mercredi 8 juillet 2009

A language without Soul

I don't want to write in Estonian any more. This language has lost its soul, becoming a tightly controlled and endlessly engineered variety on Standard Average European. To quote the late Estonian-Swedish poet Ivar Grünthal:
... och dvärger läser lagen
för dig, mitt hemlands vackra vilda sprak.
... and dwarves lecture you
beautiful and wild language of my homeland.

My Estonian is extinct, unfortunately I am too old to adopt another language, although I have written some poetry and prose in English and Russian. And, of course, in Võru keel, the half-extinct language of my ancestors.

Once I wrote a long poem called Hinge tagasitulek (Soul's returning), it's there I tell how the Estonians gave away their souls. It's not just the Estonians, most of us live in a soulless world. The poem is a kind of an attempt to call back, to summon the soul we have lost. In this way it has some parallels with the famous Chinese poem attributed to Qu Yuan "Summoning the Soul". I didn't think of it when I wrote my own poem. I thought about shamans who sometimes had to go to another world to find out, to bring back the soul of a sick person. He/she was sick because his/her soul had been stolen, taken to another world by some malevolent spirits. It's what has happened to us.

1 commentaire:

Lauri Isotamm a dit…

Üks mõttekäik teie Ameerika reisikirjast on mind kummitand selle lugemisest peale:

" / - - - / See viib mõtte taas kõigile siinsetele pärismaalastele, kellest on igale poole midagi jäänd, keda ennast aga harva näeb ja kohtab. Ohios, kus nädalapäevad olin, leiavad farmerid vahetevahel põldu kündes maa seest kivist nooleotsi. Siin pargis on alles uhmrikivi, milles tõrusid tambiti. Paljud kohad kannavad vanu põliselanike pandud nimesid - Massachusets, Chicago, Iowa, Minnesota ... Indiaanlased ise on kadunud - Ohios neid samahästi kui ei ole, Californias on väga vähe. Kuid asjade, nooleotste, uhmrikivide, kohanimede kõrval on siin ometi veel midagi, mida võiks nimetada nähtamatuks kohalolekuks. Kui me ei taha uskuda, et kadund punanahkade hinged-vaimud viibivad siin maastikus, võime uskuda, et nad elavad mingil kombel ameeriklastes enestes, et maalt pagendatud pärismaalane on asund elama rahva kollektiivsesse alateadvusse. Gary Snyder kirjutab: "Ameerika indiaanlane on kättemaksu ihkav vaim, mis luurab häiritud ameerika teadvuse taga."

Ma arvan, sellest kirjutasin juba eespool, et selline indiaanlase vaim kummitab meid kõiki, meis kõigis on oma indiaanlane, metslane, pagan või kuidas teda iganes nimetada. Küsimus on, kas ja kuidas me tema kohalolekut, tema unseen presence'it vastu võtame, kas otsime temaga lepitust või püüame teda hävitada, minema kihutada või unustada. Ma arvan, et reaalne on ainult leppimine, lahti me oma indiaani-kummitusest ei saa. Kuid ei eurooplased ega ameeriklased ole veel leidnud häid võimalusi oma teadvuse tagamaadel kummitava pärismaalasega mõistmist ja lepitust leida."

Ma ei tea, kas olete näinud vendade Coenite eelviimast, ilmsesti nende senini parimat filmi "No Country for Old Men" (mida Eestis mu meelest täiesti eksitavalt tõlgitakse kui "Pole maad vanadele meestele")? Mulle tundub, et Coenid uurivad seal tegelikult sedasama hinge kaotamise ja sublimeeritud indiaanluse teemat. Ja filmi peategelane, pealtnäha hullund tapja, ongi tegelikult see Snyderi indiaanlane, kes on maa peale tagasi tulnud täide viima seda, mida temast kõige rohkem kardetakse, aga millest keegi ei räägi. Sest Indiaanlane on juba liiga sügavale alateadvusse surutud ja tuhat korda tapetud. Selles kontekstis omandab ka viidatud pealkiri veidi teistsuguse varjundi...