Postimehele saatmata jäänud kommentaar

Püüdsin üle poole tunni registreerida end Postimehe kommentaatoriks. Ei tulnud välja, küll tõrkus telefon mobiilseid koode edasi andmast ja vastu võtmast, küll teatas sait ID-kaardi kohta, et sellel pole vajalikku sertifikaati, kuigi kaardi soft kinnitas, et on... Nii jäigi. Mis siis muud, kui püüan selle, mis kirjutasin, siia blogisse panna.

Kommentaar käis Taavi Minniku kurva loo kohta «NATO kapitulatsioonist». Mis omal kombel meenutab Vene ultrate vihaseid sõnavõtte Putini kapitulatsiooni kohta, kes Ukrainas kaasmaalased abita jätab ja Läänega alatut diili plaanib. Oleme mõneski asjas nii Venemaa karmimate rahvuslaste sarnased, kuigi seda ei tunnista. Ja võibolla ka ei tea, sest noorem põlv meil ju vene keelt ei oska ja vanem sageli ei taha osata.

Minu mõte oli aga see, et USAs on kindlasti diplomaate ja poliitikuid, kes mõtlevad ja vahel kitsamas ringis ka ütlevad, et kui on selline sõber-liitlane nagu Erdogan, pole vaenlasi vaja. On natuke piinlik, kui meil sellestsamast Erdoganist nii soojalt ja soosivalt kirjutatakse. Üks asi on poliitiline arvestus: vahel tuleb ka lurjustega ühel pool võimalikku rindejoont olla. Kuid vähemalt ajakirjandus ei peaks püüdlikult lurjusest sõbrameest maalima. Erdogan pole Al-Assadist põrmugi parem, tema karistussõda kurdide vastu on julm ja alatu. Kurdidega on mul elus olnud mõnedki kokkupuuted ja kuigi Eesti ei saa välispoliitikas kurdi iseseisvusliikumist toetada, võiksime seda siiski mõista ja KTPd mitte lihtsalt terroristideks kuulutada. Oli ju pikk aeg, kus Türgis isegi sõna «kurd» kasutada ei tohtinud, kurdi keel oli keelatud ja isegi Türgis avaldatavates botaanikaraamatutes asendati epiteet «kurdica» millegi muuga. Ja nüüd surub Erdogan, kes vahepääl kurdidega veidi mehkeldas ja vähemalt probleemi olemasolu tunnistas, kurdide vabadusliikumist lennukite ja suurtükkide abil maha. Pommitatakse linnu, elukvartaleid, arreteeritakse massiliselt inimesi, kes julgevad võimude poliitikat kritiseerida, suletakse ajalehti... Erdogani kõrval on Putin vaata et белый и пушистый.

Mulle oli hää uudis, et välisminister Kerry vältis ütlemast, et Venemaa on USA põhivaenlane, öeldes, et mõlema maa vaenlased on usufanaatikud. Kerry on arukas inimene ja on veider mõelda, et tegutsemine üheskoos Türgiga oleks ausam ja targem kui tegutsemine üheskoos Venemaaga. Kõigele vaatamata on Venemaa kõigi oma puuduste ja nurjatustega osa sellest tsiviliseeritud maailmast, kuhu meiegi kuulume. Või tahame kuuluda. Osalt tänu eelmisel sajandivahetusel saadud venekeelsele haridusele, mis andis meile ülikooliharidusega intelligentsi ja kõrgemad ohvitserid, kelleta Vabadussõda poleks võidetud. Kas nüüd ei oleks vaja vene keelt siin kaitsta, et päästa meid saamast kadaka-ameeriklasteks, selle asemel, et otsida kuskilt nurga tagant venekeelseid tänavasilte ja kiusata Narva taksojuhte keele nõudmistega. Narvast ei saa kunagi eestikeelset linna, sellega tuleb leppida. Eestlasi, kes Ida-Virumaa asustaksid ja venelased ning vene keele kõrvale tõrjuksid, pole kuskilt võtta. Ja eestlased lähevad vähemalt teaduses ja kõrghariduses tasapisi üle inglise keelele.

Mina kirjutan luuletusi nüüd rohkem vene keeles. Vene keel on mulle südamelähedane, see keel avas mulle luuleilma. Vene keeles said hariduse mu vanaisa ja ema ja vene keel on meie peres ikka olnud midagi omast ja väärtuslikku. Ja loodan, et ta ka Eestis püsib, kõige parem kui mingi kindla staatusega kohaliku keelena.

Hoides tšintšiljat südame vastas

Kirjutatakse, et tšintšiljakasvatus võiks aidata tekitada maal uusi töökohti jne. Sellest, et tšintšiljasid lihtsalt ei kasvatata, vaid ka tapetakse ja nülitakse, ei kirjutata. Olen palju mõelnud sellele, millest on palju ka kirjutatud ja arutatud: miks on inimestel nii erinevad suhtumised loomadesse: koeri-kasse ja mõnd muud lemmikut hoiame, ärritume ja protestime selle vastu, kui korealased ja hiinlased söövad koeri, tapame kanu, küülikuid, püüame kalu kassidele-koertele toiduks.

Meil on kodus ka tšintšilja. Vahel on ta meil maal. Mõne aja elas pooleldi vabalt vanas rehetoas, päeval leidis endale uru kütmata reheahju ja kiviseina vahele, midagi, mis ilmselt oli tema loodusliku kalju-uru taoline. Muidu elab ta suures puuris ja vahel käib toas jalutamas. Ja ka pahandust tegemas – millegipärast meeldib talle eriti närida raamatuid ja juhtmeid. Aga sellega saame hakkama. Talle ei meeldi, kui ta puurist kinni püütakse, aga talle meeldib olla põues, inimese rinnal. Siis ta rahuneb, laseb end rinna alt sügada, ning on liikumatult inimese südame vastas, silmad vidukil. Seda, mida tehakse tema suguvendadega kuskil karusloomafarmis, ta ei tea. Mina tean ja mul on paha. Tean, et olen väga tundlik inimene, lapsest saadik ei ole ma talunud seda, kui loomadele liiga tehakse. Olen elanud suure osa elust peaaegu taimetoitlasena. Mõtlen, et imelik on seegi, et meil peetakse sellist ülitundlikkust naeruväärseks, muret loomade kannatuste pärast rumalaks. Ning samal ajal ei peeta naeruväärseks, rumalaks inimlikku alpust, enda ilustamist teiste loomade nahkadega, selliste armsate väikeste karvaste loomade tapmist oma alpuse rahuldamiseks. Olen kord kirjutanud, et meie tsivilisatsiooni aluseks on seitse surmapattu. Alpus ja ahnus on ühed neist. Neid me teenime ja nendest sõltub sageli meie teenistus.

Meie väike tšintšilja ei tea midagi inimeste maailmast. Parem ehk ongi. Mina tean ja vahel tahaksin mõne kaasinimese pääle panna needuse, sellise, nagu oskasid panna mu kabalistidest esivanemad. Umbes nii, et «Ole sa neetud tõustes, ole sa neetud pikali heites, ole sa neetud magades, ole sa neetud ärkvel olles...» Aga kas mul on õigust? Olen ka ise inimene ja tuhande niidiga seotud sellessse surmapattude teenistuses oleva tsivilisatsiooniga. Nean ju siis ka ennast. Aga vahest peaks tegema ka seda. Inimene on tõepoolest sündinud patusena, on looduse eksisamm ja mida vanemaks saan, seda enam saan sellest aru ja seda piinlikum on olla inimene.

Umbertot ei ole enam

Kurb uudis täna: suri Umberto Eco, kellega olen elus mitmeid kordi kokku puutunud, küll Itaalias, küll Pariisis, viimati Tartus. Oli suur mõtleja, hää kirjanik ja tore, südamlik inimene. Paar pilti temast, esimene võetud Sienas 1995, teine Tartus 2009. Requiescat in pace.