Parem, kui eesti keel ei ole teaduse keel

On tihti räägitud-kirjutatud sellest, et eesti keele tulevik sõltub sellest, kas eesti keel püsib teaduse ja tehnika keelena. Arvan, et päris eesti keel ei sobi tänapäeva maailma ja tema teaduse, niisama poliitika ja äri keeleks. Eesti keel ei sobi praeguse Lääne tsivilisatsiooniga. Kui püüame teda sellega kohandada, on see keelele saatuslik. Eesti keele asemele tuleb estoranto, keel, mis on kaotanud oma sügavama omapära, on vaid üks Lääne keskmise standardi järgi vormitud kloon. Võibolla aitaks eesti keelt estorantistumise vastu kaitsta see, kui inglise keele asemel siin teiseks (peatselt vist esimeseks) keeleks saaks hiina või jaapani keel. Või isegi vene keel, milles on varsti rohkem soomeugrilisi jooni kui viimase aja eesti keeles. Eesti keele saamine ametlikuks eurokeeleks on talle ilmsesti hukatus. Eestikeelne IT jm terminoloogia on keele vägistamine ja parem oleks, kui igasugu suvandite, varundamiste jms asemel oleksid inglise laenud. Laensõnad ei ole keele omapärale ohuks, amatöörlikud, eesti keelt imiteerivad sõnad on. Pole ime, et noored sellisest amatöörlikust-estorantolikust keelest lahti ütlevad.

Venemeelselt

Eestist Ukrainani on praegu popp kuulutada, et me peame vabanema Ida, st. Vene võimu ja mõju alt ning siduma end Läänega, st. Euro-Ameerikaga. Ukraina rahvusradikaalid näevad seda räige vastandusena: Venemaa tähendab türanniat, kollektivismi, primitiivsust jms., Euroopa – vabadust, individualismi, demokraatiat... Mäletan Eestiski ilmunud tuntud tegelaste allkirjadega avalikku kirja, kus Vene eripärana nähti kirsasid ja seadusetust. Ei mõtle kummadki sellest, et vabaduse ja õigluse kants Euroopa on sünnitanud XX aastasaja kaks kohutavat sõda, kus eriline roll oli totalitaarseks muutunud Saksamaal. Kust on suuresti pärit ka nimetatud Ida-Lääne vastandus. Goebbels ja tema käsilased kasutasid seda agarasti. Säält on ilmselt pärit ka Venemaa nimetamine asiaatlikuks, mis sõna siin muidugi on väga halva tähendusega. Oleks huvitav teada, kuidas natsi-propagandas sobitati sooje suhteid Jaapaniga ja sedasama mõistet „asiaatlus”. Aga tont sellega. Igatahes oleme edukalt Euroliidus, mis ise küll on sattunud kriisi ja mille tulevik mõnegi analüütiku meelest on tume.

Olen EL maades omajagu liikunud, seda ka Eesti ühe tuntuma kirjanikuna. Sellest tuli nukker arusaamine, et tegelikult ei lähe me Euroopas, sääl „päris-Euroopas” peaaegu mitte kellelegi korda. Miks Eesti Euroliitu võeti, on omaette küsimus, tegelikku suhtumist meisse see aga väga palju muutnud ei ole. Muidugi on EL käitumiselt väga poliitkorrektne, näiliselt on Eesti võrdne võrdsete hulgas, eesti keeles võib europarlamendis esinedagi ja kõik EL otsatud dokusmendid pannakse ümber eesti keelde. Aeg-ajalt antakse mõnele eestlasele ka mõni euro-auhind, nagu ette nähtud ja kutsutakse osa võtma mõnest jututoast. Kuid päriselt oleme EL võõraslapsed, kellele viisakalt-poliitkorrektselt koht kätte näidatakse. Tõsi, mitmel pool on estofiile, keda Eesti huvitab, kes tõlgivad eesti kirjanikke ja käivad ka siin külas. Kuid üks asi on üksikute huvi meie kirjanduse vastu, üksikud tõlked, teine asi – meie kirjaniku sõna kaal. Eestis võib ka lääne turist leida mõndagi huvitavat, eesti kirjaniku raamat võib tunduda lugemisväärne, kuid pole olnud märgata, et see, mida ta ütleb, tunduks lääne lugejale ja literaadile tõeliselt oluline. Oleme kerge eksootika, mitte enam.

Siin on põhjus, miks tunnen Venemaad ja venelasi lähedasena. Venemaal on eesti kirjanik praegugi hinnatud ja teda võetakse tõsiselt. Nii oli see NL ajal: Jaan Kross, Enn Vetemaa, Juhan Smuul olid tuntud, neid loeti, sest nende sõna tähendas ka vene lugejale palju. Minu venekeelsete luuletuste kohta on ilmunud üle tosina retsensiooni. Venelaste suhtumine Eestisse oli omamoodi love-and-hate relationship, meid vihati ja armastati. Eesti kultuuril oli Venemaal oma roll. Kirjanikest enam tunti ja armastati muusikuid, eriti kergemate laulude lauljaid. Georg Ots oli tõeline kultusfiguur, palju fänne oli Anne Veskil ja Jaak Joalal. Oma koht on meil Vene kultuurielus praegugi ja õnn on, et meie poliitikud ei püüa ukrainlaste moodi fanaatiliselt katkestada kõiki sidemeid Venemaaga. Oma nukrad kogemused on mind pannud kahtlema, kas meie kultuur Läänes kunagi saavutab seda, mida Venemaal. Nii tasub teda hoida. Ja mitmesuguseid molkusi, kes tikuvad Venemaad ja venelasi mõnitama, tasuks korrale kutsuda. Siinseid venelasi ei tule võtta külalistena või katsejänestena, kellest vormitakse uusi eestimaalasi, vaid ennekõike inimestena, kes võivad aidata meil hoida sidet Vene kultuuriga, millega meil on väga sügavad sidemed. Oleks totrus neid poliitilise konjunktuuri tõttu saboteerida. Ja teha vene keelele koolides ja avalikus elus tobedaid takistusi.

Lugedes Valdur Mikita arutlusi eestlaste ja muude läänemeresoomlaste looduslähedusest, maakodu kultusest ja muust, muigan kergelt. Sest see, milles Mikita näeb eestlaste eripära, on põhja-venelastele sama omane. Ka venelane ei saa hästi elatud ilma datšata, metsas marjul-seenel käimata, ilma rõbalkata... See pole vaid olude sund, vaid midagi palju sügavamat. Kui tahame, võime siin näha põhjavenelaste soomeugri juuri, mida slaavi keele omaksvõtt pole kaotanud. Oleme põhja-venelastele nii geneetiliselt kui kultuuriliselt lähemal, kui teame või tahame teada. Päevapoliitika seda ei muuda.

Eesti ja Vene – religioonide konflikt

Eesti rahvuslus on religioonilaadne nähtus, quasi-religioon oma dogmade ja pühade asjade ning sündmustega. Eestlastele, st suurele osale aktiivsematest eestlastest, on püha oma riik, iseseisev Eesti ja võitlus selle iseseisvuse eest. Religioonilaadne nähtus on ka Vene patriotism. Suurele osale venelastest, olgu siin- või säälpool Peipsit, on püha sündmus „Suur Isamaasõda”. Isamaasõja kultus on midagi, mis aitab hoida Venemaa ühtsust ja venelaste eneseusku ja uhkust. Mis on püha, on puutumatu, tema pühadust kinnitavad väited, milles õigel eestlasel või venelasel ei sobi kahelda, rahvuslikud dogmad, rahvusliku ideoloogia kesksed tõed. Eestlasel ei sobi kahelda selles, et 1918 oli õige teha rahu Eesti riiki tunnustada lubavate bolševikkudega, mitte aidata Vene valgetel bolševikkudest jagu saada. Venelasel ei sobi kahelda selles, et 1944. aastal Punaarmee vabastas Eesti ja teised Ida-Euroopa maad.

Religioosne mõtlemine opereerib selgete kontrastidega, siin nähakse maailma mustvalgelt. On omad ja võõrad, sõbrad ja vaenlased. Vaenlane on kurjuse kehastus, mis ta teeb, on kuri ja temaga läbikäimine on samuti kurjast. Selletõttu on oluline jälgida inimeste meelsust, teha kindlaks, kas keegi omadest ei ole hoopis võõras, ei ole tahtlikult või tahtmatult vaenlase poolel. Sellise jälgimisega tegelevad nii ametlikud instantsid kui valvsad kodanikud ise. Rahvuslik religioon nõuab rahvuslikku inkvisitsiooni. Nagu endise aja inkvisiitorid, nõuavad ka nüüdsed inkvisiitorid kahtlustatavatelt, et nad kinnitaksid oma ustavust religioossetele dogmadele. Hää näide sellisest inkvisitsiooniprotseduurist oli Eerik-Niiles Krossi intervjuu Yana Toomiga, mis mõjus päris ülekuulamisena. Huvitav on, et

sellistes ülekuulamistes kipub sageli domineerima suhtumine Kuradisse, küsimuste eesmärk on selgitada, kas ülekuulatav on jäägitult nõus kuulutama Kuradi Kuradiks ja tema teod kuratlikeks. Või siis, kui ülekuulaja on selles juba kindel, sundida ülekuulatavat seda tunnistama.

Usk Kuradisse ei vaja analüüsi, pole tarvis uurida, miks teine pool käitub, nagu käitub, on meiega konfliktis. Venemaal pole eriti populaarne tunnistada, et Stalini ja Co poliitika ise sünnitas riigile hulgi vaenlasi ja ei jätnud järele kuigi palju sõpru. Niisama on ketserlus Eestis kahelda selles, et NATOga liitumine on Eestile ja eestlastele õnn ja Venemaa aktsioonid Gruusias ja Ukrainas ei tulene Venemaa olemuslikust kurjusest, vaid on püüd ennast kaitsta võimaliku kallaletungi vastu läänest. Et ka Lääs, ennekõike USA on osanud luua endale vaenlasi.

Kui uskuda Kuradit, tuleb uskuda ka seda, et tema vastu peab võitlema, olema valvel, relvil, valmistuma sõjaks. Paljastama Kuradi varjatud käsilasi, Kremli agente, USA imperialismi teenreid jne. Mingi kompromiss Kuradiga, kurjuse jõududega ei ole võimalik. Kes väidab vastupidist, on Kuradi teener. Kes ei usu, et Kurat on täielikult, absoluutselt kuri, on Kurat, on ise Kuradi teener, tema mõjuagent. Kes leiab, et Putinil võib vahel ka õigus olla, on Putini poolt ära ostetud.

Kurat on inimeste poolt loodud. Miks? Kelle huvides? Cui prodest? Kurat teenib praegu nende huve, kellele on kasulik rahva mobiliseerimine, sõjaks valmistumine. NATO laienemise taga (nii oli omal ajal lugeda New York Timesist) oli suuresti USA sõjatööstus. Kuradi olemasolu on kasulik ka võimukandjatele, kes tahavad oma võimu kindlustada, alla suruda, tagasi tõrjuda kainet mõistust. Hoida inimesi mustvalges mütoloogilises mõtlemises. Mis tähendab ka – jätta nad lasteks, jätta elama lapselikku-lapsikusse meelelahutuse, mängude (sport!) ja muinasjuttude maailma, mille juurde kuulubki asjade nägemine mustvalgena, usk Kuradisse.

Täiskasvanud, täiskasvanu kombel kaheldes ja analüüsides mõtlevale inimesele on selline muinasjutumaailm tüütu ja tihti lausa tülgastav. Ent temagi kardab. Kardab seda, et selle muinasjutumaailma arhitektid, need, kelle huvides ta on kujundatud, võivad kaotada kontrolli tema üle. Et meie loodud Kurat võib saada võimu meie üle, hakata suunama meie mõtteid ja tegusid ning viia meid selle poole, mida muiste kujutleti viimase võitlusena Kurja ja Hää vahel, Armageddonini. Tänapäevases keeles – uue ilmasõja poole.  

Ööbikud Ivangorodis

Käisin Ivangorodis. Meeldis. Keset linna, kindluse ümbruses on palju võsa, soist padrikut. Sääl laulis päise päeva ajal ööbik. Põõsalinnud ka. Kena kontrast Eestile. Tartus pole ööbikutel kohta. Siin ruulivad varesed ja hakid. Ja linna ümbruses laiub roheline kõrb -- niidetud muru, kus pole peaaegu ühtki õit. Masendavad maastikud. Eestlase korrameel on ülearenenud, on alla surunud ilumeele. Ja looduslähedus elab vaid mälestustes. See metsaeestlus, millest nii ilusti kirjutab Valdur Mikita, on kadunud siit. Venemaal elab ta veel edasi. Üleüldse on venelane, vähemalt põhja-venelane ikka olnud pooleldi metsainimene. Ons see slaavistunud soomeugrilaste eripära või lihtsalt kujunenud geograafia mõjul. Venelane tunneb metsa, käib marjul-seenel ja tal on metsas hää olla. Sellest on vene kirjanduses nii palju juttu. Mind üllatasid kunstnik Korovini mälestused, kes kirjutab rohkem metsast, metsloomadest kui kuulsatest inimestest, kellega ta elus kokku puutus. Korovinil oli lapsepõlves oma karu Vera, kelle kaisus lapsed magasid. Ja poisipõlves elas ta sõpradega suvel metsas onnikeses, küttis ja püüdis kalu. Nii et venelane on praegu rohkem soomeugrilane, looduseinimene kui meie, kes me oma loodust agaralt ümber kujundame. Roheliseks kõrbeks ja puuistandusteks. Hää, et on lähedal Venemaa, kus saab käia ööbikuid kuulamas ja tuttavate pool lillakamoosi maitsmas.

Pretensioonikad pagulased?

On olnud lugeda, et siia toodud pagulased ei ole eluga Eestis rahul, neil on pretensioone nii elukoha, töötasu kui toiduvaliku kohta. Ei ole olnud lugeda, kas keegi neist Eestile ja eestlastele ka tänu avaldas, mõne hää sõna ütles. Imelik natuke, et inimesed, kes oma elu päästmiseks kodumaalt pagevad, tulevad uues elupaigas kohe välja pretensioonidega. Mu inf võib olla puudulik, kuid midagi siin ei klapi.