Uut valitsusest ja Rail Balticust

Järjest saab avalikuks uusi fakte. Samuel Kirotajale rääkis usaldusväärt allikas, et valitsusel on juba tükk aega olemas niinimetatud „plaan B” puhuks, kui Vene väed peaksid Eestisse tungima. Rail Baltic, mille tegelikku eesmärki osavalt varjatakse majanduslikkude põhjenduste ja kiire Berliini-sõidu meelitustega, on osa sellest plaanist B. Nagu nimetatud, on Rail Baltic ette nähtud valitsuse ja muu eliidi kiireks evakueerimiseks Tallinnast. Kuna Eesti eliit asubki Tallinnas, tuleb põgenejad Euroopasse toimetada otseteed ennekõike Tallinnast, muud linnad, kus elab peamiselt lihtrahvas, pole Eesti järjepidevusele ja kultuurile eriti olulised. Sellest, et põgenemistee peab olema võimalikult läänes, eemal Vene piirist, oli juttu.

Plaanis B on veel komponente, millest mõned on Samuel Kirotajal õnnestunud välja uurida. Neist üks huvitavamaid on seotud Lavakunstikooliga, kus eelmisel aastal avati täiesti salajane osakond, mis asub kaitseväe valduses ja valve all oleval territooriumil, kuhu kõrvalistel isikutel ligipääsu ei ole. Selles teatrikooli osakonnas õpetatakse välja valitsusliikmete, Riigikogu tähtsamate liikmete, presidendi ja kaitseväe juhtide teisikuid, dublante, kes peavad kriitilises olukorras astuma nende asemele. Dublantidel on ette nähtud praktika Toompeal, Kadriorus ja Kaitseväe staabis. Kuna hiljaaegu vahetus valitsus ja näiteks Jüri Ratasele hää dublandi leidmine osutus raskeks, siis tekkis loomulikul raskusi ja isegi arusaamatusi ka dublantide praktika käigus. Mõned avalikkuses hämmingut tekitanud valitsusliikmete avaldused ongi selle tulemus, et dublandid ei suutnud veel pärisel ümber kehastuda ministriteks ja nende juttu sattus kontrollimata ning ekslikke seisukohti, nn. „otsebjatinat”.

Siiski võib öelda, et dublandid on viimaste kuudega tublisti arenenud ja praegu ei suuda peaaegu keegi pääle asjasse pühendamata isikute öelda, kas Tvs näidatud valitsuse istungil on laua taga tõelised valitsusliikmed või nende teisikud.

Soovime Samuel Kirotajale jõudu ja edu parteide ja valitsuse salaplaanide avalikkusse toomisel.

Rail Baltic -- miks ja kellele?

Rail Balticu projekt on tekitanud inimestes mitmeid õigustatud küsimusi. Näiteks: miks ei kulge tema trass endise Tallinn-Tartu-Valga trassi mööda, miks peab põhiliselt kaubarongidele ette nähtud raudtee lubama rongiliiklust kiirusega 240 km/h kuigi kaubarongide kiirus on vaid 120 km/h. Küsimusi on veel. Neile on võimalik vastata. Selleks tuleb vaadata veidi ajalukku. Üks 1940 aasta tõsisemaid tragöödiaid Eestile oli see, et suurem osa meie poliitilisest ja sõjaväe-eliidist hävitati. Seeasemel, et aidata teovõimsal osal neist lahkuda ja kindlustada välismaal Eesti tõhus järjepidevus, keelati inimestel riigist lahkuda. Nüüd, kui Vene ohust taas palju räägitakse, on meie eliit otsustanud, et sellist õnnetust ei tohi enam lasta sündida. Kui tekib otsene uue okupatsiooni oht, peab meie eliidi põhiosa Eestist lahkuma ja jätkama tegevust ja iseseisvusvõitlust Euroopas. Selleks ongi ette nähtud Rail Baltic. Ta peab võimaldama valitsusel ja teistel olulistel isikutel kähku, mõne tunniga riigist lahkuda ja tema põgenemistee peab olema Vene piirist võimalikult kaugel. Selletõttu ei sobi meie ühendamiseks Euroopaga vana Tartu-Valga kaudu kulgev trass. Venemaa agressiooni puhul hõivavad sissetungijad Kagu-Eesti väga kiiresti, Petserist Tartusse on vaid natuke üle 100 kilomeetri. Õnneks ei ole kiireid ühendusi Kagu-Eesti ja Lääne-Eesti vahel. Nende ühenduste puudumisel on strateegiline tähendus. Võib märkida, et esialgu plaaniti Rail Balticut paigutada vanale trassile. Siis, aga lähtudes kurbadest ajalookogemustest, tegi valitsus otsuse läänepoolse, Vene piirist võimalikult kaugelt kulgeva trassi kasuks. See otsus tehti valitsuse istungil 2011 aastal, istungi materjalid on tänini salajased. Riigikaitseliselt oluline on ka see, et uus trass kulgeks merele lähedalt, siis on liitlastel võimalik mereteed mööda põgenevale valitsusrongile appi tõtata ja seda turvata, kuni jõutakse paremini kaitstud Leedu südamaale ja Poola piirile. Nii nagu elusolevusele on kõige olulisem tema aju, on ka riigile kõige olulisem tema aju, tema poliitiline ja sõjaväeeliit, keda ei tohi lasta vaenlase kätte langeda, vaid tuleb päästa, aidata põgenema, maksku mis maksab. Eesti aju, tema eliidi päästmiseks ei saa ükski hind, ka Rail Balticu hind olla liiga kõrge. 

Trump ütleb välja,

et mingit allianssi, sõjalist liitu pole enam olemas. Mõned Euroopa riigid on omaette liidus USAga.

Трумп высказался. Никакого военного аллианса нет, есть некоторые европейские государства, готовы быть союзниками США.


http://us11.campaign-archive1.com/?u=781d962e0d3dfabcf455f7eff&id=4915e9760f&e=fc373bbc02

Kas konfutsianistlik monarhia?

Kas demokraatia aeg ei hakka lihtsalt läbi saama? Ilusad sõnad demokraatiast, vabadusest, võrdõiguslikkusest, euroopalikest väärtustest jms. kõlavad aina õõnsamalt, võltsimalt. Ning inimestel näib kasvavat vajadus kindlama käe, isegi autoritaarsema valitsemise järele. Selge seegi, et aina keerulisemaks muutuvas maailmas ei saa rahvas enam riike, keerulisi ja teistega keerulisel kombel seotud süsteeme valitseda. Rahvas ei valitse, rahvast valitsetakse ilusate sõnadega, suurema palgaga, vaenlase kuju loomisega – reklaam ja propaganda on saavutanud enneolematu võimu meie üle. Liigume ka vähehaaval tagasi seisus-ühiskonna poole. See kõik ei ole vahest nii halb, kui arvame, demokraatia allakäigust kirjutas juba Plato ja võibolla see on paratamatu. Ent Euroopas ei ole hääd riigikorra mudelit, mille juurde tagasi minna. Euroopalikud monarhiad vaevalt oleksid praegustest demokraatiatest-postdemokraatiatest paremad ja tõhusamad, diktatuurid toetuvad liialt nõmedale populismile, rahvuslusele ja kõige enam – toorele jõule. Vahest oleks nüüd aeg vaadata Ida poole ja võtta mutatis mutandis üle Hiina süsteem, mis on seni maailmas olnud kõige edukam riigikord, ta on püsinud üle kahe tuhande aasta ja on viimasel ajal Hiinas uuesti ausse tõusnud. Hiina riigikord ei ole demokraatlik, riiki ei valitse rahvas, vaid selleks vastava hariduse saanud ja seda eksamitel ning praktikas tõestanud inimesed. Ent need inimesed ei päri oma ametit, vaid selle annavad neile nende võimed. Põhimõtteliselt võib kõrge õukondlase poeg eksamitel põruda ja vaese talupoja poeg tõusta karjääriredelil kõrgele. Muidugi oli ka Hiina ühiskonnas parasjagu korruptsiooni ja vaese lapse õppimisvõimalused palju viletsamad kui jõuka pere pojal. Kuid ka siin püüti õigluse poole ja mõnigi kord leidis andekas vaene poiss endale sponsorid, kellele hiljem tasus tänuvõla. Ma arvan, et ka meil, nii Eestis kui Euroopas tuleks riigiasju ajama lasta ainult neid inimesi, kellel on selleks piisav ettevalmistus. Kui keegi tahab saada parlamenti, mingu kursustele, õiendagu eksamid jurisprudentsis, majanduses, sotsioloogias, ajaloos ja võibolla veel milleski, sellise saadiku haridusmiinimumi koostamine pole eriti keeruline. Et rahva hääl valitsejateni jõuaks, võib luua mingi vahetevahel koos käiva kogu, analoogselt näiteks meie presidendi-valimiskogule. Ja kasutada sihikindlalt arvamusuuringuid. Riigil peaks olema ka kõrgem autoriteetne riigipää, võibolla oleks kõige parem, kui tal oleks aadlitiitel või midagi selletaolist. Riigipääl peaks olema volitus sekkuda rasketes olukordades, nii et tema otsus, tema sõna oleksid üle ka parlamendi otsustest. Ta oleks tavaliselt rohkem sümboolne president või kuningas, nagu enamikus riikides, ent mõnel otsustaval hetkel saaks temast põgusalt ainuvalitseja. Loomulikult teeks ta oma otsused kohustuslikult konsulteerides nõukojaga, kuhu kuuluks poliitikuharidusega ja poliitikukogemusega inimeste kõrval inimesi muudelt aladelt. Rahval on niisugust valitsejakuju tarvis, tema kehastab riiklust ja ajalugu paremini kui valitud, propaganda ja reklaamiga ametisse saanud riigipääd ja teised poliitikud. Eks maailm liigubki võibolla tasapisi tagasi monarhia poole, presidendivõim oli mõnda aega Bushide perekonna käes isegi Ameerikas, nii pole valitsevad dünastiad ainult emiraatide, Põhja-Korea ja Azerbaidžani eripära. Ent neilt pole meil midagi õppida, küll aga vanast Hiinast.

Pada ja katel

Artikkel prestiižsest USA poliitikaajakirjast. Kommentaarid peaaegu et ülearused.
Статья из престижного американского внешнеполитического журнала. Комментарии излишни.

https://foreignpolicy.com/2017/01/10/stealing-elections-is-all-in-the-game-russia-trump/?utm_source=Sailthru&utm_medium=email&utm_campaign=ed%20pix%20jan%2010&utm_term=%2AEditors%20Picks

Võrdõiguslikkus ka vanglatesse?!

Kui justiitsministeeriumi andmeid uskuda, oli Eestis 2017. aasta 1. jaanuariks 2839 vangi, neist 165 naist. Naisi seega umbes 17 protsenti. Suurbritannias on vangidest naisi alla 5 protsendi, Saksamaal umbes 6 protsenti. Nii võib Eesti siin olla teistele Euroopa maadele eeskujuks. Aga siingi on palju teha. Ei saa ju leppida sellega, et trellide taga istub nii vähe naisi või vastupidi -- nii palju mehi. Mida ette võtta? Kas panna vangi rohkem naisi või lasta rohkem mehi vabaks? See on mõtlemise koht.

Kaasa lüüa Ameerika kodusõjas.

India erudiplomaat Bhadrakumar kirjutab lugemist väärt loo:

 http://www.atimes.com/obama-strikes-russia-get-trump/

Lugu on Ameerikas praegu käimas olevast külmast sõjast, mille eesliinil on vastamisi Obama ja Trumpi meeskonnad. Esimeses on üks agaramaid võitlejaid senaator MacCain, kes äsja käis külas ka Eestis. Tuleb meelde üks sarkastiline montaž senaatorist ja paikadest, kus tema külaskäigu järel läks tõsiseks löömaks -- Ukraina, Süüria. Unglücksrabe, ütlevad vist sakslased sellise mehe kohta. MacCain ajab agaralt oma asja, teeb kõik, et USAs endiselt peetaks Venemaad Ameerika kõige kurjemaks vaenlaseks, kelle vastu tuleb mobiliseerida kõik jõud ja aidata kõiki, kes Venemaad samamoodi oma põhivaenlaseks peavad. Ka uljad Eesti poisid. Aga kas ikka on õige senaatori sõjagaleeril sõudjaks kippuda? Vahest on targem oodata ja vaadata, mis tuuled Ameerikas ja siis ka mujal maailmas puhuma hakkavad, kui Trump presidendiks saab ja -- mine sa tea -- äkki otsustab Putiniga sõbralikud suhted sisse seada, leides, et Hiina on tõsisem ja ohtlikum vastane. Ja uued mõjusfääride piirid tõmmata. Lugeda on, et vana Kissinger on kampa võetud ja tema juba teeb plaani neist mõjusfääridest. Ei tahaks olla nende poiste ja tüdkukute nahas, kelle hommiku- ja õhtupalves on kindlasti küsitud Venemaale kaotust ja hukku. Riske peaks ikka oskama hajutada ja kõiki mune ei maksa ühte lahtisesse korvi panna, kui tuleb pikka ja pimedat teed käia.