Uus Pätsi aeg

Võimalik, et Eesti rahvale sobib leebemat sorti diktatuur paremini kui demokraatia. Sobib selline riik, nagu oli Pätsi ajal oma rahvustervikluse, positiivsuse ja kerge antiintellektualismiga. Riik, kus Ahto Lobjaka ja Vilja Kiisleri sugused tõrjutakse avaliku elu ääremaile ja Euroopa jääb tasapisi meist kaugemaks. Pole võimatu, et sellise korra poolt rahvas ka hääletaks. Rahvale meeldivad valitsejad, nad saavad valimistel rekord hulga hääli. Nagu omal ajal Savisaar, siis Ansip, nüüd Kaja Kallas. Aukartus võimu ees. Ja valmisolek võimu võimsamaks kasvamist ka toetada. Nagu kolmekümnendatel aastatel. Ühesõnaga: rahvas on valmis hääletama selle vastu, mida Euroopas nimetatakse demokraatiaks. Demokraatlikult. Ma ei tea, mis arvavad targad riigiõiguslased ja politoloogid sellest, kui demokraatlikult hääletatakse diktatuuri poolt, demokraatiast eemaldumise poolt. Aga sedamoodi asjad paistavad olevat. Meil ja mujalgi Ida-Euroopas. Nagu enne sõda. Mis loodetavasti ei tähenda, et sõda on tulnud ligemale.

Tšehhov on kirjutanud, et Venemaa on "kroonu riik" -- государство казенное. Tegelikult on seda ka Eesti. Oleme kasvanud välja Vene Impeeriumist ja mõnedki suhtumised ja väärtused on pärit säält. Kestnud üle esimese Vabariigi, ENSV ja ilmutavad end nüüd uues Vabariigis. Venemaal on ju analoogseid suhtumisi, millest meil palju kirjutatakse, märkamata paralleele enda pool. Häda on aga selles, et Eesti on väike ja truualamlikkuse nakkus levib siin kiiresti ja kergesti. Kergemini kui suurel Venemaal, kus on piisavalt palju intelligentsi ja sõltumatut vaimsust, mida meil küll enamasti ei taheta märgata. Meil selline sõltumatute vaimuinimeste tuumik on nõrk või puudub hoopis. Ja nii on rahvusterviklikkuse aja tulek enam kui võimalik. Hallelooja, oamen.

Kodumaa ja asumaa

Kodumaa on kodune maa, maa, kus inimene tunneb end kodus. Eestis on alad, kus saab end koduselt tunda, nüüd aina kahanemas. Metsad, õitsvad niidud, põlluveered kaovad. Kodus tunneb inimene end veel vaid oma toas, oma aialapil. Ja seda ta siis ülihoolikalt koristab, korrastab, harib. Steriilsuseni, tapva korralikkuseni välja. Aga suur osa Eestist pole enam kodune, pole kodumaa, vaid on asumaa, mis on olemas vaid tooraine-allikana, maana, millelt võetakse, mis võtta ja müüa annab. Asumaa on maa, mida ekspluateeritakse, millest hoolitakse ainult kui ressursist.

Vene kool, vene keel jne.

Aitab jamast! Kaua siis jahutakse ja seletatakse venelaste integreerimisest, vene kooli reformimisest või kaotamisest ja muust selle juurde kuuluvast! Kaua saame venelasi võtta objektina, kellega midagi tehakse, keda kasvatatakse Eesti kodanikeks, eestimaalasteks, paipoisteks! Inimesi, sh ka mitte venelasi ei saa ega tohi niimoodi objektidena kohelda. See ei ole eetiline. Ei tohi püüda neid kellekski kasvatada. Mäletame ju, kuidas inimesi kasvatati NLiidus ja mis sellest välja tuli. Inimesed, ka venelased, on subjektid, kellel on oma väärtused, oma väärikus, oma maailmanägemine. Minu meelest on ainuõige lasta venelastel ja teistel arvukamatel vähemustel Eestis ise otsustada, kuidas nad tahavad elada, õppida, töötada. Peame andma venelastele samad võimalused, õigused ja loomulikult kohustused kui on soomerootslastel Soomes. Aeg on lõpetada mula selle üle, nagu ei oleks need venelased, kes siia sattusid pärast 1944. aastat päris õiged eestimaalased, et nad ei ole päris rahvusvähemus. Vene kooli küsimus on lihtne: ainult lastevanematel, peredel on õigus otsustada, mis koolis ja mis keeles lapsed õpivad. Ja ei kellegi teisel. Riigi poolt saab esitada ainult teatud tingimused: eesti keele oskuseta on paljud töökohad meil suletud. Kuigi ka siin tuleb lõpetada väiklane norimine. Iga politseinik, taksojuht ja meedik Narvas või Sillamäel ei pea tingimata eesti keelt oskama. Peab ainult olema garantii, et eestlasel on lihtne leida kedagi, kes keelt oskab. Selle asemel, et venekeelset haridust ja kultuurielu välja suretada, tuleks seda toetada. Vene keelt peaks Eestis rohkem olema, peaks aitama siinsetel venelastel luua oma eestivene kogukond, oma kultuur, mis tahestahtmata oleks alternatiiviks Venemaa, Läti, Ukraina vene kultuurile. Nagu on soomerootsi kultuur, mis on maailmakultuurile annud mõndagi. Et ka meie vene kultuur millegi samaväärseni jõuaks, on venelastele vaja anda kindlus, et nad saavad ise oma kultuuri- ja hariduselu korraldada, et seda ei tee keegi teine nende eest. Dixi et animam meam levavi.

President Kersti Moskvas

Ei saa lahti mõttest, et Eesti president Kersti Kaljulaid ei sõida Moskvasse ja ei taotle kohtumist Vladimir Putiniga ainult omast tahtmisest ja äratundmisest. Mind ei üllataks, kui tal pääle Eesti asja ajamise on ka mingeid suuremaid asju ajada ja seda teeb ta kellegi palvel või ülesandel. Et näiteks üle anda mõne Lääne tipp-poliitiku sõnum Putinile. Miks võiks seda teha Eesti president? Miks ka mitte. Eesti on Vene-vastases retoorikas olnud selgelt mõõdukam kui Leedu ja Läti. Ning võib-olla on Kersti K. ka kelleski olulises tegijas äratanud usaldust. Kui asjad on nii, seletaks see meie poliitikute ehmatust ja segadust. Sest kõrgema taseme asju ei tule ega tohi arutada madalamal tasemel, näiteks Riigikogu väliskomisjoni liikmetega. Elame-näeme.