Lõpetada soolapuhujate diskrimineerimine!

Ajalehed avaldavad horoskoope, astroloogia ja astroloogid on aus. Samal ajal aga räägitakse-kirjutatakse soolapuhujatest ja kohvipaksu päält ennustajatest ikka põlgusega, nad on diskrimineeritud vähemus, nagu hiljaaegu veel homod ja lesbid. On aeg sellele diskrimineerimisele lõpp teha! Soolapuhumine, kohvipaksu, teelehtede või seamaksa järgi ennustamine on väärikad vanad tarkused. Oleks ka aeg tuua unustuse hõlmast tagasi vanad auväärsed lindude lennu ja välkude järgi ennustamise tarkused, mis pärinevad etruskidelt ja mida kasutati edukalt vanas Roomas. Ei ole mingit tõestust, et astroloogid suudavad tulevikku ennustada paremini kui soolapuhujad, kohvipaksult ennustajad, augurid või fulguraatorid. Nii tuleb kõigile ennustuskunsti tundjatele tagada võrdsed tingimused oma kunsti praktiseerida, avada neile juurdepääs ajakirjandusse ja lõpetada nende halvustamine, nagu on lõpetatud afro-amero-eurooplaste sõimamine neegriteks.

Meie autovabariik

Eesti autovabariik

Estonian Automobile Republic

Эстонская автомобильная республика

Auto on meie püha lehm, autot peame teenima, tahame või ei, autota ei saa enam maal elada. Autorallid on usupühad, kus võib paariks päevaks Tartuski liikluse segi pöörata. Autoteenindajad teenivad rohkem kui lasteaednikud. Ons siis autod olulisemad kui inimesed? Võiksime siis Eesti nimetada Eesti Autovabariigiks.

Pentagon ja meie

Siin see on: autoriteetsed analüütikud kirjutavad sama, mis mina mõni aeg tagasi. Pentagoni sõjakad Venemaa-vastased väljaastumised viitavad sellele, et USA sõjatööstuskompleks vajab uusi mega-tellimusi. Nii Ameerikast kui Euroopast.

http://atimes.com/2015/07/deciphering-the-pentagons-anger-towards-russia/

Mul pole erilist lootust, et Eestis tekiks mingigi arutlus välispoliitilise kursi üle, selle üle, kas meie julgeoleku huvides on püüda hõigata veel valjemini kaasa Pentagoni sõjakullidele ja nõuda Eestisse USA baase. Mul pole erilist lootust, et ka pärast TH Ilvese lahkumist, kes armastab palju rääkida asjust, millest ta palju ei tea (nagu Venemaa ja eesti keele korraldamine), asjad muutuksid. Ehk kunagi saame aru, kuhu oleme sattunud. Õnneks ei näi Obama mõtlevat samamoodi kui Pentagon, ta saab aru, et Venemaaga tuleb koostööd teha, mitte külma või kuuma sõda pidada. Kuid kui USA ja läänemaailma majandus ei taha edeneda, ei aita ka Obama hää tahe. Ameerika sõjatööstus näib olevat see, millest usutakse, et ta võib majanduse käima lükata, ja tema tahtmist peavad riigijuhid tegema. Olgu Washingtonis, Londonis või Tallinnas.

Eks peavad mõnedki mind juba ammu Vene mõjuagendiks. Ise pean end terve mõistuse mõjuagendiks. Teadmises, et Eesti ei ela üle sõda, ükskõik, kes selles sõjas võidaks. Meie igatahes mitte. Ja meie välis- ja julgeolekupoliitika minu meelest ei vähenda, vaid suurendab sõjaohtu Baltikumis.

Kuuluda vähemusse

Vaev on kuuluda vähemusse, eriti väikeses riigis, ühiskonnas, kogukonnas. Vaev on olla inimene, kellele on väga vastumeelt autorallid, spordiuudised, meelelahutussaated, reklaam, rahvuslus, USA baasid Eestis, energiajoogid, krõpsud, MacDonalds, estraadimuusika ja tema kangelased, action filmid, istutatud «metsad», kultuurrohumaad, linnuvabrikud, venevastasus, keele ja meele amerikaniseerumine... Ja mõndagi muud. Suuremas riigis, suuremas ühiskonnas on selliseid vähemusse kuulujaid rohkem, nii et nad saavad luua oma kogukonna, vahel isegi oma kommuuni. Meil aga on avalik arvamus, «ühiskondlik teadvus» naiivselt totalitaarne. Valitseb arusaam, et kui oled eestlane, võtad endastmõistetavalt omaks enamvähem kõik, mis telekas näitab ja jutlustab, selle rahvuslik-riikliku ideoloogia, mis tuli nõukogude oma asemele ja on tegelikult suurel määral tema jätk, kuigi suuresti lihtsalt pahupidiselt, miinusega plussi asemel ja plussiga miinuse asemel. Kuigi mõneski asjas on Eesti jäänud vana ideoloogia mõjusfääri – nii näiteks suhtumisega homoseksualismi või neegritesse. Või euroopalik-reklaamliku värvilise pinna all küdeva tuima vihaga, mis vahel poliitikute ja intellektuaalide jahmatuseks jõuliselt välja purskab, ähvardades lõhkuda selle euroopalik-sileda päälispinna. Kust see viha ja vimm? Usun peaaegu, et hoopis vanemast ajast kui nõuka-aeg, mille süüks oleme harjunud pidama suurema osa oma vigadest ja nõrkustest. Tegelikult oleme venelastega palju sarnasemad, kui tahame tunnistada. Ka meil on ühiskonnas lõhe eliidi ja lihtrahva vahel, mis on küll palju edukamalt peidetud kui Venemaal. Kuid ta on olemas ja tuleb vahel eliidi ehmatuseks nähtavale. Eliit saab siis aru, et rahvas tegelikult teda ei aktsepteeri. Vähemusele, kes on vähemus ka eliidi hulgas, see kõik ei ole üllatuseks. Meil on rohkem kurbi kogemusi ja vähem illusioone.

Rule of law vs rule of love

I have become quite sceptical about the possibility that the rule of law by itself can lead us to a just and humane society. It is necessary, but not sufficient at all. Pursuit of justice with the help of law, jurisprudence, courts and disputes can easily become a maze. And a maze is not the best way out of a difficult situation. Instead of the rule of law, our aim should be rule of love.