Kolonel Riho Ühtegi
rääkis, võibolla tagamõttega, võibolla kogemata välja osa Eesti
Valitsuse plaanist, kuidas hakkama saada Vene sissetungijatega.
Loomulikult surevad nad Tallinnas, kui neile antakse tuld igast
nurgast, igast kangialusest. Ent Ühtegi ei rääkinud probleemidest,
mis käivad kaasas sellega, kui Tallinnas sureb tuhandeid, võibolla
kümneid tuhandeid sissetungijaid. Mida teha surnutega? On ju teada, et 1940 aastal loobus Eesti vastupanust NL vägedele, kuna kindral Laidoneri sõnade järgi ei olnud kohti, kuhu surnud punaväelasi matta. Samuel
Kirotaja on oma allikate kaudu saanud neist probleemidest üht-teist
teada. Valitsuse kinnisel istungil on otsustatud Vene surnute
matmiseks eraldada umbes 125 hektarit maad Harku piirkonnas.
Variandina on kaalumisel ka Rummu, kus on olemas juba mõned
vajalikud infrastruktuuri elemendid. Vallutajate kalmistu peab olema
kindla valve all, piiratud okastraadiga nagu koonduslaager, et
vältida provokatsioone, seda, et võõrväelaste hauad ei saaks
punase palverännu paigaks. Kolonelil on kahtlemata õigus, et iga
eestlane on valmis võitlema sissetungijate vastu. Ent kõik,
invaliidid, vanadusest väetid ja noorusest nõrgad, ei ole selleks
suutelised. Nendele on ette nähtud suurepärane võimalus hakata
hauakaevajateks võõrväelastele. Nii saavad nemadki võimaluse
tunda uhkust selle üle, et on annud oma panuse kodumaa puhastamisse
okupantidest. Selleks tarbeks on juba Rootsist tellitud suurem partii
kvaliteetseid kergeid labidaid, mida üks kohalik firma on nõustunud
teritama ja osa neist erivajadustega inimeste tarbeks ümber tegema.
Tõsine probleem on ka see, kuidas võõrväelaste põrm väärikalt
matta, nagu seda nõuavad rahvusvahelised lepped ja eetika. Kuna suur
osa Vene sõjaväelastest on usklikud, on valitsus diskreetselt
kuulanud maad Moskva Patriarhaadiga, islami vaimulikkonnaga ja
Venemaa pearabinaadiga. On ka pöördutud Venemaa Punase Risti poole
seks puhuks, kui osa langenuid omaste soovil tuleb ümber matta nende
kodumaa mulda.
Probleemil on ka
välispoliitilisi aspekte. Eesti sõdalaste vaprus ja kvaliteetne
importvarustus lubaksid mingi kahtluseta jätkata võitlust
okupantide vastu juba nende oma territooriumil, vabastada Vene võimu
alt põlised läänemeresoome alad Soome lahe ääres, Neeva suudmes
ja Peipsi taga. Kuid meie lääneliitlased on kahjuks rangelt sellise
kaitseinvasiooni plaani vastu, väites, et Lääs vajab siiski
suhteliselt tugevat Venemaad, kes suudaks toimida puhvrina lõunast
lähtuva islamiohu vastu. Meie poliitikud ja sõjaväe juhid on küll
püüdnud veenda Berliini, Londonit ja Washingtoni, et islamiohu
tõrjumisega saaksid veel paremini hakkama vaprad eestlased ja eesti
viikingite/vikerlaste võimu all võiks Venemaa saada tõeliselt
vabaks ja tugevaks riigiks, nagu kord minevikus. On ju teada, et
Rjurik oli tegelikult Pudiviru kandist pärit eestlane, keda kodumaal
kutsuti lihtsalt Juurikaks. Loodame siiski, et suudame ka oma
liitlasi selles varem või hiljem veenda.
Rohkem üksikasju ei
ole Samuel Kirotajal esialgu õnnestunud teada saada.
