Lugedes internetis,
kuidas koroonaviirus USA-s kiiresti levib ja Trump on nüüd saanud
oma „America first”, tunneb mingi osa minust rahuldust, kuigi
muidugi teine osa esimesele seda ette heidab. Aga olen ammu arvanud,
et katastroof peab tulema, et inimestel natuke aru pähe tuleks, et
see planeeti ja meid hävitav tsivilisatsioon leiaks endas taipu ja
jõudu muutuda millekski, mis elab ja areneb loodusega kooskõlas.
Mõtlesin ja ütlesin ka, et mida varem krahh tuleb, seda parem, ta
on väiksem ja planeedist ning meist jääb ehk rohkem järele. Minu
hääl ei kosta kaugele, aga on olnud teisi hääli, mis kostavad ja
mida oleks ammu võinud kuulda võtta. Nagu Bill Gates'i hoiatust
epideemia-pandeemia ohust, mis ta esitas 2015. aastal oma TED
loengus: https://www.youtube.com/watch?v=6Af6b_wyiwI
Inimkonda tõsiselt
ähvardavate ohtude seas on külgehakkavaid haigusi nimetanud
teisedki prominendid, näiteks kuninglik astronoom Sir Martin Rees.
Paavst Franciscus on oma öko-entsüklikas „Laudato si” karmilt
hoiatanud meid maailma laastamise eest. Tegelikult ongi praeguse
kriisi põhjused ökoloogilised, on selles, et meie, inimesed, oleme
hoolimatult, oma kitsaste ja vahel lihtsalt rumalate tahtmiste järgi
joostes ignoreerinud looduse, meie koduplaneedi seadusi. Mis on
olulises osas ka jumalikud seadused – sellele on väga veenvalt
osutanud Franciscus.
Võib öelda, et
oleme ökonoomika~ökonoomia nimel unustanud ökoloogia. Ja nüüd
tuletab ökoloogia end ise meelde. Nii kliimamuutuse kui epideemiate
kaudu, mis on otse looduse tasakaalu rikkumise tulemus. Pandeemia üks
põhjus on, nagu ütlevad teadlased, selles, et oleme tunginud liiga
lähedale teistele liikidele, puutume nendega liiga tihedalt kokku,
sööme metsaloomi, peame neid lemmikutena jne. Teine põhjus on
tsivilisatsiooni globaalne haare, see, et kõik inimesed planeedil
puutuvad otse või kaude kõigi teistega kokku. On „kuue sammu”
seadus, mis tähendab, et põhiosa meist jõuab tutvuste kaudu kõige
rohkem kuue sammuga iga teise inimeseni, iga teine inimene on meie
tuttava...tuttava tuttav. Kõige rohkem kuue sammuga jõuame nii
Hitlerini, Stalinini, Marilyn Monroeni, Saddam Husseinini... Mis
tähendab ka, et viiruski jõuab mõne sammuga iga inimeseni. Ja
selletõttu tuleb globalismile esialgu mõneks ajaks panna pidurid.
Praegu usume, et saame need pidurid veel selle aasta sees lahti
lasta. Mina ei usu. Oht igatahes jääb. Ja see ei tähenda ainult
seda, et tuleb võtta kasutusele rohkem abinõusid võimalike
nakkuste piiramiseks, tõhustada, parandada, parendada profülaktikat,
kasvatustööd jne. Vaid ka seda, et peame muutma oma
tsivilisatsiooni.
Globalism on
kapitalistliku tsivilisatsiooni vältimatu tulemus. Kui aksioom on
kasumi maksimiseerimine, on vältimatu, et tootmine viiakse sinna,
kus on odavat tööjõudu ja muid ressursse. Ja toodang viiakse
sinna, kus tema eest saab rohkem raha. Ning muidugi: kasum on kõige
alus, mis tähendab, et majandus, enamasti GDP peab pidevalt kasvama.
Siin on üks ökonoomika ja ökoloogia selgeid vastuolusid: looduses
ei saa miski pidevalt kasvada, loodus vajab tasakaalu ja hoiab
ökosüsteemid, populatsioonid, protsessid tasakaalus. Kui see
tasakaal kaob, taastub ta varem või hiljem ikkagi, ent see
taastumine võib tähendada suuremaid, isegi katastroofilisi muutusi.
Mis ootab ka nüüd meie tsivilisatsiooni, võibolla ka meie
planeeti, kui Homo sapiensi tegevus jätkub vanaviisi. Paistab aga,
et nüüd on meid tõsiselt hoiatatud. Peame oma tsivilisatsiooni,
ennekõike majandust radikaalselt muutma, enne kui tuleb järgmine,
juba karmim hoiatus. Tulemata ta ei jää.
Tsivilisatsioon on
muutunud tohutuks masinavärgiks, mis enam ei teeni inimest, vaid
mida inimesed peavad teenima. Inimene on tsivilisatsioonist pea
täielikus sõltuvuses. Meil on vaja töökohti, raha, juurdepääsu
igasugu teenustele. Me peaaegu ei saa elada ilma elektrita,
veevärgita, autota, telefonita, internetita. Omal ajal andis
tsivilisatsioon meile seda, mida meil vaja oli, nüüd surub ta meile
pääle oma vajadusi, kasvatab ja ergutab meis uusi vajadusi, et
niimoodi kasvatada majandust.
Inimene on loomult
pedomorfne, on loom, kes jääb lapseks eluaeg, meie tsivilisatsioon
ekspluateerib seda inimlikku nõrkust. Ta muudab meid ikka enam
lasteks, kellele on vaja mänge, mänguasju, midagi uut, põnevat,
erutavat. On mänge, mida võetakse väga tõsiselt – nii on
majandusega, ent ka poliitikaga, sõjandusega. Maailmas, vaatamata
viiruse karmile hoiatusele, jätkuvad jaburad geopoliitilised mängud,
jätkub võidurelvastumine, NATO kasvatamine, vaenlase kuju loomine
ja viimistlemine. Vaese kolhoosi raamatupidaja väljanägemise ja
esinemisega Stoltenberg räägib Hiina, Vene ja muudest ohtudest,
nagu oleks tõesti otsustav vahe sellel, kuidas elatakse Hiinas,
Venemaal, Euroopas või Ameerikas. Selle vahe suureks puhumisel on
vaid üks põhieesmärk: aidata majandusel, sh sõjatööstusel,
kasvada, haarata rohkem inimesi sõjamängudesse, jätkata business
as usual. Aga see bisnes,
harjunud planeeti aina kiiremini rahaks ja tuhaks muutev elulaad ei
saa jätkuda. Selle asemel peab inimsugu hakkama elama teisiti,
suurel määral, kuigi targemini, pöörduma tagasi esivanemate
tarkuse, olgu rahvapärimustes või Piiblis talletatu juurde. „Aina
rohkem, aina kiiremini” asemel peab tulema „võimalikult vähe,
tasa ja targu”. Sõltuvus globaalsest majandussüsteemist peab
otsustavalt vähenema, inimesed, kogukonnad, riigid peavad õppima
rohkem oma jõududega hakkama saama. Meil ei ole tulevikku, kui meie
elu, tervis ja tulevik sõltub sellest süsteemist. Me ei saa edasi
elada nagu haiged intensiivravi palatis igasugu torude ja aparaatide
küljes.
Peame
ümber hindama oma ideaalid ja ka õigused, ka inimõigused. Ei Jumal
ega loodus ole meile annud õigust hävitada planeeti oma õiguste
nimel. Kui süveneda Piiblisse, siis Jumal andis inimesele planeedi
valitseda, mitte oma tahtmiste järgi ümber kujundada,
ekspluateerida, laastada. Saada
nii palju lapsi, kui tahame, reisida ja osta uusi asju nii palju kui
tahame. Maailm ei ole tehtud inimeste tahtmiste järgi, ta ei arvesta
nendega. Meie peame oma tahtmised ümber seadma maailma, looduse või
Jumala seaduste järgi. Oleme
Jumala maa, oma planeedi asevalitsejad ja peame teda hoidma. Vähe
sellest, et peame progressi pidurdama, peame mõnelegi protsessile
andma tagasikäigu, õppima kulutama vähem ressursse, õppima
kasvatama ise endale osa toitu, saagima käsisaega, raiuma puid
kirvega, pidama loomi.
Elama mõnel määral nii, nagu elati nõuka-ajal, kui auto oli
luksusasi, metsas ei tegutsenud
harvesterid,
värsket piima ja mune sai maalt naabri käest, kui endal polnud. Kas
see perspektiiv meile meeldib või ei, pole põhiline. Selle, kuidas
saame edasi elada, otsustab nüüd loodus. Või Vanajumal, kui
soovime. Ja kummagiga neist ei saa teha kompromisse.