Meeste ja naiste ajudest ja sugudest üldse

Sirp avaldas äsja Kärt Aaviku kirjutise Gina Ripponi kuulsast raamatust, kus retsensendi järgi tehakse absoluutselt-lõplikult selgeks, et meeste ja naiste ajud ei erine ning antakse surmahoop kujutelmale, et inimesed jagunevad "binaarselt" meesteks ja naisteks, vaid sugusid on vähemalt viis. Gina Ripponit esitellakse kui tipptasemel aju-uurijat, neuroteadlast, kes esitab lõpliku tõe. Kes väidavad teisiti, binaristid ja mehe aju naise omast erinevaks pidajad, on müütide-eelarvamuste kütkes.

Paraku on neuroteadlasi, aju uurijaid, kes Ripponi seisukohtadega nõus ei ole, neist Kärt Aavik ilmselt pole teadlik või peab neid samuti müütidesse takerdunud binaristideks vms. Ripponi raamatut retsenseerib näiteks Larry Cahill. Soovitan huvilistel lugeda: https://quillette.com/2019/03/29/denying-the-neuroscience-of-sex-differences/.
Cahill on neurobioloogia ja käitumise professor Kalifornia ülikoolis Irvine'is. Ripponi kriitikute seas on ka tuntud autismi-uurija Simon Baron-Cohen. Nii on neuroteadlaste seas siin kahesuguseid seisukohti. Kui me ei taha või ei suuda võtta omaks üht neist, tuleb ikka arvestada ka teise seisukohaga.

Viide kahe naisteadlase kriitilisele artiklile sooerinevuste eitajate kohta:
https://quillette.com/2017/04/17/rhetorical-trap-heart-neurosexism-debate/

Ma ise vaatan teatava murega praegu moes olevat ja väga raskesti kui üldse põhjendatavat kujutelma, et paljud inimeste omadused on "sotsiaalne konstrukt". Millega käib kaasas päritavate, kaasa sündinud omaduste eitamine või siis väheoluliseks pidamine. Vahel mõtlen, kas selle seisukoha pooldajatel on lapsi ja lapselapsi või on siis neid vaid üks-kaks. Kui oled kasvatanud üles mitmeid lapsi, on sul selge kogemus sellest, et nad on sünnist pääle erinevad, kuigi kasvatus on sama. Üks laps on introvert, teine ekstrovert. Usk kasvatuse, inimkeskkonna peaaegu totaalsesse mõjusse kasvavale lapsele on minu meelest vaid usk. Mille aluseks on mingi hüperfreudistlik arusaam, et pisikesedki mõjud, vanemate silmavaade, hääletoon vms. kujundavad inimeses iseloomujooni, sh. mehelikke ja naiselikke jooni. Kui inimest saab kujundada niisuguste alateadlike mikromõjutustega, tähendab see, et vastuvõtlikkus neile on inimesele kaasa sündinud. Sotsiaalne konstrueeritavus on sel puhul meie pärilik omadus.

Elame uue ja üsna sallimatu ideoloogia tõusu ajal. See ideoloogia tembeldab teisitimõtlejad pikemata rassistideks-seksistideks ja nõuab meilt rituaalseid žeste, näiteks on paljud sõnad nagu "neeger", "mustlane", "poiss", "tüdruk", policeman", isegi asesõnad "he" ja "she", tabud, nende kasutamine võib viia vallandamiseni, ostrakismini. Õnneks on sellele ideoloogiale ka vastuseisjaid, näiteks psühholoog Jordan Peterson. Või katoliku kirik, kes jääb Piiblis öeldu juurde, selle juurde, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Või nendeks, kes saavad lapsi sigitada ja nendeks, kelle ihus laps kasvab üheksa kuud. Kõrvalekaldeid muidugi on ja see, et mõnele võib meeldida seksida omasugusega, ei muuda asja. Ka see mitte, et mõned tahaksid olla teist sugu. Kolmandat lihtsalt ei ole.

Asjal on veel üks külg. Arusaadav on, et arusaam sellest, et inimese soo, iseloomu ja võimed on suuresti tema geenide määratud, assotsieerub mineviku süngete ideoloogiatega, ennekõike natsismiga. Ent kujutelm sellest, et peaaegu kõik inimeses on kasvatuse vili, tuletab mulle meelde veel minu nooruses Nõukogudemaal valitsenud dogmat, lõssenkismi, võitlust kodanliku väärõpetuse geneetika vastu ja õpetust uue inimese, nõukogude inimese kasvatamisest. Nüüd tahavad radikaalid samuti kasvatada uut inimest, alustades sooneutraalselt juba lasteaias, kus ei tohi vahet teha poiste ja tüdrukutel, mõlemad peavad mängima samade asjadega, lastele tuleb maast-madalast seletada, et on olemas vähemal viis sugu jms. Ma mäletan, kuidas lõppes uue nõukogude inimese kasvatamine ja arvan, et mõõdukus ja terve mõistus jäävad lõpuks pääle. Aga ilmselt on üks sort ekstroverte, kes ei saa rahulikult vaadata harilikku, normaalset elu, vaid tahavad alati sekkuda, kõike ümber teha, ümber kasvatada, võidelda tabude, eelarvamuste, seksismi, rassismi jms. vastu. Loodan, et nad ei saavuta nii täielikku võitu kui omal ajal bolševikud ja Lõssenko.

Rally kui rituaal

Eesti on autovabariik. Eestil on oma rahvuslik religioon, millel on ka oma rituaalid. Üks neist on muidugi laulupidu, teine on sõjaväeparaad, oluline rituaal on ka autorally Eesti teedel. Pole lihtne elada siin, kui ei ole sedamoodi religioosne inimene, kui mets, loomad ja linnud on südamelähedasemad kui autod ja ralli kodustel metsateedel mõjub kohatult ja lausa võikalt. Olen ilmselt vanaaja inimene, kellele pühad asjad olid puud, allikad, linnud. Mitte inimeste tehtud masinad, riik või rahvus. Vanad eestlased ei olnud rahvuslased, nad lihtsalt olid, kes olid. Meie tahame olla, aga tihtipääle ei ole ka. Tahame olla, sest tegelikult ei ole.

See, mida nimetatakse rahvusluseks, on Eestis tõepoolest saanud religiooniks, religiooni aseaineks. Nagu NL-s oli "marksism-leninism" või natsi-Saksamaal usk sakslaste-aarialaste erilisusse. Rituaalid olid mõlemates riikides ka olulised. Tõrvikrongkäigud, mai- ja oktoobriparaadid, võidupühad jms. Naljakas oli vaadata, kuidas kunagise tribüüni kohal Tartus Vabaduse (end. Oktoobri) puiesteel nüüd oli hoopis imposantsem ehitiste rida: kapitalistlikud tribüünid, Suure Ralli kultuse templid, poed.

Kristlikus-postkristlikus maailmas peab Jumala kõrval olema ka Kurat, jumaliku kõrval kuratlik, üdini paha ja kuri. NL- oli see imperialistlik Lääs, kuigi tasapisi sellega leiti modus vivendi. Saksamaal olid selleks juudid-plutokraadid. Meil muidugi Venemaa. Vene Kurat, kes on ohtlik ja väga kaval, tema salanõude vastu peab kogu aeg olema valvel, tema ohu vastu peab olema pidevas mobilisatsiooniseisundis. Kuradi põhitunnuseid on see, et temas pole midagi hääd. Nii teevad ka meie poliitikud ja ajakirjanikud hoolega tööd, et puhastada Venemaa imago kõigest positiivsest, näha temas ainult paha.

See ütleb midagi inimloomuse kohta üldse ja Eesti mentaliteedi kohta eriti. Õnneks on eestlane siiski tasakaalukam ja mõistlikum kui näiteks naabrid Läti ja Leedus, kes tahaksid ära keelata-kaotada kõik veneliku, olgu see vene keel või omaaegsed märgid ja sümbolid. Loodame, et meie nii kaugele ei jõua. Lapsik on see kõik, näitab, et inimene, Homo sapiens on laps, ei ole saanud täiskasvanuks ja elab muinasjuttude maailmas, mängib -- kahjuks vahel veriseid ja võikaid -- mänge, kus tegelasteks inglid, kuradid, staarid, tippsportlased jne. Samal ajal aga meie planeet Maa põleb, kõrbeb. Inimesel on jätkunud parajasti mõistust, et ehitada maailm, mis on nii keeruline, et ta ei oska selles enam elada, ei oska seda korraldada, juhtida. Ja nii tegeleb hoolega pseudoproblemidega. USA president tegeleb transseksuaalide peldikutega. Rootsis, Gröönimaal, Alaskas ja Kalifornias aga põlevad metsad, võsa, rohumaad. Planeet tuletab meile meelde, et on viimane aeg käituda täiskasvanumalt.