Loodus on tänini teeninud inimest, olnud inimesele ressurss, keskkond. Nüüd on see viinud looduse kriisi, loodus, metsad, jõed, aasad, lilled, liblikad, mesilased -- kõik on ohus. Loodus ei lepi sellega enam, ta hakkab vastu. Näiteks viiruste abiga, kliimamuutusega, uputuste ja tulekahjudega. See on alles algus. Nüüd on aeg, mil inimene peab hakkama teenima loodust. Selleks on vaja paljud asjad ümber teha, ent ka ümber mõelda ja isegi nimetada. Loodust ei peaks kirjeldama nii suuresti inimhuvide keeles, vaid looduse enda keeles, mitte ressursikeskselt, vaid ökoloogiliselt. Looduses ei ole raieküpseid metsi, ei ole väheväärtuslikku puitu, ei ole tülikat võsa, ei ole umbrohtu. Selle asemel, et küsida, mis kasu saame metsast, järvest või aasast, tuleks küsida, mis kasu saavad mets, järv või aas meilt. Mida oleme teinud, et metsas või aasal taastada, suurendada liigirikkust, elurikkust. See on üks inimese ülesandeid siin maa pääl. Ja kui jätame selle unarusse, tabab meid looduse kättemaks.
Metsaraie, ennekõike muidugi lageraie on ökotsiid, ühe ökosüsteemi või selle osa hävitamine, vahel saab loodus hakata seda ise uuendama, vahel rajatakse selle asemele puuistandus, puupõld. Sel juhul ei ole tegemist loodusliku ökosüsteemiga, vaid kunstliku kooslusega, nagu on murutraktoriga töödeldud muru või viljapõld.
Veel. Meie "lemmikloomad" on enamuses kiskjad -- koerad ja kassid. Nii neid tuleks ka nimetada ja meeles pidada, et nende toit on suuresti teiste loomade liha. Ning koormab planeedi loodust. Kiskjateks sobib neid nimetadagi ja püüda hakkama saada ilma nendeta. Või vähemalt -- pidada kodus võimalikult väikest kiskjat.
Me ehitame endale maju, ent need majad ei ole ainult meie elupaigaks. Sääl elavad veel linnud, hiired-rotid, nirgid, kärbid, putukad, ämblikud ja teised pisiolevused. Neist kõige halvemas olukorras on prasegu linnud. Uutes korralikes majades pole lindudel pesitsusvõimalusi. Pole õõsi, pragusid, avasid. Pole räästaaluseidki, kuhu pääsuke saaks pesa ehitada. Meie ehitajad ja arhitektid ei mõtle üldse lindudel. Ka majaomanikud enamasti mitte. Ometi ei ole raske luua lindudele -- varblastele, tihastele, linavästrikutele ja teistele pesapaiku. Tuulekasti võib teha augud, osa tuulekastis selkohal eraldada, nii et tekib väike pesakast. Majaseintele võib kinnitada pesakaste. Neidki võiks projekteerida, neile huvitavaid lahendusi leida arhitektid-disainerid. Võimalusi on palju. Meie majad ei pea olema saksaeestilikult siledad, korralikud, elutud. Kui loen tuulekaste tegeva firma reklaamist, et nende toode aitab kaitsta katust lindude ja putukate eest, on mul paha tunne. Kuidas ohustavad katust putukad? Tihased?
Oma üürikorteri rõduseinale kinnitasin pesakastikese. Selle vastu näib esialgu tõsist huvit tundvat sinitihane, üks meie kodulähedase looduse kõige ilusamaid linde.
