Minu enda asi

On lugeda, et see, kuidas inimene riides käib, kas ta on paks või peenike ja üleüldse --- kuidas ta välja näeb, on tema enda asi, teistel pole õigust talle seda ette kirjutada. Tegelikult käitume, valime enda väljanägemise teadlikult või alateadlikult põhiliselt selle järgi, kuidas see teistele mõjub. Kui tahame olla nagu teised, püüame nende moodi riides käia, naeratada, small talki talkida. Kui protestime selle vastu, käitume ikka teisi arvestades, ainult et negatiivselt, teeme just seda, mis teisi ärritab, ei käi kokku hääde kommetega jne. Meil tegelikult polegi võimalik olla muud kui ühiskondlik-seltskondlik loom. Naine või mees valib oma riietuse, väljanägemise ja käitumise sageli, et mõjuda seksikamalt. Ons see siis teadlik või alateadlik valik, ons tegu homo või heteroga. Ka siin pole õige öelda, et tema olemine-väljanägemine on ainult tema enda asi. Ikka arvestab ta tahes või tahtmata muljet, mis ta teistele ja teised käituvad suuresti selle mulje järgi. Kasvõi jäävad "väljakutsuva" välimusega inimesele järgi vaatama. Või püüavad mingil moel tema tähelepanu võita. Ühesõnaga: see, kes-mis me oleme, kuidas käitume, ei ole ainult meie asi, oleme karjaloomad ja sätime oma käitumise teiste loomade järgi. Ka protest selle vastu on tegelikult samasugune karjalooma käitumine.

Meisse on kodeeritud vastumeelsus teistsuguste inimeste vastu, on nad siis teist ihuvärvi, väga teistsuguse väljanägemisega, sandid ja vigased. Püüame neist teistsugustest eemale hoida. See on meie geenides. Algselt tähendas teistsugusus ohtu, et tegu on ohuga, haigusega, millest tuleb eemale hoida. Harjumine teistsugustega -- teist rassi inimestega, invaliididega, veidrikega on täiesti võimalik. Aga see nõuab, et oleksime oma vastumeelsusest teadlikud, teeksime teadliku pingutuse, harjutaksime end aktsepteerima neegreid, hiinlasi, vigaseid... Nii ei peaks ka teistsugused inimesed pidama endastmõistetavaks, et neid kohe ja täielikult omaks võetakse. On ka teistsugususte, millega on raske kui mitte võimatu harjuda. Mulle on ebameeldiv vaadata pakse naisi, pakse tagumikke liibuvates teksades. Paraku neid tekib juurde väga kiiresti. Ja tunnen, et midagi sellistes inimestes, nende kehades ja riietuses räägib hoolimatusest nii enda kui teiste inimeste vastu, kelle hulgas nad tahes või tahtmata liiguvad. Sama ebameeldiv on näha tüsedusele kalduvaid mehi lotendavates lühikestes pükstes ja maikas, jalas plätud, varbavahed. Nende olemine annab selgelt märku sellest, et nad ei pea teistest inimestest lugu, nad on pohhuistid.

Teisisõnu: meie riietus, see, kuidas me välja näeme, on sõnum, me anname märku, oleme märgid, märkide kogumid, tekstid. Ja me ei anna märku endale, vaid teistele. Kes seda siis tõlgendavad, kui oskavad ja söandavad, alateadlikult või teadlikult, õieti või valesti. Enamasti siiski alateadlikult ja õieti.

Tagasi Nõukogude aega

Ikka sagedamini tunnen, et tahaksin minna vähemalt mõneks ajaks tagasi ENSV-sse. Miks? Kõige üldisemalt: siis oli rahulikum. Kiirus ei olnud nii keskne väärtus nagu nüüd. Kus elu mõte kaldub olema selles, kuidas kõige kiiremini kõige rohkem toota-müüa-osta ja ära visata. Kus inimene polnud toru, millest peab aina enam läbi voolama. Oli palju vastikut, ideoloogia, vene sõjavägi, KGB jms. Aga selle eest sai eemale tõmbuda, pageda maale. Metsa. Aga nüüd ei ole Brave New Worldi, kõikehaarava kapitalismi eest kuskile pageda. Minu kodu ümber jääb metsa aina vähemaks, seda piiravad raiesmikud. Meie vaiksel külateel peetakse südasuvel rallit Estonia. Maantee on asfalteeritud, teepeenart, kus sai kõndida, kuhu vastutuleva auto eest kõrvale astuda, enam ei ole. On kraavid. Kõhe on sellel maanteel sõita, ei tea, kas vastutulevast kruusa- või palgiautost mahub hästi mööda või ei. Linn on ummistunud autodest. Kõigil on kiire. Aiad ja pargid on muudetud rohelisteks kõrbeteks, murutraktorite harjutusväljakuteks, kus ei näe enam lilli, liblikaid, kimalasi. Mis maksab selle kõige kõrval mula rahvuslusest, omariiklusest, demokraatiast. Demokraatiast on saanud üks korruptsiooni liik: võimule püüdlejad mõtlevad välja ikka kavalamaid viise, kuidas valijaid ära osta. Meie uus ilus ideoloogia õpetab meile, et midagi pole püha pääle meie tahtmiste, ostmise, müümise. Mida seesama ideoloogia kavalasti stimuleerib, pakkudes aina rohkem, aina uuemat, aina uhkemat, sundides meid tarbeasju aina kiiremini uute vastu vahetama, tahame seda või ei.
Kui nõuka kommunism oli omamoodi hullumeelsus, siis praegune kapitalistlik kiiruse-ideoloogia on veel hullem hullumeelsus. Mille tulemused hakkavad juba näha olema. Meid otsekui meelitataks-sunnitaks vahetama kõike, tegelikult ka emakest Maad raha vastu. Aga nagu olen kirjutanud -- raha on nagu tuhk. Tuhast ei saa enam metsa, maju, linnu. Ei saa uut planeeti Maa.

Arutame, kas kuskil kosmoses võib olla intelligentset, arukat elu. Unustame, et arukus on vältimata piiratud. Inimene on ekslik, errare humanum est. Ja on vist peaaegu vältimatu, et arukus, intelligentsus, tehniline taip viib elu enesehävitamisele. Mida võimsamad oleme, seda hukatuslikum on eksimine, seda ohtlikumad on vead, mida meie tehnika, meie knowhow võimendab. Tõenäosus, et meie "arukas inimene", Homo sapiens end ja olulise osa senisest elust planeedil Terra hävitab, kasvab tasapisi. Kapitalism hävitab enda, aga paraku ka palju muud. Raske on arvata, mis jääb järele. Loodan, et mitte USA, mis on praegu üks kõige ohtlikumaid tsivilisatsioone, mille ideoloogia on kõige hullumeelsem. Ja nakatab kõiki. Ka meid.

Planeedi päästmiseks oleks ilmselt tõhus abinõu minna tagasi kaardisüsteemile, jagada inimestele asju ja hüvesid kvootide järgi. Anda autoostulube, kortereid, tuusikuid välisreisideks jaopärast. Väga tõhus viis piirata tarbimist. Mida tegelikult ongi vaja. Kuid vaevalt inimesed sellise süsteemiga nõus oleksid. Oleme nii harjunud ameerikaliku arusaamaga vabadusest, indiviidi õigustest, et ei taha mingi hinna eest neist loobuda. Tahame jääda Titanicu kajutisse, kus on veel avatud baar, mängib muusika ja naaber arutleb asjatundlikult keskkonnaprobleemidest. Jäämägi on aga siinsamas.