No mässa siis

Täna tuli äkki pähe, et oh heldeke, uus Sirp, st. tema uus osa on ju maruromantiline leht. Kultuurielu asemele tuleb rohkem hingeelu. Õhkamised ja ohkamised, suured isiksused, keda ei mõisteta, tungid, tunded, tabude murdmised. Ülikoolis õppisin, kuidas noored kakssada aastat tagasi tulid Prantsusmaal uut teatrit tegema. Victor Hugo ja skandaalid tema romantiliste näitemängudega. Kõigi hääde reeglite rikkumine, laval röövlid, timukad, salaarmukesed. Asjast pakub põhjalikku ning tükati päris lõbusat lugemist Wikipedia prantsuskeelne artikkel Hugo "Hernani" ümber puhkenud lahingutest:

http://fr.wikipedia.org/wiki/Bataille_d'Hernani

Jah, kui lihtne oli tookord olla mässaja. Olid nii ranged reeglid, etikett, klassitsism, tsensuur. Nüüd elame nii tolerantsel ajal tolerantses Eestis, et pole õieti kellegi vastu mässata. Püütakse mingit establishmenti, kultuurimonopoliste välja manada, kujutella, aga neid ju pole. Iga asjalikum rühmitus saab oma lehte välja anda. Värske Rõhk. Müürileht. Mitmed teised. No mässa siis! Ega suurt muud teha polegi, kui nukralt ropendada (keel on veel see viimane rangete reeglitega valdkond) ja mõelda ilusatele aegadele kakssada või isegi sada aastat tagasi.

Ja päris hull lugu on see, et äkki tuleb välja, et mässajad on sattunud liitu konservatiivsete poliitikutega ja et veel tõsisem mäss tõuseb mässajate eneste vastu. Poliitikud manööverdavad end elegantselt möllust välja, mässajad võivad jääda üksi tühjale lavale tühjenevas saalis. Publik sai oma naermised naerdud ja lahkub.

Nõuame positiivset kultuuri

Seltsimehed, vabandust, daamid ja härrad,

Mul on rõõm teid tervitada siin uues kultuurikeskuses, mis on veel üheks veenvaks tõendiks meie riigi ja rahva uutest hiilgavatest saavutustest majanduse ja kultuuri vallas. See, et me täna oleme siin vastu võtmas suure sotsialistliku, vabandust vabariigi aastapäeva, on saanud võimalikuks tänu sellele, et meie Partei on jäänud kindlaks Mar... vabandust, Milton Friedmani ja teiste klassikute kõikevõitvale õpetusele ja otsustavalt võidelnud revisionistide ja igasugu kodanlike, vabandust sotsialistlike õõnestajate sepitsuste vastu, kes tahavad külvata meie ridadesse kahtlusi ja eksiarvamusi, nagu ei vastaks meie Partei ja valitsuse kurss rahva ootustele ja vajadustele. Seltsimehed, vabandust, daamid ja härrad, meie saavutused on kindlaks tõendiks, argumendiks, mis jätavad häbisse need Lääne, vabandust Idanaabri ees lömitajad. Seltsi... vabandust, daamid ja härrad, selleks, et veenduda meie kursi õigsuses, tarvitseb ainult heita pilk sellele saalile, kroonlühtrite särale, eesriiete majesteetlikkusele. Või veel parem – heita pilk välja meie kaunitest kõige moodsama disainiga akendest rekonstrueeritud tänavale, autodele, mis seal kihutavad. Selts... vabandust, daamid ja härrad! Mis marke te seal näete? Ka vanu žiguleid, moskvitše, labaseid volkareid ja oopeleid ning muud massikaupa? Ei, kallid kolleegid ja kaasvõitlejad! Me näeme seal aina enam mersusid, bentleid, ferrarisid ja muid eksklusiivseid sõidukeid, milles kihutavad oma asju ajades meie tublid ettevõtjad, meie aatekaaslased, kellele me oleme loonud viljastavad tingimused arendada oma võimeid, ajada oma asja ja niimoodi aidata kaasa Nõukog... vabandust, Eesti arengule ja õitsengule. Selts...kond, mul ei ole vaja pikemalt peatuda meie saavutustel, need on silmnähtavad ja me võime nende üle õigusega uhkust tunda. Ei ole vaja ka rõhutada, et need saavutused on veenev tõend meie partei ja rahva ühtsusest. Jah, see ühtsus on vankumatu ja need halisevad intelligendikesed, kes püüavad seda kõigutada, jäävad häbisse. Nad on ära pöördunud rahvast, nad tegelevad mitmesuguste pisipuuduste ülespuhumisega ja lihtsalt tänitamisega. Nagu seltsimees Lenin... vabandust, nagu üks poliitik kunagi ütles, on intelligents rahva pask, mitte aju. Nagu ütles üks teine naaberrahva poliitik, ei ole tõelised loomeinimesed need virisejad ja halisejad, vaid need ennastsalgavad ettevõtjad, insenerid, spetsialistid, kes ühiste pingutustega meie partei juhtimisel ehitavad rahvale helget tulevikku. Selts... Daamid ja härrad, on selge, et sellel intelligentlikul kõntsal ei ole perspektiivi, ei ole kohta meie helges tulevikus. Eks sellepärast ta rabelebki, sellepärast tegelebki ta palavikuliselt meie ajutiste kitsaskohtade otsimise ja meie ajutiste raskuste üle hädaldamisega. Kahjuks on meie hulgas veel mõnevõrra ebakindlat elementi, kellele selline hädaldamine negatiivset mõju avaldab ja kes otsustavad lahkuda meie tulevikuehitajate ridadest ja otsida hõlpsamat elu välismaal. Nii ma küsingi teilt, kui kaua me peame kannatama sellist halajate ja ilkujate kampa ning kulutama oma töö ja vaevaga teenitud ressursse tema ülalpidamiseks ja poputamiseks. Ei, selts... daamid ja härrad, sellist olukorda, sellist komejanti meie Partei ei saa kauem taluda. Meie vajame ja nõuame positiivset kultuuri! Me ütleme ei kultuuri negatiivile, mida oleme pidanud juba liiga kaua taluma! Kui keegi tahab meie üle irvitada, meid mustata ja mõnitada, siis tehku seda oma kulul. Esinegu oma «loominguga» laatadel, rahvamajades, tsirkustes koos mustkunstnikute, tuleneelajate ja lõvitaltsutajatega. Kes on sellest ärahellitatud intelligendikeste kambast ausamad – nad ei nõua rahvalt, Parteilt ja valitsuselt raha ja privileege. Muidusööjatel ja veiderdajatel ei ole kohta meie õitsevas nõuk... vabandust, euroatlantilises rahvaste vennalikus peres. Meie aitame neid, kes ennast ise aitavad. Uppuja päästmine on uppuja enda asi! Andekate ja edukate ekspluateerimine äpude poolt peab lõppema!

Elagu Partei ja rahva vankumatu ühtsus!

Elagu kapitalismi ehitamise suur üritus!

Meie lipukirjaks on ja jääb Raha, Edu ja Kuulsus!

Rohkem positiivset kultuuri!

Kestvad, marulised kiiduavaldused.

See on unes nähtud kõne, mille peab 2033 aastal Edupartei liider Tallinna uuendatud linnahallis oma parteikaaslastele. Tundub, et ta on kõnes kasutanud tsitaate Leninilt, Stalinilt, mõnelt Putini lähikondlastelt ja mõnelt nüüdis-Eesti poliitikult või vähemalt viitab ta nende tekstidele. Ilmselt on ta ka hästi tuttav XX sajandi teise poole Nõukogude funktsionäride fraseoloogiaga.

Tsensuuri poole

Sirbi skandaal näitab, et Eestis on -- põhiseaduse vastaselt -- tekkinud tsensuur, riigiametnikud, ilmselt poliitikute, oma partei juhtnööride järgi, sekkuvad väljaannete sisusse. On päris jahmatav kuulda kultuuriministrit ja teisi ametnikke arutamas selle üle, kas üks või teine väljaanne on stagneerunud jms. Riik annab väljaannetele raha, kuid võimukandjad tohi neile ette kirjutada, mida nad avaldavad, mida mitte. Kõige vähem võivad nad nuriseda selle üle, kui väljaannetes poliitikuid kritiseeritakse. Sisu üle saavad otsustada ainult kultuuriinimesed ise, näiteks loomeliitude kaudu. Kui mõni väljaanne hakkama ei saa, peaks seda arutama loomeliidud ja siis tegema ministrile või teistele ametnikkudele ettepaneku leida uus toimetaja vms. Siin tuleb ilmselgelt midagi seadusandluses muuta, põhikirju revideerida, et kaoks vastuolu põhiseadusega.

Meil on hää tava kritiseerida Venemaad, rääkida säälsete võimude püüetest ajakirjandusele suukorvi pähe panna. Praegu on minu meelest olukord Eestis isegi hullem kui Venemaal. Loetagu ka meie supermarketites müügil olevat Совершенно Секретно't. Meil midagi samaväärset ei olegi.

Veider, et meie president, kes on varmas kaitsma sõnavabadust Venemaal ja sekkuma diskussiooni New York Timesis, on tähendusrikkalt vakka, kui tema oma silmade all tulevad ilmsiks skandaalsed faktid võimude, võimuloleva erakonna katsetest piirata sõnavabadust siin, tsenseerida ajakirjandust. Võibolla talle lihtsalt väga meeldib Kaur Kenderi ingliskeelne ropendamine?

Boheemlased ja tšekistid

Tõlkisin kaks katket Anatoli Marienhofi mälestusteraamatust Роман без вранья. Annab mõtlemisainet. Ambitsioonikate boheemlaste hulgas leiab ikka neid, kes on valmis võimudega kaasa minema ja oma kolleege, kelles nähakse ennekõike võistlejaid, mõnitama, vahel ka nende pääle kaebama. Bunin ja Merežkovski keeldusid igasugusest koostööst bolševikkudega. Nende vastu võis siis kuulutada välja üldmobilisatsiooni. Tšekist muheleb...

Kord hakkas imažinistidele tunduma, et kunstis tõstab pääd formalistlik reaktsioon.

Imažinistide «Ülemnõukogu» (Jessenin, Erdman, Šeršenevitš, Kussikov ja mina) otsustas salajasel istungil kuulutada välja «üleüldise mobilisatsiooni» vasakpoolsete vormide kaitseks.

Väikses salatrükikojas trükkisime «käsu». Öösi läksime välja, kleepisime selle plankudele, seintele, postidele Moskvas – kõrvuti sõjakomissariaadi käskudega kõige otsustavamate lahingute ajal valgete armeede vastu.

Köögitüdrukud viisid kohutava teate «üldmobilisatsioonist» korteritesse. Ärahirmutatud moskvalased seisid jõukudena «käsu» ees. Muist ei saanud üldse midagi aru, muist lugesid ainult päälkirja – haarasid pääst ja pistsid jooksu nagu arust ära. «Käsk» teatas, et teatud päeval tuleb kõigil! kõigil! kõigil! koguneda Teatriväljakule lippude ja loosungitega, mis nõuavad vasakpoolse kunsti kaitsmist. Edasi – rongikäik Moskva Nõukogu juurde, kõned ja «punktide» esitamine.

- - - - - - - - -

Mustades nahkkuubedes mehed astusid poodi. Mõne minuti pärast olime meie – Jessenin, Šeršenevitš, Kussikov ja mina juba Moskva Tšekaas.

Muiet alla suruda püüdes kuulas uurija meid üle.

Jessenin seletas:

Isakene, ma olen ju bolševikkudega … ma olen Oktoobrirevolutsiooniga … luges ette

         Mu ema kodumaa,

         ma olen bolševik.

– Aga tema (ta torkas mind sõrmega) kirjutas teist … ülistas punast terrorit:

Selles kolpade virnas

meie punane kättemaks …

Šeršenevitš puudutas kergelt Jesseninit õlast:

– Oota, Serjoža, oota … seltsimees uurija, kahjuks on viimastel kuudel vene kirjandusest tõusnud buninluse ja merežkovskiluse lehka …

– Isakene, ta räägib tõtt … lehkama on hakanud … halba haisu tuleb …

Uurija kuldsest täitesulepääst sündisid valgusid paberile karmid kurjad tähed, sõrm aga, millega ta kratsis oma päälage, liigutades sellel heledaid karvu, oli sellise asutuse jaoks lubamatult hääsüdamlik ja üldse mitte tõsine.

Artikkel Die Zeitist: kohtumine Kaur Kenderiga

Vast huvitas inemisi. Saksa keelest ümbre pantu, ma redigiirse veidü.

Kas oled mulle midagi kaasa toonud?

Täna: Christof Siemes on Tallinnast tagasi

Christof Siemes’ilt

2. august 2001  

Suurima healmeelega oleksin ma poisi enda sisse pakkinud. Aga käsipaki jaoks oli ta liiga kogukas ning suitsetas üleliia. Ja mida teekski selline sell kui Kaur Kender Hamburgis?

Seal ei tunneks teda mitte keegi. Eestis aga on kirjanik superstaar.

Vaatab negatiivse näitena cool’ilt alla aidsivastaselt plakatilt ja on leidnud ka tee Estonian Airways’i klantsbrošüüri kui näidis esimesest ning ainsast popliteraadist omal maal.

Kõige pisemas Balti riigis on palju sedagi, kui mõni raamat 2000 trükiarvuni küünib. Kender aga on igat oma raamatut müünud kolm korda rohkem.

Selline kõrvutamine aga ei tähenda mu 30-neaastasele lauanaabrile tühjagi. Tema, kes ta tuleb reklaamikeskkonnast, kes ehitas üles oma agentuuri ja siis selle põhja viis, käitub kui meelelahutaja: “Ma ei võistle teiste kirjanikega. Nad kõik on tüüpiliseld eestlased, seega igavad. Minu konkurendi nimi on Tom Cruise.”

Mulle piisas ühest õhtupoolikust temaga Tallinna vanalinna jäävalges Londonit väärivas ambitsioonikas klubirestoranis Pegasus, et saada klaasselge pilt tema kodumaast – negatiivne pilt.

Venelased nimetavad eestlasi metsainimesteks – nii see ongi.

Tema emakeel, mis ometi igale eestlasele püha on… Kui ma vaid kirjutan sõna «eesti keel», tundub see mulle võlts.

Keeled on kui toad majas: mõned lihtsalt on väikesed ja ilma kliimaseadmeteta… Puutumatu loodus, põdrad ja karud, meri? Muinasjutt.

Mees, me kuulusime Nõukogude Liitu!

Kaunid daamid, kellest mõned said rahvusvahelisteks supermodellideks? Eestlased on koledad. Ja veel koledamad on nad lakku täis. Niisiis kogu aeg. Košmaar!

Jaan Kaplinski, Eesti Günter Grass, igavene Nobeli preemia kandidaat?

Üks perseauk ja valevorst, kes avalikult kasinust jutlustab aga ise vaid istub ja ootab oma parlamendisaadiku pensioni.

Kaur Kender arvab, et ta saab uhke olla vaid Eesti narkodiilerite üle, kes on Euroopas kõige vingemad, hullemad isegi kui venelased.

Kui Kenderil küllalt raha oleks – nii 2 – 3 miljonit dollarit, siis ta emigreeruks kohe. Esialgu aga piisab sellest neljaks kuuks talvitamiseks Goas.

Võibolla muutub siiski kõik tema järgmise projekti valmimisega. Ta kirjutab nimelt koos Eesti suurima panga juhiga uut lõbusat raamatut investeerimispangandusest.

Selles kõige Eesti-vaenulikumas eestlases on, nagu kontsentreeritud tabletis, peidus terve maa, kuigi miinusmärgiga.

Tema kaasmaalastel on kalduvus vabatahtlikuks enesepiitsutamiseks. Igal juhul on tema kõige värskem teos on müügil suveniirina Tallinna Lennujaama Duty-free poes 500 Eesti krooni (60 marka) eest.

Läbi Rahulike Silmade – Through Peaceful Eyes, luksusköide, milles on kaks tosinat Kaur Kenderi lühijutte ja jutukesi eesti ja inglise keeles ning tema sõbra – Herkki Erich Merila kergelt pompöössed fotod.

Võtsin selle raamatu kaasa, jutud naistest, klubidest, armastusest, elust. Ja tänu uhkele ruudukujulisele formaadile oli see vvähem kobakas kui tema looja.

Предательство

Предателсьство государства человѣкомъ -- преступленіе. Но предательство государствомъ человѣка -- особо тяжкое преступленіе.