Privileged minorities

I feel somewhat offended by the fact that one kind of minorities receives enormous attention and many privileges. I mean the sexual minorities. As e,g, transsexuals. People who don't believe that there are other genders besides men and women sometimes must apologize for their views. Those who believe in "binarism" must feel they are heretics, their convictions are a kind of heresy. Belief in what the Bible says: "Male and female created he them" has become a heresy. But there is something more important than this new non-binar orthodoxy. This is the fact that there are more stigmatized minorities than transsexuals or other sex-minorities. There are more colour-blind people than gays or transsexuals, and little is done for them. There are many jobs they cannot have, there are many graphics, maps and signs impossible or difficult for them to understand. Often it' difficult to understand, if the phone battery is fully loaded or not. I am one of those colour-blind people, for me orange or red and green are most often the same colour. I have written a memo to the European Parliament, got an answer in general terms, but so far the situation has not changed. There is no colour-blind liberation movement, no colour-blind pride parades. But I don't feel I need them. We can manage, we can live well with our impairment. I have second thoughts about the modern American-style agressive activism. But there are people who really are  deeply unhappy, discriminated and ostracized. I mean people with incontinence. Men and women who have to wear nappies for many years, even their whole life. In some countries these nappies are quite expensive and a person who needs them has to pay about a quarter of his/her pension for them. I know one such person very well. And it's largely because of her, I don't like all the noise about sexual minorities. Actually, they are a privileged minority among many minorities we don't notice, don't mention and most often don't help.

Toimetatud

Eesti raamatutes leiame midagi, mis on maailmas ilmselt üsna unikaalne: autori nimega koos on nimetatud ka "toimetajat", vahel eraldi ka "keeletoimetajat". Mida seesinane toimetaja siis teeb? Näiteks muudab väga palju sõnade järjekorda. Minu viimases "toimetatud" käsikirjas on ta "supelda omaette" asemel pannud "omaette supelda". Minul on:" Kuid kümme kuud on ta ju mujal." Toimetaja tõmbas maha "kuid", jäi ainult "kümme kuud". Mina armastan lühikesi lauseid, toimetaja on paljud neist kõrvallauseteks koondanud, punkti asemel on koma. Niipalju siis suhtumisest kirjaniku stiili. Mille asemel muidugi tahetakse (ja mitte ainult minul) näha midagi standartset, keskmist... Minul on "Sõitsime Võru maanteed Rõõvlimäeni", Toimetaja kirjutas juurde ühe sõnakese: "Sõitsime mööda Võru maanteed...". "Leningradi-käigust" sai "Leningradis-käigust". Mõnede "ja'" de asemele on ta kirjutanud "ning'id". Kirjutasin, et bolševikel õnnestus "ehitada riik", selle asemel on "rajada riik". Muidugi on "buddhism" asendatud "budismiga", mis on mulle vastuvõtmatu, nagu ka "Pühakirja" ja "Piibli" kirjutamine väikse algustähega. "Ja ei" asemele on kirjutatud "ega". Minul on "Helsingisse niisama lihtsalt ka ei pääse". Siin on "ka" asemele pandud "ikka": "...ikka ei pääse". Miks? 

"Palju enam kindlasti kui lastele" asemel on "Kindlasti enam kui lastele". Toimetaja on maha tõmmanud "ja'd" ja "ning'id", millega vahel alustan uut lauset. Jälle puhtalt stiili neutraliseerimine-standardiseerimine. "Õieti'st" on muidugi saanud "õigesti". Ilmselt ei taha ÕS ja tema kuulekad teenrid siin järele anda. Aga ma ei ole ÕS'i usku. Kasutan ikka ja edaspidigi "õieti" ka sääl, kus S tahaks "õigesti". Mulle on see teine vorm võõras. Päris ketserlikult kirjutan isegi "prantsuskeel". Sest minu arust on see rõhuliselt üks sõna. Mida teadsid mõnedki kirjutajad sada aastat tagasi. "prantsuskeel" ja "prantsuse keel" on eri asjad. Kui räägime näiteks "prantsuse keel ja kirjandus", tuleks need sõnad lahku kirjutada. Kui me aga prantsuskeelt millelegi muule prantsuse asjale ei vastanda, kirjutan need sõnad kokku. Minu "on lugeda, et" asemel on toimetatud tekstis "on teada, et". "Ooperikomponistist" on saanud "ooperihelilooja". Paavsti "šveitsi" kaardiväelasest on saanud "Šveitsi" kaardiväelane, mis minu arust pole õige. Need kaardiväelased on Vatikani, mitte Šveitsi riigi teenistuses. "Praamist" on saanud "parvlaev". MInu meelest pole mõtet siin liitsõna kasutada, olgu siis lihtsalt "laev" või "praam", mis on kõnekeeles tavaline sõna kroonukeelse "parvlaeva" kohta. 

"Enamvähem" on saanud sidekriipsu -- "enam-vähem". Siin jällegi on võimalik seda sõna või sõnapaari kasutada kas rõhutamata: "Olen juba enamvähem terve." -- " Kas oled juba terve?" --"Enam-vähem". Kõnekeeles olevaid vahesid, opositsioone peaks kirjakeel tingimata arvestama. Minu "nii foiniiklased, roomlased kui ilmselt baski meresõitjad" on toimetatult "nii foiniiklased, roomlased kui ka baski meresõitjad". Ma ei kasuta seda "ka-" sõnakest sellises konstruktsioonis vist kunagi. Ei kõnes ega kirjas. Ja ei hakka kasutama. 

Niipalju siis toimetamisest. On kirjutatud, et ilmaaegu olen (keeletoimetajate) pääle pahane. Eks lugege ja vaadake ise, kas ilmaaegu või ei. Olen liiga vana, et solvuda, aga imelik on küll, kuidas võetakse ja muudetakse päris palju inimese teksti, ka stiili, kui inimene on kuuskümmend aastat olnud kirjanik ja õppinud ülikoolis põhjalikult lingvistikat. Stiil on individuaalne asi, aga paistab, et see ei ole veel Eesti kirjanduselu ja keele-elu korraldajateni jõudnud. 

Mis ime siis, et ei taha enam eesti keeles kirjutada. Vene keel ei ole küll mu esimene keel, kuid need, kes minu venekeelseid tekste läbi vaatavad ja parandusettepanekuid teevad, suhtuvad minu stiili ja keele eripärasse hoopis mõistvamalt ja diskreetsemalt. Muidugi võin ma, nagu mulle on suuremeelselt öeldud, "jätta parandused arvestamata". Aga olen tüdinud toimetajatega puid ja maid jagamast. Ja mõtlen, et meil on eesti keele õpetamine koolis ja ilmselt ka ülikoolis üsna vildakatel alustel. Õpetatakse "õiget" keelt, ei tegelda stiiliga, sellega, kuidas on mõnus ja ilus öelda ja mispoolest ühe või teise inimese keel erinevad isekeskis ja ÕS-i normist. 

Tunneb end kassina...

Oktoobris 2017 kirjutasin Joonatan Vaglarauast, kes tunneb, et pole inimene, vaid siga ja et poliitkorrektsus nõuab loobumist sõnast "inimene", mille asemel tuleks kasutada sõna "olevus, elusolend vms". Nüüd vilksas kuskil internetis silma teade, et keegi noor naisterahvas, st. emane olevus keeldubki tunnistamast end inimeseks, ta tunneb, et on kass, on seda tunnud lapsest saadik. Mis edasi? Kas ühendit LGBT, nüüd sageli juba LGBTQ peaks täiendama veel ühe tähega, näiteks L-ga, mis tähendaks "Living Being". "Animal" ei sobi öelda, sellega solvame neid, kes end kassiks või seaks peavad. Tõepoolest, mis edasi? Kas kuskil on punane joon, mida ka PC kindlad pooldajad ei ole valmis ületama? Või ületame selle joone ja tunnistame, et kassinimesel on kasslapsed, olgu siis karvased ja pika sabaga või karvadeta ja sabata? Ja laseme, kasutades geneetika ja meditsiini saavutusi, inimesel muuta end seaks või ahviks või mingiks uut tüüpi olevuseks? Tal peaks ju olema õigus selleks või kuidas?

IN October 2017 I wrote about a fictional person who thinks he is not human, but swine. He thought that political correctness demands we must renounce using the word "human", resp. "man, woman", using instead "living being" or something similar. Now, I found somewhere in the internet a story about a woman who has from childhood on felt she was a cat, not a human being. So what now? If we renounce to use words "man" and "woman", or otherwise assert everyone has the right to choose his/her gender, should we then give everyone also the right to be a cat, a horse, etc? Should we add a letter to LGBT (or, nowadays often LGBTQ) meaning "living being"? Should we recognize the children of an ex-woman to have cats as children, should we give these persons and their beloved the right to marry and other human rights? Or is there a red line even the most radical lbgt-ists do not want to cross? I don't know. Should we help somebody who feels he/she is not human but a different living being, to transform his/her body into a body of a swine or, perhaps, a being that exists only in his/her dreams? After all, can we deny this person to realize his/her dreams?