Mis ikkagi Süürias sünnib?

Üks Soome arabist rääkis mulle aastat kümme tagasi, et talle meeldib viimasel ajal käia Iraanis ja Süürias, kus on selgelt tunda liberaliseerumist... Meil räägitakse Süüriast teisiti nagu suuresti mujalgi Euroopas-Ameerikas. Assad on julma mõrtsukdiktaatori võrdkuju ja Süüria sõda lõpeks, kui temast õnnestuks lahti saada. Mis on üldse naiivne, sest Bashar Al-Assad on ikkagi oma klanni, oma aleviitide kogukonna poolt võimule pandud, tema isiklik võim ei ole sugugi nii suur, kui väidetakse. Mulle tundub, ja see pole lihtsalt kõhutunne, vaid midagi veidi enamat, et päämine kuri Lähis-Idas on pärit laheriikidest ja eriti Saudi Araabiast, mis on tõeline kurjuse impeerium. Ja ega Türgi, kes peab riigi kaguosas julma kodusõda kurdide vastu, temast palju maha jää. Ja siis räägivad NATO ja meie kallid esindajad Türgist kui meie liitlasest. No võib ju, aga unustame siis igasugused jutud euroopalikest väärtustest ja väärtuspõhisest poliitikast, räägime asjadest, nagu nad tegelikult on, räägime USA geopoliitilisest konfliktist Euraasia suurriikide -- Venemaa ja Hiinaga, kuhu meidki on tõmmatud. Kohustusega ameeriklastega nende propagandalaulu kaasa laulda, mis on vahel üsna piinlik ja hale. Aga see on reaalpoliitika, mida me selleks nimetada ei julge või ei tohi. Ameerika naaritsaid ju filmiklipis tsenseeriti. Praegu on USA huvides takistada Venemaa ja Euroopa, eriti Vene ja Saksa lähenemist ja selle eesmärgi nimel on Eestit ja teisi väikseid vendi mängu kaasa tõmmatud. Et tõstaksime häält ja põhjaksime agressiivset, korrumpeerunud, totalitaarset Venemaad -- nii takistame lääneeurooplastel Moskvaga parema läbisaamiseni jõuda. Maailmas on aga riike, kus sellist ameerikameelset tsensuuri pole ja asjadest kirjutatakse avameelselt ja kainelt. Mis ei tähenda, et alati puhast tõtt. Kuid tõeni jõudmiseks on oluline, et oleks erinevaid arvamusi ja analüüse. Neid on isegi USAs endas, kus tsensuuri surve pole nii tugev kui meil, kus pole vaja ilmutada truualamlikkust His Master's Voice'ile. Narr lugeda presidendi juttu Venemaa ettearvamatusest... Kullakesed, Stratfori analüütikud ennustasid juba pea kümme aastat tagasi Venemaa käitumist päris hästi ette, sh sekkumist Ukrainas, kui sääl peaks toimuma pööre Lääne suunas.

Aga nüüd sattus ette üks lugu Süüriast, mida ehk mõni veel saksa keelt oskav inimene suudab ja viitsib lugeda. Autor on endine India saadik Damaskuses ja jutt, mis ta räägib, erineb meie pressi ja poliitikute jutust nagu päev ööst. Ka kompetentsuselt muidugi. Ning raske on uskuda, et India diplomaat Haran oleks Vene propaganda teenistuses.

Kui NATO haub plaani hakata tõhusamalt võitlema Vene propagandaga, kes meil suudaks-julgeks seista vastu NATO propagandale, vähemalt propagandale selle kõige naiivsemates vormides?

http://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/2016/01/16/indiens-botschafter-bestaetigt-krieg-in-syrien-wurde-von-aussen-angezettelt/

Kas ikka saame hakkama ehk veel kord: tädi Maali ei sure kunagi.

Loen Sirbist Tuul Sepa viimast evolutsioonipsühholoogilist lugu ja kuulan tema juttu vikerraadiost. Tore ja tark tüdruk! Ainult üks märkus: see, et inimsugu on seni oma murede ja hädadega hakkama saanud ja keskeltläbi elab paremini kui kunagi, ei tähenda, et ta saab hakkama ka edaspidi. See võib nii olla, kuid ei pea olema. Olen varemgi kuskil, äkki isegi siin blogis kirjutanud tädi Maalist, kes oli õige mitu korda väga raskelt haige, nii et sugulased olid kindlad, et teda enam kauaks ei ole. Aga ennäe: tädi Maali tuli kriisist (näiteks koomast) välja, toibus ja on praegu kõbusamgi kui enne haigust. Selliseid tädi Maali lugusid on küllalt. Kuid neist ei saa kuidagi järeldada, et tädi Maali ka järgmisel korral oma haigusest üle saab. Ei saa järeldada, et tädi Maali on surematu. See, et suure kriisi, näiteks ökokriisi ennustajad on seni eksinud, ei tähenda, et suur, inimsoo kestmist ja elu planeedil ohtu viiv kriis ei saa tulla.

Sekskasvatus USA ülikoolides

Ameerika ülikoolidesse on jõudnud uus õppeaine, mida maakeeli võiks nimetada külgelöömise õpetuseks. Sisu: kuidas läheneda potsentsiaalsele seks-partnerile, kuidas küsida tema nõusolekut ja kuidas sellisele küsimusele vastata. Kõik peab olema peaaegu et juriidiliselt korrektne. Selleni, et nõusolek peab olema notariaalselt kinnitatud, pole veel jõutud. Aga ehk jõutakse sellenigi. Midagi on siin paigast ära. Inimene pole päris ratsionaalne olevus, inimeses on palju tema muistsetest esivanematest, ka nende seksuaaltungidest, rituaalsest seks-käitumisest. Kui püüame selle kõik ratsionaliseerida, läheneda seksuaalmängudele nagu mingile äritehingule või muule arukale kokkuleppele, läheme väga võimalikult oma inimloomusega konflikti. Läänemaailmas püütakse praegu agaralt kasvatada uut, liberaalset, ratsionaalset, egalitaarset inimest. Kardan, et see ei õnnestu. Nagu ei õnnestunud N Liidus. Praeguse USA ülikoolide seks-kasvatuse tulemuseks võib olla see, et palju enam noori, eriti noori mehi, vajab psühhoterapeutide abi. Võibolla ma eksin, aga vaevalt.



http://www.nytimes.com/2016/01/10/fashion/sexual-consent-assault-college-campuses.html?action=click&pgtype=Homepage&version=Moth-Visible&moduleDetail=inside-nyt-region-0&module=inside-nyt-region&region=inside-nyt-region&WT.nav=inside-nyt-region