Lääne-Euroopa okupatsiooniplaanid

Prantsusmaal sattusin hommikulauas kokku mehega, kes nooruses, ju siis sel ajal, kui meie stagneerusime Brežnevi juhtimisel, tõlkis NATO jaoks vene keelest NLiidu sõjaväe salajasi dokumente, mis liitlaste kätte sattunud. Tema jutu järgi olid Moskval detailsed plaanid Lääne-Euroopa okupeerimiseks ja isegi nimekirjad inimestest, kes tuleks arreteerida ja teistest, kes tuleks olulistele ametipostidele panna. Näiteks olla olnud teada inimesed, kes pidanuksid saama mõne tähtsa ajalehe toimetajateks. Pole sellistest plaanidest mujalt kuulnud-lugenud.

Põllulilli pole enam

Kirjutasin kord Sirbis meie hävivatest, tegelikult peaaegu juba hävinud niitudest ja herbitsiididega töötlemata põldudest-nurmedest. Kutsusin ka üles kõiki, kellel on maad, olgu põldu või aeda, jätma kasvõi jalatäiski maad murutraktoriga üle käimata, kitkumata, ühesõnaga laskma sääl kasvada, mis loodus ise kasvatab. Vastukaja ei olnud. Sõites mööda Vissist Tartu-Võru teel näen suurt välja, mida hoolega murutraktoriga niidetakse, nii et umbrohuta ja lilledeta põldude vahel on mõned hektarid muru, inglise tüüpi muru, kus samuti ei kasva lilli. Mul on Vissist kurb mööda sõita. Austust väärib maaomaniku usinus, kes on sinna mitu tiiki rajanud, hulga puid istutanud ja kulutab palju selle tohutu muru hooldamisele. Kuid temagi, ilmselt enda teadmata, on osaline meie looduslike-poollooduslike koosluste hävitamises. Nagu suur osa inimestest, kellele hoolega pügatud muru on midagi eriliselt väärtuslikku. Nii väärtuslikku, et nad ei säästa aega ja energiat murusse ilmuvate lillede hävitamiseks. On isegi lugeda olnud arutlusi sellest, kuidas võidelda murus maarjalillede vastu... Võigas lugeda. Oli ju meil kord rahvuslill -- rukkilill, olid aasad ja põlluääred, kus kasvasid karikakrad, kellukad, jumikad... See kõik kaob kiiresti. Ning nende lilledega koos osa putukatest, liblikad, kimalased. Kelle kadumine omakorda kahandab õitsvate taimede võimalusi seemet kanda ja levida. Sel teemal on New York Timesis väga mureliku loo kirjutanud entomoloogiaprofessor Stephen Buchmann Arizonast: http://www.nytimes.com/2015/10/17/opinion/our-vanishing-flowers.html?action=click&pgtype=Homepage&module=opinion-c-col-right-region&region=opinion-c-col-right-region&WT.nav=opinion-c-col-right-region&_r=0.

Minu maakodu õuel on umbes ruutmeetrine kuhelik, mis jäi niitmata, kuna sääl elavad sipelgad. Aegamööda on sinna ilmunud mitmesuguseid taimi, nimetada võib köömet (mina kirjutan nii!), kollast karikakart, mailasi. Lugesin kokku ligi kakskümmend liiki. Ja neil taimedel olen näinud mitmesuguseid putukaid, neid ma korralikult ei tunne, aga liike võib olla umbes samapalju. Niisiis on ka pisikesest looduslikkude taimedega platsikesest kasu.

Oma üleskutsega jätta oma aiamaal lapike maad puutumata, looduse hoida-kasvatada, ei ole ma originaalne. Enamvähem sama üleskutse tegi omal ajal pühamees Assisi Franciscus, kes soovitas kloostritel jätta oma aedades samuti lapike maad harimata, et sääl saaks kasvada see, mis Jumal sinna kasvama pannud. Franciscuselt oleks meil palju õppida. Ka loodushoiu vallas.

Pada ja katel

Süürias ja Jemenis toimuvad päris sarnased koledused. Jemenist (kirjutan originaalipärasemalt) aga teatakse ja kirjutatakse hoopis vähem. Sest et sääl tegutsevad nagu omad hääd poisid. Kuid üht-teist siiski leiab:

https://foreignpolicy.com/2015/10/15/u-s-support-for-saudi-strikes-in-yemen-raises-war-crime-concerns/?utm_source=Sailthru&utm_medium=email&utm_campaign=New%20Campaign&utm_term=*Editors%20Picks

Hiina lennukid Süürias?

Vene saitidelt on lugeda, et peagi jõuavad Süüriasse ka Hiina sõjalennukid ja asuvad koos Vene omadega pommitama Assadi vastaseid. Kui see on nii, on maailmas midagi tõsiselt muutumas ja Ameerika poliitika vähemalt Lähis-Idas on läbikukkumise äärel.

Geopoliitilist

Eestis sõditakse agaralt geograafia vastu. Relvastumisele kuluvat üle 100 miljoni euro, riigis on reaalselt juba USA baasid, ajakirjandus on selgelt tendentslik kõiges, mis puudutab Venemaad. Nii jääb inimesel, kes Vene meediat jälgida ei suuda ja Venemaal pikemalt pole viibinud, mulje, nagu oleks Venemaa enamvähem see, mis NLiit Brežnevi või (tule taevas appi!) Stalini ajal. Tegelikkus muidugi on midagi hoopis muud ja vastupropaganda näib teenivat nende huvisid, kes tahavad Eesti rahvast uskuma panna, et Vene oht on tõesti väga suur ja iga hetk võidakse meid okupeerida-annekteerida ning küüditada. Tegelikult võib kindel olla, et Venemaa huvides on ainult neutraalne või siis Vene mõjusfääri kuuluv Eesti, kus pole USA (elik NATO, mis on seesama) baase. Mis eestlased oma kodus teevad, Kremli ei huvita. Nii et -- horribile dictu -- ei oleks Eestile mingit erilist kahju sellest, kui ta kuuluks USA mõjusfääri asemel Venemaa omasse. Mis oleks geograafiliselt 95% loomulikum ja mis varem või hiljem tõenäolikult ka sünnib. Meie huvides oleks teha kõik, et see ei sünniks vägivaldselt, sõjaga, tapmistega, pogrommidega. See on minu meelest Eesti julgeolekupoliitika põhiülesanne. Ja loomulikult: on udujutt, et geopoliitika ja mõjusfäärid kuuluvad minevikku. Nende pärast ju praegu Lähis-Idas ja Ukrainas sõditaksegi suuresti. Ja tuleb tunnistada, et Venemaa vähemasti julgeb otse välja öelda, mis on tema riiklikud huvid. USA kaunid ja silmakirjalikud jutud vabadusest, demokraatiast jms. ajavad iiveldama. Eriti, kui mõelda, kuidas praegu USA toetab Saudide interventsiooni Jemenis, kus tsiviilelanikkude kannatused pole väiksemad kui Süürias. Hävivad terved linnad, pommid tapavad pulmaseltskondi, hukkub imeline vana arhitektuur... Tõeline Evil Empire, Kurjuse Impeerium on Saudi Araabia, USA kauaaegne liitlane. Nii oma keskaegse ideoloogiaga kui nüüd juba sõjalise sekkumisega naaberriigi asjadesse.