itself neither good nor bad. Intelligence is a computer we carry with us. A computer that does some important calculations, helps us to find the best way to live our life, to maximise good and minimize bad. But what is good and what is bad, is not for our intelligence, for our shouldertop computer to decide. Good is what we like, what is pleasant for us -- sweet things, nice landscapes, nice people, good sex, interesting games... Bad is what we dislike, try to avoid: pain, hunger, cold, contacts with unpleasant people, ugliness, bad smells, dull surroundings... Dualistic division of things we meet and interact with into good and bad is an essential attribute of every life, be it simple or complex. In evolution, this dualism has evolved, become quite complex, although some fundamental things have not changed. We still pull our hand away from a hot pan, we look for a bottle of water when we are thirsty. But we also avoid some music, some interpreters we consider bad, we like some poetry and dislike some other, we like and dislike some eroticism, we hunt lions and tigers, although they no more pose a danger to us. Our intelligence, our brain is like a guide, a pilot trying to guide us through an intricate maze. It is much more powerful than the computer of other animals, but still it is not all-powerful. It can help us not to stumble on a fallen twig, but it cannot tell us to avoid a drunken driver who is just turning around the corner and can hit us. It does not warn us about an earthquake or tsunami. The problem is that while we become more skilled, our intelligence does a better job in guiding us, it is also busy with making the maze we are in, more complex, more labyrinthine. In the distant past when the human civilization was stable, changed very slowly, mankind more or less succeeded in surviving, its brains, its intelligence evolved and changed in unison with the environment. The turning point seems to have been the neolithic revolution when man began changing his environment faster and faster, creating more and more complex systems he had to control. And, as we see nowadays, man has lost control of the world he has changed, transforming it into a biotechnosystem completely different from the one he evolved in, became what he still is, an animal controlled by its instincts, emotions, trying to use its brain, its shouldertop computer to solve the problems. That are more and more problems created by itself. Man is losing his ability to control the man-made world. And probably this process, the out-of-control development of our world will end with a catastrophe first of all, a catastrophe for us and many other living beings. I believe that this development is not necessarily human, if there are other „intelligent beings” in the universe, they must sooner or later run into the same difficulty: they become unable to cope with the environment, the world they have remade, remodeled, and their civilization falls apart, maybe they are even unable to survive. I think this is one quite probable answer to so-called Fermi paradox: the absence of any trace of extraterrestrial civilizations that should be not so rare in the universe. They may well have destroyed themselves. Self-destructiveness is necessarily programmed in any intelligence, when it becomes powerful enough. Intelligence seems unable to control itself, and, of course, the instincts, the emotions that make it work, dictating to it what is good and what is bad. Intelligence is not God, it has the tendency to become an idol, a false god. 

Steriilsus

Üks vana artikkel, mis ehk tasub uuesti lugejate ette tuua.

KAASÜÜRILISED

Meie kodu pole ainult meie kodu, meie keha pole mitte ainult meie keha: siin elab muidki olevusi. Alates vaaraosipelgadest, ämblikest ja soomuklastest toas-vannitoas ja lõpetades pääsukeste, varblaste ja toonekurega aias maja juures. Osa neist on inimesega koos elanud väga kaua, isegi sadu tuhandeid aastaid. Meie kõige põlisemad kaaslased on tihedasti seotud inimese kehaga. Nagu täi, kellest tsiviliseeritud rahvad on esialgu lahti saanud ja kelle nimetus on üks kõige vanemaid sõnu kõigis keeltes. Nagu mitmesugused bakterid, kes elavad meie nahal ja kellest viimastel aegadel on samuti tahetud lahti saada. Nagu lubavad bakteritsiidsete seepide reklaamid. Mis õnneks luiskavad, sest bakterite hävitamine nahalt pole sel kombel võimalik. Kuid selle bakterikoosluse nõrgestamine võib inimesele kalliks maksma minna. Ülemäära puhastatud nahale asuvad vahel elama tõeliselt ohtlikud pisikud, põhjustades lausa ravimatuid haigusi. Nii tuleb meil leppida oma kehal paikneva mikro-ökosüsteemiga. Kuni see on enamvähem normaalses seisus, on meie nahk enamvähem terve. Aegamööda jõuab meieni arusaam, et me pole kohastunud eluks steriilses keskkonnas. Mingi hulk "mustust" on meie normaalseks eluks vajalik. Kui liialdame puhtuse ja hügieeniga, jääb tõenäolikult välja kujunemata meie immuunsüsteem ja tagajärjeks võivad olla viimastel aegadel ülitavaliseks muutunud allergiad. Nagu on olemas mustade käte haigused, on paraku olemas ka liiga puhaste käte haigused.

Mis kehtib mikro-ökosüsteemi kohta meie nahal, kehtib ka mini-ökosüsteemi kohta meie sisikonnas. Ka siin on ilmselt puhtuse-steriilsusega liiale mindud. Poepiim ei lähe enam õieti hapuks: selles pole piimhappebaktereid nagu vanas hääs maapiimas. Mida minu põlvkonna lapsed veel otse lehma ihust tulnult lüpsisoojalt jõid. Muidugi võis maapiima jooja saada sellest mõne vahel lausa ohtliku pisiku, mida lehma ihust otse torudesse ja torudest taarasse voolavas piimas pole. Kuid pole võimalik väga kaua ignoreerida lihtsat tõde: igas võit sisaldab ka kaotust. Ning see, kui välistame oma elust riskivõimalused, võib kaasa tuua uusi ja hullemaid riske.

On väga tõenäoline, et säilitusained, mida leiame enamuses poetoitudes, nõrgestavad-vaesustavad meie sooltefloorat, meie sisikonnas elavat ökosüsteemi. Ning tulemusena võib võõramaine toit või joogivesi meie seedimise kergemini rikkuda. On eriti kurb, et säilitusaineid ei lisata kaljale, juustule või leivale mitte hügieeni huvides, vaid tootja ja müüja huvides. Nii on toitu hõlpsam säilitada ja transportida. Siin, nagu mitmel pool mujal, allume suure süsteemi diktaadile. Sellele vastu hakata pole lihtne, kuigi turg on olemas ja säält võime leida värsket toitu. Ent suurel osal meist pole aega turul käia. Oleme oma aja vahetanud rahaks. Kuid nagu öelnud üks indiaanipäälik: raha ei kõlba süüa.

Sõna "steriilsus" kummitab mind ka siis, kui vaatan uuemat arhitektuuri, ka sisekujundust. Siin ei ole määravaks ülepingutatud arusaam hügieenist, vaid ühelt poolt arhitektide suur kihk näidata, et ka siin Eestis osatakse projekteerida midagi ülimoodsat ja teiselt poolt ehitajate ning tellijate soov ehitada võimalikult hõlpsalt ja odavalt. Tulemuseks on klaasmajad ja plekkbarakid — viimaseid võime imetleda Tartu poolt Tallinnale lähenedes maantee ääres. Küsisin kord tuttavalt Jaapani disainerilt, miks küll tänapäeval ehitistes kasutatakse nii palju klaasi. Ta vastas, et see on lihtsalt odav ja mugav materjal. Usun, et tal oli õigus. Mul on sügavad kahtlused, kas selline klaasi, plekki ja betooni eelistav arhitektuur on meile kõige sobivam elukeskkond. Millegipärast tahavad rikkad inimesed Euroopas ja Ameerikas elada majades ja linnades, kus seesugust moodsat arhitektuuri pole, näiteks Itaalia vanades linnades, sageli ka ilma kõigi mugavusteta. Siin näib olevat mingi vastuolu.

Ent lapsepõlvest pääle olen ma jälginud linde, elanud maal koos nendega, vaadanud, kuidas pesakastis kasvab suureks kuldnokapere ja kuidas siis pesakasti hõivavad piirpääsukesed, uue nimega piiritajad. Olen jälginud tänaval keksivaid varblasi ja tähtsalt pääd noogutades tatsavaid tuvisid. Minu jaoks algab Tartu suvi siis, kui taevasse linna kohal ilmuvad needsamad piiritajad, kelle lennukaari võin kaua jälgida ning imetleda. Nii vaatan linna, maju, arhitektuuri tahtmatult ka linnupilguga. Ning see vaade ahistab mind. Klaasist-plekist-betoonist linnas pole lindudel enam kohta. Pole neil kohta ka parkides. Kust politsei soovitusel kõrvaldatakse põõsad, nii et pargi asemele jäävad järele rohelised kõrbed, murutraktorite harjutusväljakud, millel seisavad tumedad sambad — kõrgete puude tüved. Viimati Tallinna südalinnas jalutades jahmatas mind see, et ma ei näinud ega kuulnud ühtki lindu. Mõtlesin siis vanale Firenzele, mis kihab elust, kus taevas on täis pääsukesi ja piirpääsukesi, kelle õhtul vahetavad välja nahkhiired. Firenze vanade majade katusealustes ja igasugu orbades on neil piisavalt peidu- ja pesitsuspaiku. Moodsates majades aga pole. Linnupilguga uusehitusi vaadates hakkab mul kõhe. Tahaksin ehitajatele veel kord meelde tuletada, et ka lindudel peaks linnas olema koht. Mida hää tahtmise juures on võimalik luua. Seintesse on võimalik paigutada plokke, milles on pesaõõned piiritajatele ja varblastele. Rõdudele on võimalik paigutada pesakaste, nagu olen ise teinud. Ning klaasiga on võimalik olla tagasihoidlikum. Sest pahatihti lendavad linnud end vastu suuri aknaid ja klaasseinu surnuks, taipamata, et nende ees pole taevas, vaid taeva peegeldus. Ma usun, et lindude ja inimeste kooselu on midagi meile olulist. Egas ilmaaegu inimesed ei kujutanud oma ideaalolendeid — ingleid tiivulistena. Ma ei taha elada majas, kus lindudel pole kohta pesitseda. Ma ei taha elada linnas, mille kohal ei lenda piirpääsukesed.

Winners and Losers

Who were the winners in the First World War? Not the British, not the French, not the Germans... None of the nations participating in the butchery, fighting for what they believed were their national interests. The winners were forces waiting on the sidelines -- the Bolsheviks and, somewhat later -- the Nazis. And on of my biggest fears is that this situation will repeat itself mutatis mutandis after the looming Third World War, be it cold or hot. I am afraid of the powers now waiting on the sidelines -- the Islamic extremists. Whom the stupid Americans are wooing and bolstering. The situation is dangerous partly because in this way the smaller uncivilized states acquire too much power, are free to advance their own interests or what their princes and imams consider to be their interests. As the Saudis propagating their fanatical obscurantist version of Islam. The savage killing of Mr Khashoggi is perhaps a timely warning: now the world leaders can understand better what the Saudi regime really is. And perhaps some of them understand that it would be better to move toward of the reconciliation with Russia and China, toward unity of the civilized North menaced by some dark forces of the South. I borrow this idea from Anatol Lieven for whom I have great respect.

Some pessimistic thoughts

The biggest danger to the world, to us all, is the degradation of Nature, of our planet. This process is, unfortunately, enhanced by two factors – the stupidity of American politics and, partly assisted by it, Islamic extremism. Both of them, sometimes even coordinating their efforts, are fighting against their imaginary enemies, be it Iran, Russia, China in the name of true religion, democracy, freedom, etc. Resources that could help us to combat climate change, pollution, deforestation, desertification, extermination of wildlife, are spent on arms race. Instead of explaining to people the importance of change of lifestyle in the face of imminent danger, they are inundated with propagandistic, often mythologizing small talk with its stereotypes of the battle between the forces of Good and Evil, the latter often represented by Putin. What we would need is something that did Churchill in June 1941, after Hitler invaded the USSR, declaring his full support to Stalin. America, the West should forget about the differences between itself, Russia and China, and join its forces against the real evil – the looming environmental crisis. Unfortunately, America, exporting its ideology, its life style, its religion, is doing much to deepen it. It's hard, nearly impossible to see here any chance of a radical positive change that could save our planet and ourselves. In theory, the right way of action would be do declare a state of ecological emergency in all countries and to mobilize all resources to combat pollution, over-consumption, demographic explosion, climate change, etc. It would also mean some changes to our understanding of international law, human rights, need of economic growth, national sovereignty and some other of our cherished ideas. Such a development seems at present absolutely utopian  

Öko-sovetiseerumine kui võimalik pääsetee

Et päästa Maa loodusest, mis päästa annab ja nii ka inimeste võimalus siin planeedil omadega toime tulla, peaksime elatustasemelt --- sovetiseeruma. Elama umbes nii, nagu elasime enne kapitalismi võitu siin. Nõukogude Liit suunas lõviosa ressursse (10 – 20%) sõjavarustusse, inimestele tarbimiseks jäi napilt. Ent ka looduselt võeti vähe, sõjavägi metsa ja rohumaid eriti ei vajanud. Reostus oli kohalik, looduse ekspluateerimine palju väiksem kui praegu. Metsikut, hooldamata loodust oli ka Eestis palju rohkem, näiteks piiritsoonides.

Nüüd kulutame militaarsetel eesmärkidel paar protsenti oma eelarvest. Tarbimine ja looduse ekspluateerimine on kiiresti kasvanud. Mida rahaks annab teha, rahaks ka tehakse.

Aina selgemaks saab, et kui me oma planeedil elu ümber ei korralda, ressursside kulutamist majanduskasvuks, tootmise-tarbimise kasvuks radikaalselt ei piira, ootab meid ökokatastroof, kliimamuutus, uputused, orkaanid, veepinna tõus ja palju muud, millest on kirjutanud IPCC ja näiteks Rooma klubi. Pääs olekski tagasiminek Nõukogude elu juurde. Selle olulise vahega, et sõjakulutuste asemel suunaksime samaväärse osa oma ressurssidest, pingutustest looduskaitsesse. Seeasemel, et valmistuda võitluseks teiste riikide vastu, alustaksime võitlust planeeti ohustava elu, ideoloogia, poliitika, majanduse vastu. Elama peaksime palju kasinamalt kui praegu, umbes nii, nagu elasime N ajal. Sõitma rohkem bussidega, vähem reisima, elama väiksemates korterites, kasvatama ise omale aedvilja, pidama loomi, parandama vanu asju seeasemel, et neid ära visata. Jne. Jne. Poliitika ja ettevõtlus peaksid otsima viise, kuidas kasinamates oludes inimestel oleks võimalik hästi, väärikalt elada. Mis on täiesti võimalik.

Sõjaline konflikt „Ida” (Venemaa, Hiina, Iraan...) ja Lääne (USA, Euroliit...) vahel oleks sama jabur ja hukatuslik kui oli Esimene Maailmasõda, kus omavahel sõdisid samasse tsivilisatsiooniringi kuuluvad riigid, meeleheitlikult-propagandistlikult üles puhudes oma erinevusi. Nagu tihtipääle tehakse nüüd nii Idas kui Läänes.