Цивилизованные нации, соединяйтесь!

Первую мировую войну иногда называют европейской гражданской войной. Эта война была началом заката Европы, европейских империй и началом подъема Америки, Соединенных Штатов. Вторая мировая война была в некотором смысле просто продолжением, заключительным эпизодом этой войны. Холодная война была уже американской войной за мировую гегемонию против единственного соперника, единственной угрозы такой гегемоний – Советского Союза. Америка по-видимому не чувствует себя в безопасности, пока на земном шаре существует государство или блок государств, обладающие сравнимой с ней мощью. Теперь кажется, что США решились на конфронтацию с Россией как наследницей СССР, которая, если ей удастся создать некую коалицию со странами Средней и Западной Европой, прежде всего с Германией, может угрожать американской гегемонии, стать угрозой тому, что Вашингтон считает своими жизненными интересами. Новая холодная война – война гибридная, ведется она при помищи экономических санкций против России, сильной поддержкой антироссийских сил в Восточной Европе и пропагандой. Мне кажется, что тут было бы уместно назвать эту новую холодную войну северной гражданской войной. Тут серьезно столкнулись две сильные блоки государств – Запад (США и Европа) с одной, Россия со своими союзниками с другой стороны. Главным зачинчиком тут, по-моему, являются США. И меня удивляет, что, ведя войну с Россией, они недооценивают таких одиозных противников, претендентов на роль региональных гегемонов, как Исламское Государство или Турция. И не очень брезгливо выбирают себе союзников, будь то Саудовская Аравия или нынешние власти Украины. Боюсь, что и тут победителем из нынешней схватки смогут выйти исламисты, будь то ИГИЛ или некий похожий блок стран Юга. Как в ХХ веке на мировой арене появился большевистская Россия, а потом – нацистская Германия, которых так же недооценивали, пока ситуация почти не вышла из-под контроля и победа над нацистами обошлась катастрофически дорого и требовало заключения союза со Сталиным. Почти всегда западные страны, будь они демократии или нет, не были способны отвратить повлекшую за собой катастрофические последствия конфронтацию и во-время ликвидировать опаснейшего врага: большевиков, нацистов, а сейчас, как кажется, исламистских фанатиков. Борьбу против оных ведут вяло, тратя вместо того массу энергии на ссору с Россией. Хотя в сравнении с исламистами, Россия не является экзистенциальной угрозой ни для Европы (включая Эстонию), ни для Америки. Россия не воюет против цивилизации, как ИГИЛ и прочие исламисты. Нас может ждать война между цивилизацией и силами, пытающими ее уничтожить, ввергнуть назад в полудикое прошлое. Значит: цивилизованным странам следует соединиться, забыв свои конфликты и недоразумения.

Surmatoov arhitektuur

Masendavad teated sellest, kuidas viimasel ajal on palju linde end vastu klaasaknaid ja fassaade surnuks ja vigaseks lennanud. Kardan, et enamus arhitekte ja ehitusinseneri ei teagi, mis surmalõkse nad lindudele projekteerivad ja ehitavad. Ja kardan ka, et kui teavadki, ei hooli. Mõtlevad ehk, nagu mõned selle kurva uudise kommenteerijad, et milleks mõne näruse tihase pärast kära teha. Mõtlevad esteetilistes kategooriates -- klaas on uue aja materjal, klaas tähendab valgust, avatust, vabadust. Või majanduslikes kategooriates: klaas on suht odav, lihtne toota, kasutada. Lapsest saadik olen lindude pärast muretsenud, olen raevust värisenud, kui suured poisid õhupüssist linde lasid. Ja selliseks olen jäänud ka elu lõpul. Ei sobi siia moodsasse klaasmaailma. Mõtlen, et kui oskaks, paneks klaasmajade ehitajatele pääle kabalistliku needuse, et nad järgmises elus või vähemalt igaöistes unedes peaksid end sandiks lendama vastu enda projekteeritud ja ehitatud fassaade.

Isiksus ja autod

Vanemaks saades, saad ikka enam aru sellest, kui erinevad on inimesed ja kui palju totrusi teeme, oletades, et teiste iseloomud ja maitsed on samad kui meil. Pisike näide: vaatan kõige superimate autode -- lamborghinide, ferraride jms. pilte ja mõtlen, et mina ei peaks sellist elukat ka siis, kui saaksin selle ilma rahata. Nad on minu meelest koledad. Aga on inimesi, kes nende eest maksavad miljoneid. Auto on mingis mõttes meie alter ego, meie isiksuse peegel. Mis pole muidugi avastus, seda teavad psühholoogid juba ammu. Igaüks peab selle aga ise avastama. Nagu sellegi sünge tõe, et paljud mehed hakkavad rõõmuga kõrilõikajateks ja paljud naised nende naisteks või armukesteks. Seda õpetab meile ISIS. Kas söandame seda tunnistada ja sellest tõsiseid järeldusi teha?

Geopoliitikat

Paar tsitaati Strategic Forecast Institute kodulehelt. Artikli päälkiri on "Why the US feel it must contain Russia". Kõigepäält Maidani sündmustest, eriti oluline on tähele panna, keda Stratfor peab asja korraldajateks:

Ukraine is the obvious place to start when looking at the United States' current containment strategy for Russia. The euromaidan revolution of February 2014, in which then-Ukrainian President Viktor Yanukovich was overthrown and replaced with a pro-West government, originated from concerns that Russia was becoming too powerful in Ukraine. These concerns emerged not only among some segments of the Ukrainian public but also among Western powers, including the United States.
In November 2013, Yanukovich's last-minute decision to suspend free-trade talks with the European Union and move closer with Russia sparked demonstrations in Kiev that, three months later, led to a violent uprising against Yanukovich's government. Although the euromaidan protests involved a great deal of grassroots participation, U.S. backing and influence were a notable force in shaping the demonstrations. U.S. officials, including Assistant Secretary of State Victoria Nuland, visited the demonstrations and supported the protest leaders, and U.S. nongovernmental organizations actively supported the demonstrations, just as they did during the Orange Revolution nearly a decade earlier.

Ning kokkuvõtlikult:

Of course, the United States is no longer preoccupied with stopping the spread of communism or containing Russia's power and political influence on a global scale. But the geopolitical imperative that gave birth to the U.S. containment policy — to limit Russia's ability to project power beyond its borders — is still relevant and will remain so long into the future.

Ega Eesti poliitikutel enam erilisi valikuid pole. Oleme rongis ja rong lisab kiirust. Kuid tahaks, et vähemalt mõnigi kirjutaja ilmutaks arusaamist sellest, kuhu rong läheb, millisesse geopoliitilisse vastasseisu oleme kaasa haaratud. Sant tunne on, kui meie liidrid ja ajakirjanikud on võtnud täielikult kuuleka Ameerika-sõltlase rolli ja ei mõista, ei taha või ei julge vaadata, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad ja sellest rääkida-kirjutada. Kainet analüüsi pole, on ainult mütoloogiline mõtlemine (hää-kuri, must-valge). Poliitiliselt aga pole meie press ei must ega valge, vaid kollane. 

Norrby ja Черный Посад

Vahel mõtlen, et keeleinspektsiooni võiks küll ümber nimetada keelepolitseiks. Eks ta ole üks politseitaoline amet, kelle ülesanne on võidelda selle eest, et Eestist kaoks vene keel. Ja paistab, et tal on ka oma nuhid ja kaebajad, kes leiavad kuskil tänavasildi, millel veel eesti ja vene tähtedega kiri. Ma usun, et tean ka üht sellist ühes Eesti alevikus. Aga ei ütle, kus. Keelepolitsei ei võitle eesti keele eest, seda küll mitte. Euro-kakskeelsus teda ilmselt ei huvita, nii võime Noarootsis näha kakskeelseid silte, näiteks Norbi/Norrby. Aga kujutan ette, kui käredalt reageeriks seesinane politsei, kui Mustveesse sõitja näeks sääl silti Mustvee/Черный Посад. Tegelikult võiks ka Peipsi ääres ja Setumaal siltidel seista vanad põlised venekeelsed kohanimed, mõnel pool on ju nad vanemad kui eestikeelsed. Aga eks me tea, et kuigi Põhiseaduses seda ei seisa, on Eesti riigi ülesanne võidelda kõige veneliku vastu, eesti keele ja kultuuri säilitamine on selle kõrval vähem oluline, igatahes kahaneb eesti keele kasutajate arv terves maailmas jõudsalt. Aga see-eest kaovad meilt varsti viimased venekeelsed sildid. Kõik on korras. Keeleinspektsioonil on midagi ühist seakatkuga...

MIs kõige enam huvitab?

Olen blogisse kirjutand igasugu asju, kõige enam ilmselt poliitikast ja sellega seotust. Lugejaid üldiselt mõnikümmend, peaaegu kunagi pole üle saja. Kui aga kirjutan seksist, on lugejaid kümneid kordi rohkem, üle tuhandegi. Selge pilt: seks on eestlastele kümme korda olulisem kui poliitika. Aga võibolla näitab see, et meie inimesed on päris normaalsed. Kui poliitika huvitaks rohkem kui seks, kui elu ise, oleks midagi viltu.

Vabadus ja vägivald

Läänemaailma suur eksitus on usk sellesse, et inimloomuses pole kurjust, et inimesed on õnnelikud, kui neile anda vabadus, võrdsus ja vendlus. Ei ole. Paljusid imestab Islamiriigi julmus, vangide metsik hukkamine, mitte-muslimite tapmine, orjadeks muutmine... Olen aru saanud, et tegelikult tähendab vabadus suurele hulgale inimestele ennekõike võimu, võim aga on võimalus teiste kallal vägivalda kasutada. See vägivald võib olla leebem või jõhkram, suurte muutuste, revolutsioonide, sõdade ajal võtab vägivald eriti jõhkra kuju. Ja kardan, et mida enam jutlustame ja usume liberaalsust, sallivust, poliitkorrektsust, seda jõledam võib olla järgmine pööre, järgmine revolutsioon. Islamiriigi poolt toime pandu on võibolla eelmäng millelegi hoopis hirmsamale, mille esimesi virvendusi Euroopas ja Põhja-Ameerikas juba näeme. Ka selletõttu tundub mulle, et siin on Lääs ja Venemaa ühes paadis ning nad peaksid omavahelise konflikti kiiresti lahendama. Venevastasus on lihtsalt rumal ja lühinägelik. Venemaad läheb meilgi liitlasena vaja ja väga võimalik, et hoopis varem, kui oskame arvata.