Roheline kõrb Maaülikooli ümber

Vimasel ajal on Tartu saanud mulle kodusemaks, kodulinnamaks ja just tänu sellele, et linnas on murdumas senine murutraktorite ülemvõim, murusid niidetakse mõõdukalt ja pääe rohelise on neisse ilmunud ka muid värve. Silm näeb murus raudrohtu, tähtheina, ristikheina, isegi kellukaid. Ja kimalastel-mesilastel ning liblikatel on haljastele platsidele rohkem asja. Lindudel ka. Isegi Lõunakeskuses paistab olevat toimumas teatav pööre -- platsidel niidetakse nagu vähem, vähemalt valge ristik saab rohkem kasvurahu. Kurbi erandeid muidugi on ja kahjuks paistab ühena neist silma eikeegi muu kui Maaülikool. Tema ümber, dendraariumis ja paaril hektaril maantee ääres Tallina poole vaadates vasakut kätt, laiub hektareid rohelist kõrbe, hoolikalt murutraktordatud maad, kus lilledele, liblikatele ja kimalastele pääsu ei ole. Miks just Maaülikool, kus pääle muu tegeldakse ka niitude ja hajasaladega, heinte, kõrte ja murudega, oma ümbruses niisuguse elurikkuse tasalülitamisega, lausa hävitamisega tegeleb, ei saa mina mitte aru. Loodan siiski, et ka sääl asutuses jõutakse järele muudele tartlastele ja ei lasta murutraktoritel enam nii totalitaarselt võimutseda.

Esstorantistid tegutsevad

Avastasin üllatusega, isegi jahmatusega, et lemmikloomadeks võib endale muretseda looma nimega "mustsaba-rohtlahaukur". Uurisin, kes see sihuke on ja leidsin, et tema varasem nimetus maakeeli oli "preeriakoer", ingliskeeli "prairie dog". Huvitav, mis selle uue haukur-sõnaga pääle hakata. Kirjanduses oleks üpris kentsakas kirjutada jalutuskäiku preeria ääres, kus kõrvu kostavad mustsaba-rohtlahaukurite haugatused. Erialases kirjanduses võib ju seda sõna kasutada, aga siingi nimetatakse loomi ka nende ladinakeelsete nimedega ja siis pole vaja enam eestikeelset terminit. Miks peab eesti keel ilutsema ja uhkustama sellega, et siin on igasugu olevuste jaoks ranged terminoloogilised nimed. Võiksime jääda rahvakeelsete, andekalt tõlgitud nimede juurde, näiteks nimetada seda loomakest preeriakutsu, preeriapeni, preeriakoer vms. Ja kõik oleks korras. Eestis valitsev pedantsus, ülemäärane korralikkus ja see, et ei taibata, et termin ei ole tavakeele, ka mitte kirjanduskeele sõna, ajab vahel iiveldama. Nagu kavatseks keegi preeriakoerte, cynomys'ide kohta eestikeeles monograafiat kirjutada. Analoogseid näiteid niisugusest terve mõistuse ja keeletunde vastasest terminologismist leiab küllaga.

Imestama paneb, miks Eesti on ainuke maa, kus piinlikult püütakse ka Valgevene nimesid kirjutada valgevene keelest transkribeerides: Lukašenka, Aljaksievitš, Aljaksandr, jms. Valgevenes räägitakse enamasti vene keelt ja vene keel on ka ametlik riigikeel. Kas püüd on kirjutada, kui vähegi võimalik, mitte vene keele järgi. Ka siis kui on tegelikult tegu vene keeles kirjutava autoriga.