Iranian Regime has no Future

As a writer and a poet I am sensitive to details, small things, that say a lot about great things. Sometimes about peoples and states. There is much talk about the politics of the present Iranian regime, about their expansionism, their attempts to gain influence in the third world, about their nuclear project. But somewhere I read a short notice about their editing practice. I read that publishing the old Persian classics they replace wine with coffee. Well, I remember similar doings of the Soviet bureaucrats. They lived in a bubble, forcing their subjects to live in the same bubble. But the bubble burst. And I am nearly sure the bubble of the Islamic Republic will burst too. Perhaps sooner than we think.

In Honour of Max Weber

Max Weber would be glad, if he could observe the present economical crisis in Europe. The countries worst hit by it are Mediterranean and in non-Protestant. In a sense, Ireland too: even botanically, a part of Ireland belongs to the mediterranean area with its arbutus and palm trees. And there is definitely not that much of Protestant ethic and spirit of Capitalism in the South of Europe. Thus, we can ask whether the model of Capitalism that the West has more or less officially adopted, is really the best economic model for all nations and cultures. Maybe the EU is doomed, and the real reasons of this is not the fact that some politicians in Greece, Portugal or Ireland didn't do their job well, but that they simply did what their electorate, their people, their culture prescribed them to do. Now, the IMF and the Protestant Europe want them to change their behaviour. But doesn't it mean that some nations must change their whole culture? Is it possible? It reminds me of the endless talk of the Soviet ideologues about the need to educate people, to "create a new Soviet man". Well, we know the result. Will the Protestantic attempt to re-educate the Mediterraneans, the Southern Catholics and Orthodox be more successful?

Laar lätt

Laari minek IRList om kriisi märk. Tuust kriisist ole konagi joba kirotanu. Esämaa partei om kandnu Eesti vabas saamise ao vaimu, oma olnu ja taht viil olla rahvuslik partei. A ao omma muutunu ja inemiisi rahvuslus inäp nii pallo ei huvita. Ja rahvuslus om kollektivism. Esämaal om alustusest pääle olnu sääne vastaolu: ütelt puult om timä olnu kollektivistlik, rahvuslik partei, tõselt puult individualistlik, neoliberalistlik partei. Prõlla om nii, et individualismi, turumajanduse poole päält omma reformika timält hää jao valijit ära hauganu, kollektivismi poole päält rahvuslusel ole-i inäp vidämise jõudu. Ja sotsiaalsemit asju aava sotsi ja kesklase parembahe ja selgemini. Nii om seo poole päält IRL-ilt ka vähe kasvamise ruumi. Mul om tunne, et seol parteil ole-i tulevikku, tõenäolikult timä lagunes katte lehte: pintsaklipslase läävä reformi poole pääle, kampsuni jääse umaette ja kaova viimäte ärki. Osa näist peräkõrd tule paadipõgenike kombel SDEsse üle. Nii või sündü Keskiga ka: timäl om ka rasse umma sotsiaalsema sildiga poliitikat aija, sotsi võtva tolle üle ja vast osa kesklaisi ka. Viimäte või sündü nii, et jääski inne kats parteid -- kura ja hää käe partei. Ja vast mõne väikokese ka.

Uma riik ja uma kroonu

Uma riik om hää asi, a egäl hääl asal om iks uma paha puul ka. Uma riigiga üteh tule uma kroonu, kroonu kiil ja kroonu miil. Ja nooreh riigih tüküs nii olema, et näide vaihel ole-i selget piiri. Paistus nii, et uma kroonut piässi ka umas ja armsas pidämä. Uma kroonut, kroonu kiilt, keelepolitseid, poliitikide pidujuttu ja udujuttu, paraade ja kuunolekid, Tuumpääd ja Kadriorgu, tulku tast, mis tule. Vinne valitsuse aigu olli halv just tuu, et Vinnemaa olli kroonu riik, nigu kirot Tšehhov. Tšehhovile olli asi klaar, timä jaos olli kroonu värk võõras värk, hädä om tuu, et olemi eesti kroonu ka umas võtnu, nakka-i kroonukiilsuse ja kroonumiilsuse vasta. Tuu eesti kroonu umas võtmine tule-i häste vällä, võõras om ja võõras jää. Ole-i peris uma riik, ole-i peris uma imäkiil... Niimuudu jäämi esi ka esihindäle võõras.