Kunstirahvas kui lemmikloomad

Kunstnikupalk on parempoolse mõtlemisega poliitikutele punane rätik, nende meelest tuleb kunstnikule-kirjanikule maksta ikka vaid tehtud töö eest. Kuid kas kunsti tegemine, luuletamine, maalimine ikka on töö? Ma pole kindel. Pigem on kunstiinimesed omamoodi ühiskonna lemmikloomad, keda peetakse rohkem lihtsalt sellepärast, et neid ja nende tegemisi on kena vaadata, neist tuntakse mõnu. Ja vale oleks neisse suhtuda kui tsirkuseloomadesse, keda sunnitakse tegema trikke piitsa ja prääniku abiga. Polegi nii oluline, kas luuletaja kirjutab aastas kümme või sada luuletust või üheainsa, kena lihtsalt, et ta on olemas. Ja sagedasti on nii, et kui talle makstakse tükitöö eest, tulevad luuletused lahjemad-kehvemad. Maalidega on sama lugu. Kunstiinimene võib ka tööd teha -- olgu see tellitud portree, seinamaal, pidupäevaluuletus, mõne kihelkonna ajalugu. Siis talle ka selle töö eest makstakse. Muidu aga võiks teda pidada ja toita nagu toidame oma koera või kassi.

Yana Toom on ketser!

Mida kirjutasin meie rahvuslikust religioonist ja tema mustvalgest maailmapildist, leiab jälle kinnitust Yana Toomi vastases kampaanias. Yana süü on tegelikult selles, et tema maailmapilt pole mustvalge ja ta ei ole nõus omaks võtma Eestis kehtivat, ei ole nõus meie pooltotalitaarse ideoloogiaga. Ei usu Kuradisse. Milles ta on muide sarnane jesuiitide praeguse ülema isa Arturo Sosaga, kes julges öelda, et Kuradit tegelikult pole olemas. Aga mis saab meie ideoloogiast, kui Kurat sellest ära võtta? See kõik ei tähenda, et oleksin Yana Toomi kõige arvamiste ja ütlemistega nõus. Kuid igal juhul on teisitimõtlemine väärtus ja selle vastu võitlemine lollus. Eesti on veel masendavalt (post)sovetlik riik, kus teisitimõtlemine on Kurjast, kus "meile võõras" on peaaegu sama, mis meile vaenulik ja kus too sarviline on Ameerika imperialismi asemele Vene imperialism. Muu on enamvähem sama.