Ikka enam saab mulle
selgeks, et see, mida meie ilusas uues ilmas nimetatakse
demokraatiaks, on üks liik korruptsiooni. On massiivne korruptsioon,
kus ära ostetakse terve rahvas või rahva enamus. Kes ostab?
Kapitalistid? Juudid ja vabamüürlased? Nii lihtne see pole. Ostab
tehnosüsteem, masinavärk, millesse oleme sattunud, mille osadeks
saanud. Mõned hääuskselt, mõned vastu tahtmist, mõned
entusiastlikult, kindlas usus, et nii ongi õige ja hää. Et
majandus peab kasvama, elatustase tõusma, väheväärtuslik puit
väärindatama, vana telefon, kompuuter ja auto kärmelt vahetama uue
vastu. Jne. Tehnosüsteemi, majandussüsteemi masinavärk toimib meie
inimlikke nõrkusi kavalasti ära kasutades. Ekspluateerides meie
instinkte, mis tõmbavad meid kirevama, põnevama, seksikama,
uuema-huvitavama poole. Ja pakkudes meile seda kirevamat-uuemat aina
tõhusamalt, aina nutikamalt. Pakkujad vajavad meie, raha toetust,
nii käibki võidujooks selle toetuse pärast, käib pakkumine, mis
ongi sisuliselt korruptsioon. Polegi nii oluline, mis jõud,
parempoolsed või vasakpoolsed, liberaalid või konservatiivid saavad
sellega parajasti paremini hakkama, saavad ostetud rahva toetuse. Ka
nemad on tegelikult osa rahvast, niisama kui majandussüsteemist ja
teenivad süsteemi.
Hull lugu on see, et
tehnosüsteemi sattunud, seda teenivad inimesed on unustanud, ei tea,
vahel ei tahagi teada, et nende süsteem on osa suuremast süsteemist.
Mida nimetatakse biosfääriks, planeet Maa looduseks. Ning seetõttu
peab tehnosüsteem, majandus arvestama looduse seadusi. Millest
mitmed, kõige üldisemad, on üpris lihtsad. Me elame planeedil,
mille ressursse me kasutame. Need ressursid, loodus on piiratud.
Inimene ei saa läbi looduseta, uut, teist loodust inimene luua ei
saa, oleme ise looduse, evolutsiooni looming. Ükski elusolevus, ka
inimene, ei saa elada keskkonnas, mis koosneb ainult tema jäätmetest.
Mille hulka paratamatult tuleb arvata kõik töödeldud, väärindatud,
ärakasutatud loodusressurss. Mille hulk võrreldes kasutamata
ressursiga aina kasvab.
Inimsugu on osa
biosfäärist. Inimene on loom. Meil on selles süsteemis oma osa, me
tegeleme suuresti samaga, mis kõik loomad, sh sööme ja situme,
kasutame loodusressurssi ja heidame kasutatu kõrvale. Probleem on
selles, et meie tegevus on muutnud selle loodusliku
kasutamise-kõrvaleheitmise, tootmise-tarbimise-saastamise protsesse
enneolematult kiireks. Inimene on nagu kahjutuli, mis mõne tunniga
teeb seda, mida aeglasemad protsessid, kõdunemine, mineraliseerumine
jne. aastatega, aastakümnetega. Inimene ka lihtsustab biosfääri,
hävitades ökosüsteeme, kooslusi, liike, vaesustades ja
lihtsustades loodust. Ja seda aina kiiremas tempos.
On olemas teooriad,
korralikud matemaatilised teooriad, mis lubavad ennustada, mis
juhtub, kui inimtegevus, loodusprotsesside kiirendamine, looduslike
süsteemide asendamine tehislikega, looduse ümberkujundamine, olgu
stalinistlikus või kapitalistlikus vaimus, ületab teatud piiri.
Näiteks perkolatsiooniteooria, mis, kui seda rakendada inimese ja
loodussüsteemide, sh terve biosfääri vahekorra kirjeldamiseks.
Asja iva on selles, et senine tootmise-tarbimise-äraviskamise
tsükkel võib võimendudes kesta veel tükk aega. Kuid mingil hetkel
ta katkeb. Loodus ei tunne kompromisse, tema seadusi ei saa trotsida.
Ja siis tuleb see, mida nimetatakse ökokatastroofiks. See, mille
eest meie aina karmimalt hoiatavad teadlased, mille eest meid hoiatab
Rooma paavst Franciscus oma ökoloogilisest mõtlemisest kantud
ringkirjas, entsüklikas „Laudato si” -- „Kiidetud ole”.
Viimati ütlesid enamvähem samu mõtteid, mis paavst, ka mitmed
Eesti teadlased, kes on alla kirjutanud 15 000 teadlase
memorandumile, manitsuskirjale, kus meid kutsutakse üles oma
elulaadi otsustavalt muutma. Hakkama elupõletajatest eluhoidjateks.
Mis tähendab paljude väärtuste, sihtide, tõekspidamiste
põhjalikku ümberhindamist. Saabuvad katastroofi vältida ilmselt
enam ei saa, selle märke on aina selgemini näha, olgu järjest
tugevamates orkaanides, tulekahjudes, mis haaravad aina enam
piirkondi Euroopas, Ameerikas ja mujal, ookeanipinna kiirenevad
kerkimises, suurte järvede, näiteks Araali mere ja Tšaadi järve
hääbumises. Need väiksema õnnetused on nagu tuulehoog, mis käib
üle maa äikesetormi eel. Torm on tulekul. Mida varem ta tuleb, seda
parem. Seda tõenäosem, on et rohkem loodust, rohkem eluvõimalusi
ka meie jaoks on alles. Ilmselt vaid katastroof suudab murda
majandussüsteemi võimu, aidata inimestel selle lummusest,
sõltuvusest pääseda ja hakata elama teistmoodi. Elada, pidamata
hüveks rikkust, vaid pigem vaesust, leidma mõistlikke viise
elatustaseme langetamiseks, majanduskasvu peatamiseks, loobuma
plastpudelitest, plastkottidest, reklaambuklettidest,
murutraktoritest, suuremast osast sõiduautodest, igasugusest
reklaamist, mis õhutab meid ostma, tarbima, vahetama vana uue vastu.
Ja nii edasi. Ja nii edasi. Paavst Franciscus on sellest kirjutanud.
Nagu paljud teadlased. Mida varem tuleb katastroof, seda suurem on
lootus, et inimene, end Homo sapiensiks nimetav imetaja, siin
planeedil alles jääb. Ent on võimalik ka, et ei jää.
Eks nende mõtete
kohta võib öelda ja küllap mõni lugeja ka ütleb, et näe, üks
hädakisa tegija juures. On neid ju enne olnud, muudkui hoiatavad ja
tänitavad, aga näete – elame aina paremini, majandus kasvab,
ehitame uusi toredaid tehaseid, loome aina arukamaid roboteid,
kasutame metsa tõhusamalt, saame oma kasutusse aina kiirema
interneti. Elu läheb edasi, karavan läheb edasi, haukugu koerad tee
ääres või ei. Nojah. Olen kord selle vaatenurga kohta leidnud hää
analoogi. Nimelt selle, et tädi Maali ei sure kunagi, on surematu.
Kuigi sugulased on mitu korda olnud tema tervise pärast mures ja
arstid on ka hoiatanud, et ta peaks end paremini hoidma. Aga näe, on
jälle terve ja rõõmus ja toimetab kodus-aias edasi. Kust me
võtame, et tädi Maali sureb. Ei sure ju. Tühi jutt, paanika
tekitamine.
Käies läbi
jõuluehtes kaubamajade siin ja Portugalis, kus igal pool kõlavad
jõululaulud ja letid on jõulukraami all lookas, viirastub mulle
Jeesus. Jah, Jeesus, kes seisab kuskil, piits käes, ja ootab. Kord
ta peksis templist välja kaubitsejad. Piibel ütleb ka, et inimene
on Jumala tempel, kus elab Jumala vaim. Nüüd teenitakse selles
templis hoopis teisi jumalaid, teenitakse ja kulutatakse raha.
Jeesuse käes on piits, millel võib olla orkaani või tuletormi
vägi. Need, kes Jeesust ja loodust mõistavad ja kuulavad,
palvetavad, et see piits ei lööks meid liiga valusasti.
