Omariikluse mesiaastad on läbi

Veerand aastasada iseseisvust on läbi ja tundub, et koos sellega on läbi ka iseseisvuse mesisemad aastad. Iseseisvuse endaga on harjutud, nüüd hakkab rahvas ikka enam mõtlema konkreetsematele asjadele – palgale, puhkusele, eluasemele, lastetoetustele, pensionile, arstiabile, külapoodidele, bussiliiklusele... Ning hakatakse ka märkama, mida kõike need ilusad asjad – oma riik, Euroliidu ja NATO liikmeks-olemine – tegelikult tähendavad. Eesti rahvas hakkab kaineks saama ja koos sellega on ikka enam rahul olukorraga, kuhu ta romantilistel aastatel on liikunud või õigemini – kuhu on lasnud omadel ja veel enam võõrastel poliitikutel end liigutada.

Kõigis erakondades on konflikte, lõhesid, rahulolematust senise poliitikaga, senise juhtkonnaga. Tekivad uued erakonnad, mis on suuresti protestiparteid. Avaldatakse meelt riigi sammude vastu, mis on tehtud Euroliidu survel, olgu siis «kooseluseadus» või vajadus Aafrika ja Idamaa pagulasi vastu võtta. Näib, et inimeste päädes liigub ikka enam mõte «Sellist Eestit, sellist Euroliitu, sellist NATOt me küll ei tahtnud». See kõik tähendab, et rahva ja tema liidrite, poliitikute, ajakirjanduse vahel on süvenemas lõhe. Seda lõhet võib mõnevõrra ahendada hirmutamine Vene kolliga, aga on märke, et Vene kollgi ei mõju enam nii tõhusalt kui varem. Ja inimesed hakkavad tajuma, et meid on tõmmatud suurtesse geopoliitilistesse mängudesse, kus meie omad huvid vähe loevad.

Kriis on käes. Ja esialgu on raske arvata, kuhu see kriis meie riigi ja ühiskonna viib. Kas sünnib sellest mingi uus poliitika? Ka uus välispoliitika, mida seni ju õigupoolest olnud ei ole: Eesti on pingutanud ja pingutab edasi, et saada ja jääda USA satelliidiks, võtab kuulekalt omaks tema poliitika. See pole aga ohutu. George Friedman kirjutab, et Ameerika võib eksida, tal on piisavalt ressursse, et ka oma suuri vigu hääks teha. Vietnami ja Iraagi sõjad ei löönud Ameerika majandust rööpast välja, ei viinud inimeste elatustaset oluliselt alla. Tema eksimused võivad aga mõnele temasse uskunud väiksemale vennale saatuslikuks saada. Ka meile. Mulle tulevad ikka meelde USA Saigoni saatkonnast viimaseid hingelisi laevadele evakueerivad helikopterid, mille külge klammerdusid mõned meeleheites liitlased – vietnamlased, kes olid ameeriklasi usaldanud.

Pearl Harbor ja meie

Praegu Ida-Lääne suhetes toimuvat seletab ehk väga hästi ühe äsjase uudise päälkiri: "NATO-l tuleb enda eksistentsi säilitamiseks viivitamatult relvastust uuendada." Alates 2008. aasta kriisist on lääneriikide majandus olnud kehvas seisus. Seda aitaks kõvasti parandada see, kui seni suuresti araabia šeikide varustamisega tegelnud sõjatööstus saaks hulka uusi tellimusi USA ja Euroopa riikidelt. Selleks on praegune pinev olukord soodne. Kas see olukord tekitati sõjatööstus-kontsernide mõjutusel või ei, jääb targemate otsustada. Igal juhul käib külm sõda ja Eesti on suuresti oma poliitikute ja meedia agaruse tõttu sellesse haaratud. Mis teeb murelikuks. Sanktsioonid Venemaa vastu meenutavad 1939-1940 USA ja teiste poolt Jaapani vastu kehtestatud sanktsioone, mis olid vastus Hiina alade okupeerimisele-annekteerimisele Jaapani poolt. Jaapani vastus oli rünnak Pearl Harborile. Ei saa lahti tundest, et praegu ehitab USA meie võimude entusiastlikul toetusel siin oma Pearl Harborit. Kas USA ja tema satelliidid kavatsevad Venemaad veel rohkem pitsitada? Kerry visiit Sotši lubas nagu loota, et nii ei lähe ja jõutakse mingi kompromissini, mis arvestab mõlema suurriigi geopoliitilisi huvisid. Sõjardite tegevus aga räägib sellele vastu. Mõtlen nagu omal ajal Bertrand Russell, kes leidis, et keiserliku Saksamaa ülemvõim Euroopas oleks halb, kuid vähem halb kui sõda. Nüüd siis: sattuda USA satelliidist Venemaa satelliidiks, Ameerika mõjusfäärist Vene mõjusfääri oleks väiksem õnnetus kui saada Pearl Harboriks. Mõistlikud analüütikud Ameerikas, sh. Zbigniew Brzeziński, leiavad, et tuleb leida mõlemale praeguse konflikti poolele vastuvõetav lahendus, mis tähendab sisuliselt mõjusfääride tunnistamist, neutraalse või peaaegu neutraalse puhvertsooni rajamist Venemaa läänepiiridele. Esialgu on USA kohalolek siin rohkem sümboolne ja Venemaale otsest ohtu ei tähenda. Kui aga siia paigutataks Peterburi tabada võivad raketid või luuakse võimalus sellist relvastust kähku kohale tuua, võib Venemaa reageerida. Nagu toona Jaapan. Nii oleks sattumine puhvertsooni meile kõige soodsam. Paraku aga ilmselt mitte Military Industrial Complex'ile. Ja temast sõltub väga kõvasti lääneriikide majandus. Ühest asjast peaksime selgelt aru saama: USA ei tulnud siia kaitsma niivõrd Baltikumi, vaid iseennast, oma huvisid. Ja ei tohi arvata, et need meie omadega täielikult kokku langevad. Tõsise konflikti puhul oleksime eelpost, mis võtab vastu esimese löögi ja annab ameeriklastele aega vastulöögiks jõudu koguda. Kas Eesti sellistest löökidest toibub või ei, ei ole USAle nii oluline.

Üks kohtumine põrgus

Vahel satun unes põrgusse ja saan kokku igasugu tegelastega. Viimati tuli päris põrguvärava juures mulle ligi Heinrich Himmler ja ütles, et tal on eestlastest hea meel. Ta ei kahetse, et sõja lõpul Eestile laialdast autonoomiat lubas: vaprad eestlased olid selle täiesti ära teeninud. Ja nüüd ta imetleb Varro Vooglaidu ja tema tegevust. Himmler on kindel, et Vooglaid on ehtne Põhja rassi esindaja, ehtne aarialane, kes ei saa leppida oma rassi allakäiguga ja võitleb Põhja inimeste eest, selle eest, et rassiliselt alaväärtuslik element ja juutlik-vabamüürlik ideoloogia ei laostaks Põhjalas perekondi, ei langetaks puhtatõuliste inimeste sigivust. Aga eestlaste visadus annab temalegi lootuse, et kõik pole kadunud, Põhja rass tõuseb kord jälle.

Принудительная свобода

Можно ли человѣка принудить быть свободнымъ? Тутъ противорѣчіе: принудительная свобода почти то же самое что несвободная свобода. А въ той цивилизаціи, которая нами ныне повелеваетъ, свобода какъ разъ и является принудительной. Особенно свобода выбора. Выбора между десятками, сотнями брэндовъ, моделей... Навѣрно мы неспособны не выбирать, если есть возможность выбора. Было бы цѣлесообразней взять, купить что-то изъ предложеннаго просто такъ, наугадъ, бросая монету. Но обычно мы такъ не дѣлаемъ, мы какъ будто вѣримъ, что между брэндами есть нѣкое важное различіе. И сравнивая ихъ, думая, ломая голову, мы въ самомъ дѣлѣ теряемъ драгоцѣнное время, тратимъ безсмысленно наши умственные ресурсы.

Иногда мнѣ кажется, что т.н. свободный міръ въ самомъ дѣлѣ менѣе свободенъ чемъ былъ напримѣръ СССР въ шестидесятыхъ годахъ. Тамъ отсутствіе свободы было очевиднымъ. А ныне несвобода искусно маскирована, поддѣлана подъ свободу. Насъ не заставляютъ действовать, работать, покупать, идти на выборы принужденіемъ, угрозами, а приманками. Современная капиталистическая цивилизация является своего года наркотиком, превращающимъ насъ в колесики гигантской машины потребительскаго общества, системы, которая уже не управляется, а управляетъ нами. Эта машина, эта система намного болѣе совершенна чемъ неуклюжая громоздкая совѣтская система. Но въ той громоздкой системѣ после сталинской эры было множество лазеекъ, пробѣловъ, мѣстъ, гдѣ человѣкъ могъ чувствовать себя свободнымъ, могъ бездѣльничать, проводить дни просто такъ в размышленіи, общаясь съ друзьями. Было много свободнаго времени, а это безцѣнная вѣщь для мыслящего человѣка. Въ нынешнемъ дивномъ новомъ мірѣ такихъ лазеекъ осталось очень мало, какъ и свободнаго времени. А свободное, действительно свободное время, что мы не объязаны, не воспитаны тратить на развлеченіе, на потребленіе продукціи развлекательнаго бизнеса, въ самомъ дѣлѣ и есть свобода, есть неотдѣлимая часть того, что мы называемъ свободой.

Riik ja Maa

Loen Sirbist Filimonovi lugu "Pidu sinus eneses..."

ja saan aru, et mõtlen peaaegu täpselt sedasama, aga pole mõist seda nii selgelt kirja panna. Pole ehk tihanud ka, sest ikkagi kahtlane inimene, pole päris eestlane või kuidas. Aga jah, päris eestlasel kipuvad maa ja riik ühte langema, kuigi on väga eri asjad. Maa, see ilus armas ja parasjagu laastatud ja saastatud maa. Ja riik, kes ajab oma asja, oma piire, oma suveräänsust, oma poliitikat, oma vahekordi teistega, liitusid, ohtusid... Aga mis riigile oluline, ei pea alati maale ja maa asukatele olema. Riik pole püha, maa võib olla, vahest ongi. Rahvas pole püha, aga on oma. Või peaaegu oma. Kui nii väga ei taha keegi, miski teine olla. Õigem, euroopalikum, saksem.

Jah, Stalini kõige suuremaid kuritegusid polnud mitte see, et ta mõne riigi annekteeris, vaid see, et ta inimesi tappa ja piinata lasi. Olgu siin maal või mõnel teisel maal.

Riik ei peaks nii palju meile ette kirjutama. Riik ei peaks korraldama meie keelt, otsustama, kas naine tohib raha eest seksida, kas lapsele tohib laksu anda, kas küla puutöökojas peab olema duŠŠ, kas külamees tohib ise oma siga tappa ja oma surnud vasika aia taha matta, kas vene koolides peab matemaatikat ja keemiat eesti keeles õpetama. Ei peaks linnasaksaks kippuva matsi ülipüüdlikkusega täitma lolle euronorme ja ise uusi sama lolle välja mõtlema.

Aga Filimonovil on õigus: ega paremat riiki pole ka kuskilt võtta, tuleb see oma võõras riik välja kannatada. Kuni ta olemas on. Aga olla valmis ka selleks, et tuleb mingi teine. Vahest praegusest parem, vahest halvem. Lõpuks pole see ka nii oluline. Riiki on vähem vaja kaitsta kui maad ja inimesi. Inimesi ei tohi käskida või keelitada riigi eest surema ja tapma. Maa eest ehk küll. Ja rahva eest, inimeste, omade eest. Aga riik pole maa. Riik pole rahvas, pole inimesed. Maa kestab kauem kui riik, loodetavasti kauem kui kõik riigid. Kui inimene. Kui rahvas, rahvad.

Rahva, inimeste kõige õigem enesekaitse on olla valmis edasi elama ka ilma riigita või mõnes teises riigis. Hoida vanu talupojaoskusi, osata niita, künda, külvata, lehma lüpsta, saagi teritada, kirvele korralikku vart vesta. Nii on siin maal elatud üle riigid, nende tulekud ja minekud. Elatakse ehk veel. Hää osa maast jääb alles ka siis, kui maailmameri tõuseb. Kuigi Pärnu linna saja aasta pärast oletatavasti sellisena enam ei ole.

Separatists condemning separatists

Estonian politicians and press are now very much engaged in the psychological war against Russia and especially against Putin. What reminds me of the warning by Henry Kissinger against demonisation of Putin. But in war, nearly everything goes, be it truth, half-truth or even lies. And, of course - labeling your adversary with signs like "dictator", "madman", "terrorist", "separatist". But we Estonians should be more careful in condemning "separatists". Our republic was born as a separatist project in 1918, advanced by a group of activists and supported by a part of local people, first of all ethnic Estonians. We should understand that according to the Western view of things our people were Russians, citizens of Russia. The western understanding of nationality differs from our understanding, it's based on citizenship, not ethnicity as our understanding of it that is more or less similar to the Russian one. For Russians, Russian-speakers in Eastern Ukraine are Russians, and as such should have right to self-determination. As Estonians in 1918. For the West, these people are Ukrainians, separatist rebels supported by a foreign country. Here, we Estonians tend to forget our own history, our understanding of nationality and accept the western one. According to the western view, the Republic of Estonia was created by separatist Russians who were supported by some western powers in their interest. Now too, our independence is supported by the West, i.e. the United States. As far and as long as it is in their interest. Not more and not much longer. Our servility, our eagerness to fight American wars, including psychological wars is not a guarantee of their continuing support. We should at least see clearly what is the role assigned to us in the present geopolitical confrontation between "West" and "East". Perhaps it's still possible to change our behaviour, at least preserve some dignity and not rush to serve our masters without second thoughts.

Иногда я доволенъ

что могу писать не только по-эстонски. Какъ напримѣръ читая в Sirp'ѣ статью о моемъ сборникѣ стиховѣ, гдѣ употребляется слово rõhkur. Не знаю, кто изобрѣлъ такое безобразное словечко, меня оно просто раздражаетъ, портитъ настроеніе. И тогда хорошо думать, что могу писать по-русски. Русскій язык иногда становится моимъ убѣжищемъ отъ эстонскихъ языковыхъ инженеровъ, коверкающихъ нашъ языкъ.