At once a problem: in Estonian we have a word "usk" with more or less same meaning as the German "Glaube". But there is no such word in English. "Belief" is too close to "opinion", has a hint toward relativism and subjectivity in it. But let it be. My idea is that what we call love and what we call belief (Glaube, usk, foi) are psychologically very close, nearly the same thing. Love is mostly love for a concrete person, but there have been and there are people who love persons they have never actually met. Some people love Jesus, Virgin Mary, even God himself/herself. Paradoxically, some of these people feel they have met their beloved.
We human beings are children, we never or nearly never become adults. Our needs are needs of children. In our love relationships there is a strong element of child-mother (child-parent) relationship. We need a parent figure. And if we don't have it, don't find it, we construct it. Both personally and culturally. We construct gods and spirits. We trust them, we believe they care for us, love us. And we love them.
God is our Father. We are God's children.
Love for God (Jesus, Mary) often excludes human love. Deep religious faith (religious love) doesn't tolerate erotic love. God is jealous...
Such are some of my thoughts on the subject. There is a lot to think and perhaps elaborate. For example, in the contect of hominization, our becoming who we are, intelligent beings with a big need for love. And belief.
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
5 commentaires:
God is jealous... Indeed. Cf:
http://uudisjutt.blogspot.com/search?q=jumalavallatu
As you suggest in your headline, faith is about the same as "usk", deriving from anglofrenche "fei", latin "fides", meaning both belief and trust in God, but also allegiance to smth/smone, just as in estonian (usk in meaning usaldus), complete trust, what can be defined as love.
But the other point - that is one reason why I am such a firm atheist - I think that human beings have the ultimate time to grow up and start to be responsible of their world, without leaning on someone greater or smarter. Or how Death used to say in Terry Pratchett books "there is no justice. there is only me" - there are no wise, honest creator/leader/fatherfigure, there are only us.
Sa oled munn mees Janka Kaputsinski ja jääd munnmeheks igaveseks.
COCKMAN
Miks Sa munn mees oled ? Sest Sa oled varas, aina varastanud Masingult, ikka ratsutad tema ideede peal ning kirjutad neid omaks, seda rääkis ka Eha Masing, et Uku sai varsti teada, et Janka - s.t. Sina, käid pimeduse katte all Uku Masingu mõtteid varastamas ja siis räägid seltskonnas neid oma nime all edasi. Siis lõpetaski Uku Masing Sinuga lähema suhtlemise, ei andnud enam Sulle seda infi , mis oleks võinud tõesti teha Sind targaks. Nüüd oskad küll keeli ,loed, kuid oled kadakas ja mitte tark.
On täiesti kama, kas kirjutad maganud või magand ,maitseasi, samuti maksad-kopsud on küll tore näide meie keelest, kuid sisulised asjad on Sinust kaugel, nt. -ma ja -da vorm. Lähen magama - lähen magamise sisse, tahan magada - mul on eesmärk ,siht, seda juba ei erista välismaalane, ka eestlane ei tea sisulist erinevust, samuti: võtan leiva ja võtan leiba , väga suur vahe, erinev kõigist teistest keeltest . Sellest tuleks rääkida, aga Sa oled munn mees, mina julgen öelda, et Masing viitas neile erinevustele ja olen tänulik talle, kuid Sina oled lihtlabane VARGANÄGU ja EDEV komödiant.
Ilma austuseta -
Jaan Tooming
"Minu vaim tahab taimetoitu ja minu keha tükikest liha, aga mida tahan ikkagi mina?" - Stalker
Milline on ülim reaalsus ja milline mõttelaad on suutnud seda kõige enam kirjeldada? Kogu asi on meile kättesaadavas informatsioonis. Kui me vaatame lapse pilguga loodust, siis on seal kogu aeg põnev, kogu aeg kutsub kuhugi kaugemale, ära. Sel ajal on meie vastuvõtmine mõjutatud veel tingimusteta realiteedist. Me ei kujuta ette seal ohte mitte vaid teadmatuse tõttu, vaid meie jaoks ongi reaalsus sel ajal veel teistsugune. Laste päralt on teatavasti taevariik. Siit edasi mõeldes, võib öelda, et reaalsus ise kohtleb meid tingimusteta. "Mina olen tee, tõde ja elu ja ükski ei saa isa juurde kui vaid minu kaudu" tähendab, et ilma usuta ülima reaalsuse tingimusteta hoiakusse meie suhtes on meil raske aru saada, milline see ülim reaalsus on. Nüüd on meil nn. leping, mis ütleb, et aeg on hakata maailmast endale teist piltgi looma, aeg on hakata uuesti uskuma, et see on meie suhtes teistsugune. Taevariigi kujund on ka maailmas, mis on juba oma olemuselt koos meiega, keegi ei ole selles üksi. See tuleb alati kaasa, kujutab endast loomulikku fooni. Aga rebituna sellest lapseusust välja võime me uskuma jääda süsteeme, mis selles asises ja argises maailmas toimivad. Valides uuesti usu tingimusteta reaalsusesse, saame me päästetud nendest süsteemidest, mis on tingimuslikud.
Kui nüüd ülim reaalsus, kõik, mis üldse midagi on, on teistsugune, siis usu läbi sellesse hakkame me looma teistugust elu. Me loome teistsuguseid mõttevorme, mis hakkavad meie enda reaalsusesse tooma teisi nähtuseid. Enne on külm ja kõle õhtu, nüüd muutub see soojaks ja sumedaks suveööks.
See on nüüd see leping, mis on antud ja teist ei ole.
Niisiis on reaalsusel oma loomulikud toimimisviisid. Need on olemas sõltumata sellest, mida tahetakse või mõeldakse. Nendega uuesti kontakti saamiseks tuleb hakata uskuma, et need on olemas ja tuleb neid endale teadvustada. Kui reaalsus ise töötab mingil viisil, siis me võime alati öelda, et see on kõigutamatu osa meie elust ja keegi ei saa seda ära võtta, kui me vaid ise ei hakka taha. Inimesele ta jumaliku positsiooni tagasi andmine tähendab ka ülima reaalsuse toimimisviiside uuesti tutvustamist. S.t. et kui mingi asi nii ehk nii töötab teatud viisil, siis oleks hea seda ka teada. Me teame tavaliselt rohkem või vähem neid nähtusi, mehhanisme, kuna me oleme neid kunagi kogenud. Nüüd, sündides siia meie ellu, on mõned asjad juba otse loomulikult selged, teisi tuleb rohkem meenutada. See kõik on tallel kuskil. Aga me võime neid ka ignoreerida, valides "maailma" selles kitsamas, meie planeedile suunatud reaalsuse kogemise tähenduses ehk valides süsteeme, milles on eesmärk ülejäänu eitamine ja selle üle valitsemine nii, et see puudutab viisi, kuidas me reaalsust hakkame vastu võtma. Süsteemid ehituvad sageli iseenesest, kuna ei suudeta mõista, miks "maailm" meie planeedi reaalsuse tähenduses neid asju nii välja pakub.
Siis jääb vaid kõrbekiusatus ja küsimus, et kas vabadus on võimalik?
Enregistrer un commentaire