Esimene tõsine hoiatus

Lugedes internetis, kuidas koroonaviirus USA-s kiiresti levib ja Trump on nüüd saanud oma „America first”, tunneb mingi osa minust rahuldust, kuigi muidugi teine osa esimesele seda ette heidab. Aga olen ammu arvanud, et katastroof peab tulema, et inimestel natuke aru pähe tuleks, et see planeeti ja meid hävitav tsivilisatsioon leiaks endas taipu ja jõudu muutuda millekski, mis elab ja areneb loodusega kooskõlas. Mõtlesin ja ütlesin ka, et mida varem krahh tuleb, seda parem, ta on väiksem ja planeedist ning meist jääb ehk rohkem järele. Minu hääl ei kosta kaugele, aga on olnud teisi hääli, mis kostavad ja mida oleks ammu võinud kuulda võtta. Nagu Bill Gates'i hoiatust epideemia-pandeemia ohust, mis ta esitas 2015. aastal oma TED loengus: https://www.youtube.com/watch?v=6Af6b_wyiwI

Inimkonda tõsiselt ähvardavate ohtude seas on külgehakkavaid haigusi nimetanud teisedki prominendid, näiteks kuninglik astronoom Sir Martin Rees. Paavst Franciscus on oma öko-entsüklikas „Laudato si” karmilt hoiatanud meid maailma laastamise eest. Tegelikult ongi praeguse kriisi põhjused ökoloogilised, on selles, et meie, inimesed, oleme hoolimatult, oma kitsaste ja vahel lihtsalt rumalate tahtmiste järgi joostes ignoreerinud looduse, meie koduplaneedi seadusi. Mis on olulises osas ka jumalikud seadused – sellele on väga veenvalt osutanud Franciscus.

Võib öelda, et oleme ökonoomika~ökonoomia nimel unustanud ökoloogia. Ja nüüd tuletab ökoloogia end ise meelde. Nii kliimamuutuse kui epideemiate kaudu, mis on otse looduse tasakaalu rikkumise tulemus. Pandeemia üks põhjus on, nagu ütlevad teadlased, selles, et oleme tunginud liiga lähedale teistele liikidele, puutume nendega liiga tihedalt kokku, sööme metsaloomi, peame neid lemmikutena jne. Teine põhjus on tsivilisatsiooni globaalne haare, see, et kõik inimesed planeedil puutuvad otse või kaude kõigi teistega kokku. On „kuue sammu” seadus, mis tähendab, et põhiosa meist jõuab tutvuste kaudu kõige rohkem kuue sammuga iga teise inimeseni, iga teine inimene on meie tuttava...tuttava tuttav. Kõige rohkem kuue sammuga jõuame nii Hitlerini, Stalinini, Marilyn Monroeni, Saddam Husseinini... Mis tähendab ka, et viiruski jõuab mõne sammuga iga inimeseni. Ja selletõttu tuleb globalismile esialgu mõneks ajaks panna pidurid. Praegu usume, et saame need pidurid veel selle aasta sees lahti lasta. Mina ei usu. Oht igatahes jääb. Ja see ei tähenda ainult seda, et tuleb võtta kasutusele rohkem abinõusid võimalike nakkuste piiramiseks, tõhustada, parandada, parendada profülaktikat, kasvatustööd jne. Vaid ka seda, et peame muutma oma tsivilisatsiooni.

Globalism on kapitalistliku tsivilisatsiooni vältimatu tulemus. Kui aksioom on kasumi maksimiseerimine, on vältimatu, et tootmine viiakse sinna, kus on odavat tööjõudu ja muid ressursse. Ja toodang viiakse sinna, kus tema eest saab rohkem raha. Ning muidugi: kasum on kõige alus, mis tähendab, et majandus, enamasti GDP peab pidevalt kasvama. Siin on üks ökonoomika ja ökoloogia selgeid vastuolusid: looduses ei saa miski pidevalt kasvada, loodus vajab tasakaalu ja hoiab ökosüsteemid, populatsioonid, protsessid tasakaalus. Kui see tasakaal kaob, taastub ta varem või hiljem ikkagi, ent see taastumine võib tähendada suuremaid, isegi katastroofilisi muutusi. Mis ootab ka nüüd meie tsivilisatsiooni, võibolla ka meie planeeti, kui Homo sapiensi tegevus jätkub vanaviisi. Paistab aga, et nüüd on meid tõsiselt hoiatatud. Peame oma tsivilisatsiooni, ennekõike majandust radikaalselt muutma, enne kui tuleb järgmine, juba karmim hoiatus. Tulemata ta ei jää.

Tsivilisatsioon on muutunud tohutuks masinavärgiks, mis enam ei teeni inimest, vaid mida inimesed peavad teenima. Inimene on tsivilisatsioonist pea täielikus sõltuvuses. Meil on vaja töökohti, raha, juurdepääsu igasugu teenustele. Me peaaegu ei saa elada ilma elektrita, veevärgita, autota, telefonita, internetita. Omal ajal andis tsivilisatsioon meile seda, mida meil vaja oli, nüüd surub ta meile pääle oma vajadusi, kasvatab ja ergutab meis uusi vajadusi, et niimoodi kasvatada majandust.

Inimene on loomult pedomorfne, on loom, kes jääb lapseks eluaeg, meie tsivilisatsioon ekspluateerib seda inimlikku nõrkust. Ta muudab meid ikka enam lasteks, kellele on vaja mänge, mänguasju, midagi uut, põnevat, erutavat. On mänge, mida võetakse väga tõsiselt – nii on majandusega, ent ka poliitikaga, sõjandusega. Maailmas, vaatamata viiruse karmile hoiatusele, jätkuvad jaburad geopoliitilised mängud, jätkub võidurelvastumine, NATO kasvatamine, vaenlase kuju loomine ja viimistlemine. Vaese kolhoosi raamatupidaja väljanägemise ja esinemisega Stoltenberg räägib Hiina, Vene ja muudest ohtudest, nagu oleks tõesti otsustav vahe sellel, kuidas elatakse Hiinas, Venemaal, Euroopas või Ameerikas. Selle vahe suureks puhumisel on vaid üks põhieesmärk: aidata majandusel, sh sõjatööstusel, kasvada, haarata rohkem inimesi sõjamängudesse, jätkata business as usual. Aga see bisnes, harjunud planeeti aina kiiremini rahaks ja tuhaks muutev elulaad ei saa jätkuda. Selle asemel peab inimsugu hakkama elama teisiti, suurel määral, kuigi targemini, pöörduma tagasi esivanemate tarkuse, olgu rahvapärimustes või Piiblis talletatu juurde. „Aina rohkem, aina kiiremini” asemel peab tulema „võimalikult vähe, tasa ja targu”. Sõltuvus globaalsest majandussüsteemist peab otsustavalt vähenema, inimesed, kogukonnad, riigid peavad õppima rohkem oma jõududega hakkama saama. Meil ei ole tulevikku, kui meie elu, tervis ja tulevik sõltub sellest süsteemist. Me ei saa edasi elada nagu haiged intensiivravi palatis igasugu torude ja aparaatide küljes.

Peame ümber hindama oma ideaalid ja ka õigused, ka inimõigused. Ei Jumal ega loodus ole meile annud õigust hävitada planeeti oma õiguste nimel. Kui süveneda Piiblisse, siis Jumal andis inimesele planeedi valitseda, mitte oma tahtmiste järgi ümber kujundada, ekspluateerida, laastada. Saada nii palju lapsi, kui tahame, reisida ja osta uusi asju nii palju kui tahame. Maailm ei ole tehtud inimeste tahtmiste järgi, ta ei arvesta nendega. Meie peame oma tahtmised ümber seadma maailma, looduse või Jumala seaduste järgi. Oleme Jumala maa, oma planeedi asevalitsejad ja peame teda hoidma. Vähe sellest, et peame progressi pidurdama, peame mõnelegi protsessile andma tagasikäigu, õppima kulutama vähem ressursse, õppima kasvatama ise endale osa toitu, saagima käsisaega, raiuma puid kirvega, pidama loomi. Elama mõnel määral nii, nagu elati nõuka-ajal, kui auto oli luksusasi, metsas ei tegutsenud harvesterid, värsket piima ja mune sai maalt naabri käest, kui endal polnud. Kas see perspektiiv meile meeldib või ei, pole põhiline. Selle, kuidas saame edasi elada, otsustab nüüd loodus. Või Vanajumal, kui soovime. Ja kummagiga neist ei saa teha kompromisse. 

Logos, language, parole

 In the beginning was the Word

Ye are our epistle written in our hearts, known and read of all men.

2 Corinthians 3:2

It is certainly one of the most well known Bible quotations. But do we understand it, do we understand the meaning of the „Word”? I.e. do we understand the meaning of „Logos” of the original text of the Gospel by John: Ἐν ἀρχῇ ἦν ὁ λόγος ? -- „In the beginning was the Word”? Is it just „word”, an element of language and grammar, or is it reason, intellect, logic, of course, divine intellect we men share with our Creator to some degree? But perhaps Logos is something else, different from either of them?

Ferdinand de Saussure introduced into linguistics the dichotomy of langue and parole. Langue, language can be understood as a list of elements – words, morphemes, etc, and rules for joining them to create, generate parole, texts, to speak or write. Here, langue is certainly the inner structure of the parole, its logical core. Is then logos a kind of a divine langue?

When we look more closely at the text of the Gospel both in the original and in some translations, things may well be somewhat different. Greek „logos” does not mean simply „word” or „reason, intellect, logic”. It means also „speech”, that what is spoken, but also what is meant, what the person speaking wants to tell, the meaning of his/her talk. Studying how „logos” is translated in several languages, we see that the corresponding words in Russian/Church Slavic, Estonian and French have similar meaning. Both in ancient Russian and in Church Slavonic слово did originally not mean a word, but mainly talk, even story as in the „Story of Igor's army” -- Слово о полку Игореве. The same is true of the latin word verbum whose original meaning is „talk”. The Estonian word sõna nowadays means „word”; traditionally it meant „talk, what is said, language”.

In general, it seems clear that initially the words logos, verbum, слово, etc did not mean „word”, lexis, the element of lexicon, grammar. In the past people didn't turn much attention to words in this sense; what was important for them, was what was told, i.e. the meaning of what was told. Grammatical approach to language, dissecting the logos into separate elements and rules is a relatively modern phenomenon. We often learn a foreign language with the help of a grammar and a dictionary, and it may give us the impression that this is the way a language really lives and functions. That grammars and dictionaries generate a language, give us the possibility to speak and write in a language. In such approach langue is primary and parole – secondary. But the history of the expressions discussed here, points to the fact that their interdependance could be more complicated. The children learn their first language (or languages) always without contact with grammar or dictionaries. They learn the parole, learn to speak and usually, after a few years, their command of the language is perfect. Despite the theoretical advances in explaining this process of learning the first language, and the human linguistic abilities in general, a lot of questions still remain unanswered. I cannot pretend to answer them. Instead, I would like to touch some problems, especially the theological-philosophical ones raised the reinterpretation of the word logos.

Usually logos in St John's Gospel is understood in the light of Greek Platonist-Neoplatonist thinking, often as divine reason, stressing the connection between logos and logic. Here, the divine Logos is a kind of an universal grammar, logic of creation. But this is definitely not the only possible, and I doubt it very much, the best interpretation of the word. The God of the Bible is not rational in our human sense, not a planner or architect of the universe, creator of the best of possible words. Jesus too sees God, his Father, his other self, not primarily as somebody acting according to our understanding of logic or rationality. For Jesus, God is our loving Father, but at the same time he is unpredictable, impossible to understand as blowing wind. „The wind blows wherever it pleases. You hear its sound, but you cannot tell where it comes from or where it is going”. (John 3: 8). He is the Spirit, Hebrew ruach, („God is spirit”, John 4: 24), moving upon the face of the waters who created the world with his talk. And our Heraclitan world of panta rhei, the world in flux is similar to a text, talk, parole. The world is God's talk, an Anderssein of God's talk. Or even divine dance, as for the worshippers of the god Shiva in India. Music and dance are also a kind of parole, of rhythmical flow. We could even say that logos is the pulse that connects us, our life, our thinking, our creation, be it poetry, music, or dance, with the rhythms of the living world, of the Universe. In the logos is life; there is life, pulse of life in parole, but not in langue. Logos tells us that it is not time that is flowing, it is eternity. The Chinese have translated logos as tao: this translation connects two important concepts in two different cultures, and, of course, serves a bridge between these cultures, between East and West.

What is interesting is the fact that in Greek the word pneuma is usually translated with two words -- „wind” and „spirit”. In the original, there is only one word. Who is talking to us, is the Spirit, the Divine Wind. As the Son and the Father are one, the talk of the Son is also a pneumatic, spiritual talk. Not langue, but, of course, parole. What is important in talk, is not grammar, but meaning, content. A talk, a text, a poem, a story has a meaning, if it tells us something important, something new. A talk, a text that renews itself, is a part of the eternal creative renewal of the world. There have been many attempts to find out the langue, the logical system behind this talk. But God's logic is not human logic, thus all or nearly all attempts to find God's logic, read his mind, are doomed. There have also been attempts to look at the universe as a text, a message to us. I don't know whether we will ever succeed in finding its entire meaning. It can be a message to us, to somebody else, to every living being, or simply a talk in itself, a talk where the signifiant and the signifié are one. The logos is infinity talking to us, in us and with us. In God's infinite talk, the word and its meaning are one. Infinity has its own different logic. In infinity part can be equivalent to whole, son to father, word to its meaning. Infinity connects macrocosm with microcosm, fleeting thoughts with eternal life.

When we talk about infinity, about God, we cannot avoid talking in parables. The French word parole, as the verb parler comes from the late Latin words parabola – parable, and parabolare. In the Gospel the other reality is called The Kingdom of God, the Heavenly Kingdom. It's eternal, and, what is the same – infinite. As in the judaistic-hellenistic world, nolens volens also in Judaea and Galilee, the concept of infinity (as of eternity) was, in fact, not well understood neither popular, Jesus had to speak about it, about the totaliter aliter using the familiar opposition heaven -- earth. But he also told that the Kingdom of God is not here or there, refused to give its coordinates in space or time. In infinity, it's indeed impossible. But he said it is inside (within) people, us. We are a part of God's parole, his message. It's clear that, for him, the Kingdom is not on the Earth or in the Sky. It is infinitely far, but also infinitely near. We can discover it turning inside us. We live in eternity. Eternity is within us. Perhaps it is better to say that we are open to eternity, to infinity. We are just open, even if we don't see we are.